23.05.2008, 00:00
Tiidu šõu
Kogu viimase aasta on ekspeaministrist ärimees Tiit Vähi (61) kangutanud Andrus Ansipit ja tema valitsust sama aktiivselt nagu Naši aktivist.
Tõepoolest, ärimees Tiit Vähi laksib juba aasta otsa,
nagu torust tuleb.
Mäletate – pärast seda, kui
Tõnismäe pronksmees möödunud aprillis maha võeti,
teatas Vähi Äripäeva vahenduselt raevukalt: “Valitsus
valetas, kui ütles, et pronkssõdurit ei võeta
maha.”
Ta oli esimene n-ö suurekaliibriline kohalik, kes
otse ründas.
Lugegem Päevalehes avaldatud
aprillirahutuste-järgset Vähi mõtteavaldust: “Mitte see
ei ole viga, et langenute säilmed soovitakse kesklinnast
sõjaväekalmistule ümber matta, vaid see, millal ja kuidas seda
tehakse, ning retoorika, mida selle juures kasutatakse. On hämatud, et
sinna on maetud marodöörid ja vägistajad, et see
mälestussammas sümboliseerib massimõrvareid ja bandiite, et
see polegi “Teises maailmasõjas langenute
mälestusmärk”, milleks ta Mart Laari valitsuse ajal kuulutati,
vaid lihtsalt Eesti rahvast solvav hauatähis küüditajatele,
samas hakatakse nüüd siis “bandiite, massimõrvareid ja
marodööre” auavalduste saatel ümber matma. Ning
peaminister kavatseb pärjaga minna sama pronksist puusliku juurde, kelle
ta paari kilomeetri kauguselt mõned päevad tagasi maha
tõmbas, ja loodab sundida ka välissaadikuid seda komejanti kaasa
tegema. Tõeline Orwell!”
Selline seisukoht. Võta
või jäta.
Tänavu mais, kui Vähi valiti Eesti
ühe mõjusama lobigrupi, Suurettevõtjate Liidu juhiks, teatas
ta intervjuus Päevalehele: “Ansip peaks astuma tagasi, et riik saaks
minna edasi.”
Samal ajal Ekspressile antud intervjuus
andis mees hagu juurde, öeldes, et Eesti majanduselu mõjutavad
pigem Jüri Liim ja Tiit Madisson kui valitsuse otsused.
Sitasti
öeldud.
Paar nädalat tagasi, kui rühm
ärimehi peaministriga kohtus, kukkus Vähi Ansipiga
sõimlema.
Vanas heas mõnitavas stiilis vana tuttavat
Andrust teietades, samal ajal kui too proovis Tiitu omamehelikult sinatades
lepitust otsida.
Vähi sõnum on lihtne:
rääkigu valitsus, mis tahab, tegelikult on nad Eesti majanduse p..sse
keeranud.
Nädal tagasi valitses transiidisektori üritusel
Transestonia, mis senistel aastatel on olnud pigem suur edupidu, nukker
mõmin. Tõsi, püüti näha ka helgemat tulevikku
tulevases koostöös Hiinaga.
Vähi rokkis siingi. Vene
majandussurvest iseäranis mõjutatud transiidisektori inimesed
kuulsid mõnusat võrdlust “Ansip nagu Glupovi
linnapea” Saltõkov-Štšedrini jutustusest
“Ühe linna ajalugu”.
Muide, Vene meedia jaoks
hästi tsiteeritav võrdlus ju. Ja eks need seal ole ka Vähit
mõnuga tsiteerinud. Mõni vihasem rahvuslane usub, et osa
Našile mõeldud rahast on Kreml nüüd Tiidu kontole
üle kandnud.
Ent kas Vähi auditoorium on ainult
Vene meedia? Kellele ta räägib? Ja miks ta üleüldse nii
aktiivselt mäurama on hakanud?
Viis aastat tagasi ütles
Vähi Kroonikale: “Ükski tööstur pole
opositsionäär ühelegi valitsusele.
Ja pealegi
– inimestest on alati kasulik head rääkida! Kui mul on vaja
kellestki rääkida halba, siis olen vait.”
See peab
olema seega väga karm asi, et paksu nahaga ekspeaminister tänast
valitsust nii hoolega kangutama on asunud.
Lihtne vastus oleks see,
mida pakkus ka Jürgen Ligi: “Kui räägib Vähi, siis
räägib
rubla ja dollar.”
Muidugi räägib. Kui Vähi on
koos Vene partneritega rajanud (ja rajamas) Sillamäe sadamasse
naftatoodete terminali ja väetiseterminale, mis otseselt on seotud Vene
transiidiga, siis on ta loomulikult närvis, kui pronksmehe nihutamine neid
kavatsusi oluliselt häirib. Ta rajab Sillamäele
konteinerterminali ja teab, et see saab töötada vaid siis, kui
venkuga on suhted v porjadke. Kogu lugu. Me ju räägime siin
miljarditest kroonidest investeeringutest ja saamata jäänud tulust.
Ja veel. Mäletatavasti teatas Vähi, et Sillamäe
sadam võiks olla mere põhja pidi Venemaalt
Lääne-Euroopasse rajatava gaasitrassi teeninduspunkt. Et raha
teenida, loomulikult. Ent meie valitsus ei andnud nõusolekut trassi
rajamise eeluuringute tegemiseks. Ka ses kohas löödi Vähi
äriplaanile plank ette.
Muidugi on tal erahuvid
mängus. Enamik maailma eestikeelseid netikommentaatoreid kahtlustab seda
ja sõimab meest sellepärast.
Aga võib-olla
on Vähi mõte avaram kui pelk isiklik kasu.
Vähi iseloomustamisel pruugitakse tihtipeale sõna pragmaatik. Ehk
siis, nagu ütleb ÕS –
praktilist külge
rõhutav, kasu silmas pidav inimene.
Ta on tüübilt
direktor. Valga autobaasi direktor, mäletate, enne kui saabus pealinna
transpordiministriks ning hiljem sai mitmel korral peaministriks. Talle heideti
juba siis ette, et juhib riiki nagu direktor. Põhimõtte
pärast, rääkimata siis rahvuslikust uhkusest ja
isamaatundest, probleeme liialt valusaks ei aja. Parem lahendab.
Lahendab isegi siis, kui keegi talle otseselt voli pole andnud.
Mäletate 1997. aasta aprillis juhtunut? Parlamendiliige Vähi
lihtsalt läks ja kohtus Venemaa välisministri Jevgeni
Primakoviga. Olgu öeldud, et Eesti peaminister oli siis Mart Laar ja
välisminister tänane president Toomas Hendrik Ilves, kel kummalgi
pole idasuunapoliitika asjus meistripabereid ette näidata. Vähi
läks ise, et “saada sotti, kas Venemaa ikka tahab suhteid klaarimaks
või mitte”.
Ta kannab endas umbes samasugust
mõttelaadi nagu Norma omanikud, kui need direktor Peep Aaviksoo omal
ajal lahti lasid.
Nimelt ei saanud Norma Venemaalt Žiguli
autotehasest, kellele valmistati turvarihmu, raha kätte. Aaviksoo
ütles küll, et helistas ja saatis fakse, ent omanikud, endised
direktorid, teadsid, et venelastega nii ei saa. Nendega tuleb, kui
vaja, koos saunas käia, napsu võtta. Kui vaja, tuleb rongiga
paar päeva loksuda vaid selleks, et paar minutit juttu ajada. Isiklik suhe
on tähtis.
Paar aastat tagasi lõpetas Vähi flirdi
Reformierakonnaga, kellega võinuks tal olla justkui maailmavaateline
klapp, ning liitus Keskerakonnaga, sest Savisaar on ainus, kes tema meelest
suudab Venemaal suhteid korraldada. Pealegi, kui nüüd aus olla, pole
reformarid ju enam need, kes nad olid varem – liberaalne majandusmeeste
partei. Pole ju. See on ju tänaseks rahvuslik konservatiivide partei,
kellega Vähil pole midagi ühist. Võib-olla ongi tal
õigus ses osas, et ega me ju tõepoolest Venemaad ära keelata
ei saa.
Mida siis Vähi tahab? Et geograafilise asendi poolest
sageli Hongkongiga võrreldud Eesti kasutaks oma võimalust ja
teeniks raha. Pragmaatika, ühesõnaga. Kuigi Vähi kasutab
sagedamini eeskujuks võrdlust Soomega.
Transestonial
ütles Vähi pärast valitsuse ja Ansipi
siunamist kõigepealt välja kaks põhiteesi:
“Kõik on kinni poliitikas” ja “Venemaaga tuleb suhted
normaliseerida”.
Sealt edasi tuli tegevuskava. Piirilepingu sõlmimine ja
sõjahaudade kaitse kokkulepe, Eesti peaks liituma Nord Streami
küsimuste aruteluga, tipp-poliitikute tasemel peaks loobuma russofoobsest
retoorikast. Tuleb jätkata piiriületuskohtade väljaehitamist
vaatamata hetkeolukorrale ning valitsus peaks muutma suhtumist riigile
lojaalsesse äri- ja vaimueliiti jne.
Tegelikult on veel
üks asi, mida Vene võimud Eestilt eeldavad – Ansip peaks
tagasi astuma, samuti välisminister Urmas Paet.
Selle
nimel vana Tiit ka müdistab. On märkimisväärne, et tema
selja taga on üha rohkem ärimehi, kelle bisnis polegi otseselt
Venemaaga seotud. Nii võiks ju tõlgendada kas või tema
valimist suurettevõtjate liidu juhiks.
Samuti poliitikud.
Näiteks IRLi mees majandusminister Juhan Parts tundus oma
kõnes olevat pigem transiidimeestega ühel meelel kui valitsuse
poolt. Tõepoolest, me saame võita ainult neid mänge, milles
osaleme.
Vähi ei taha enam poliitikasse. Seda on ta
öelnud.
Aga on üks aspekt, mida silmas pidada.
Vähi on jäänud kaugeks tegelaseks. Temasse
suhtutakse üldiselt ikka kui endisesse peaministrisse, tänasesse
miljonäri. Kunn on ta ikka Ida-Virus ja ennekõike
Sillamäel. Kui Säästumarket avab linnas poe, usutakse, et selle
ime sünni taga on ikka Vähi.
Vähi ostis
aasta tagasi küll Aadu Luukase maja Viimsis, kuid Luukasega
võrreldavat üleriigilise tähtsusega arvamusliidri staatust tal
pole. Seda raha eest ei saa. Aga kui tal õnnestub ärimehed
nüüd oma selja taha saada, valitsus maha võtta ning Venemaaga
suhted enam-vähem ära tuunida, siis oleks ta vana Luukase
mõõtu tegija küll.
Kes on viimasel ajal Vene
saatkonna töötajatega suhelnud, on märganud, et Vähi
nimi tekitab vestluspartneris lugupidava hoiaku. Samamoodi suhtuvad
venelased veel vaid Edgarisse.
Tiit Vähi
- Sündinud 10. jaanuaril 1947 Valgas
- Abielus, kaks täiskasvanud last
- Eesti peaminister aastatel 1992 ja 1995–1997
- 1989–1992 Eesti transpordiminister
- 1991. aastal valitsuse eriesindaja Ida-Virumaal
- Pärast poliitikast lahkumist tegev äris
- Valdusfirma kaudu Valga Group on Vähi seotud Pühajärve puhkekodu, muldmetalle tootva Silmeti, Sillamäe sadama ning veel mitme ettevõttega
- Oli mullu 4,1 miljoniga Ekspressi dividendimiljonäride edetabelis
- Äripäev hindas ta varandust kokku 183 miljonile kroonile