Tiina Jõgeda: Suure kala püüdmise õpetus
Meie leidkass Kati käitub üpriski ebalojaalselt. Mul on tunne, et ta kasutab mind lihtsalt ära. Näiteks istume külalistega soojal suveõhtul välikamina ääres. Ligineb Kati ja lennutab oma liiga heas toitumuses kere pehme elegantsiga mõne külalise sülle. Külaline on sellisest tähelepanust muidugi kõrvust tõstetud, kiites Katit taevani, et see tõelise loomasõbra kaugelt ära tunneb. Ent mina kõlban Katile ainult siis, kui tal võõraid imetlejaid parasjagu võtta pole!
Nüüd aga lugesin kokkuvõtet Jaapani bioloogi ja loomapsühholoogi Atsuko Saito uurimusest, mille hiljuti avaldas üks loomade käitumise ajakiri, ning leidsin pisut lohutust. Kassid suudavad suurepäraselt eristada omaniku hääletämbrit võõra omast ning nad panevad hoolega tähele omaniku käitumist, kuid ei reageeri neile signaalidele, ehk teisisõnu - nad ei näita oma tegelikke tundeid välja. Miks?
Kass on seiklusterohke evolutsiooni käigus õppinud, et tunnete väljanäitamine võib olla ohtlik, arvab loomapsühholoog.
Tunded muudavad haavatavaks, turvalisem on peituda ükskõiksuse maski taha - see on puhas ettevaatus, mis on teatavasti tarkuse ema.
Oletame, et veel kodustamata kass jäi haigeks. Džungliseadused ei halasta: nõrgaks jäänud isend pistetakse nahka või tõrjutakse karjast kõrvale. Järelikult on kavalam tervet teeselda. Ka haige kodukassi esimene reaktsioon on jääda külmavereliselt rahulikuks ning jätta mulje, et ta on õitsva tervise juures. Eesti mehepojad, kes stenokardiahoogusid eirates rööprapsides (inglise keeles multitasking) tööd vihuvad, lähtuvad sellestsamast kassiloogikast. Mehed ja kassid ei nuta.
Või teine äärmus: perenaise nähtavale ilmudes hakkab kõuts otsekohe käituma kassipojana, halvasti varjatud plaanis nunnumeetri põhja löömisega paremaid palukesi välja teenida. See manipulatsioon töötab paremini naisomaniku peal, sest käivitab emaliku toitmisinstinkti.
Kasside juurest inimtunnete mehaanikasse suundudes me palju erinevusi ei täheldagi. Kuigi suhtlemispsühholoogid ei väsi kordamast, et aus tunnete väljanäitamine on terve ja tugeva suhte alus, teeb inimene sedasama mis tema lemmikloom: teeskleb ja manipuleerib, lööb nurru ja keerutab saba ikka ainult selleks, et saada oma tahtmist ning sundida teist selle nimel pingutama.
Tüdrukutele mõeldud kalastamisõpikus "Kuidas mehi püüda" öeldakse: "Kui tahate, et mees teie vastu huvi tunneks, lisage suhtlusse veidi ükskõiksust. Selline käitumine kutsub mehes esile tagaajamissoovi." Nii kõlab vaid üks kalamehetarkustest, mida raamatu autor Steve Nakamoto kogus kruiisilaevadel töötades.
Nakamoto pani tähele, et lõbusõidu põhisisu moodustava lantimise, võrgutamise jt kalamehenipid õnnestuvad mõnel paremini kui teisel. Nii nagu mõni algaja kalur viskab õnge suvalises kohas vette ning loodab pimedale vedamisele, loodab ka lihtsameelne romantik saatuse sõrmele või õnnelikule juhusele. Tark kalamees teab, et suure kala õngekonksu otsa saamine, prügikaladest kubisevast ookeanist vajaliku isendi kuivale tõmbamine sõltub oskusteabest ehk manipuleerimisvõimest.
Nakamoto kuulub nende spetsialistide kadestamisväärsesse hordi, kes on osanud iidsed inimlikud elutarkused pakendada bestselleri vormi. Nakamoto igapäevatööks on suhetega kimpus jõukate klientide nõustamine esmaklassilistel puhkusereisidel, Club Medi lõbureisidel, vallaliste suusanädalatel jne. Suhtluseksperdi töö osutus tunduvalt kasumlikumaks kui perekonnale kuuluva lillepoe pidamine.
Kui olete siiani pool suve kuival passinud, siis on viimane aeg Nakamoto kalapüügieeskirjad ette võtta: tuleb valida õige sööt, teada liigirikkaid lantimiskohti, osata näkkamise korral saak võrku juhtida ning lõpuks ta oma külmkappi saada.
Kui teis aga kalastuskirge ei sütti, siis võib kodukassi psüühika tundma õppimisele keskenduda. See on samuti rikastav protsess.
