TOETUSTE SURNUAED: EASi suurimate ämbrite edetabel
Sealt leiab suuremad rikkumised aastaist 2007-2015, mille puhul on lõplikult loobutud tagasinõudest ning raha korstnasse kirjutanud. Eranditult kõik tabelis figureerivad toetusesaajad on pankrotis, kustutatud või likvideerimisel.
Ettevõtjad haudusid suuri plaane ning EAS külvas vähemasti veel mõni aasta tagasi raha nagu lennukilt. Lõplikult kaduma ei läinud kokkuvõttes palju, aga siiski tuntavalt.
Veel mõni aasta tagasi tundus, et EASist saab toetust peaaegu kõigeks. Tahad avada veel ühe pitsakioski ning vajad ahju – aga palun, siin on starditoetus. Soovid valmis nikerdada mingi äpi – palun väga. EASi juristid kinnitavad, et enam need asjad nii ei käi.
Küsimusele, kas saaksin EASist toetust lillepoe avamiseks Käinas või jõusaali tegemiseks Vastseliinas ühest vastust tule. Kuid suund olevat sellele, et pisemad toetused liiguvad maakondlikesse arenduskeskustesse ning EASi ampluaaks jäävad suuremad projektid.
Miks on see tabel asjakohane just täna? Sest sel nädalal esitab Eesti riik Euroopa Komisjonile aruande, kuidas oleme kasutanud toetusmiljardeid alates majandusbuumi lõpust ehk pärast aastaid 2007-2008. Tabelis kajastatud kuritarvitused tuleb Eesti maksumaksjal Brüsselile osaliselt kinni maksta.
Kellele me siis tegime suurimad „kingitusi“?
EAS tõrjus kriitikat, kinnitades, et asjal olla „märkimisväärne äriline potentsiaal“, riskid on maandatud, ekspertiis tunnistas toetuse saaja võimekaks, loodav parkimislahendus jääb firmale ning üldse pole tegu „vene ettevõttega“. Toetus lubati välja maksta alles pärast tööde lõppu ja siduda rahasüstid müügitulemustega.
Firma sai esimesed 300 000 eurot kätte, läks siis pankrotti ning EAS pidi toetuse maha kandma, sest unustas õigel ajal pankrotipessa nõude esitada!
2013. aasta alguses oli firma pangaarvel umbes 4 eurot, kuid võlgu 1,2 miljonit. Saksa alltöövõtjale oli tasutud ligi miljonieurone ettemaks parkimislahenduse prototüübi ja pilootprojekti eest, kuid sakslased andsid prototüübi üle ilma dokumentideta ning õigusteta seda kasutada. Õiguste eest tulnuks nii palju peale maksta, et kogu asi muutus ebaotstarbekaks.
EAS just selliseid tegijaid hindaski. Boxeri läbilöögivõime parandamiseks välisturgudel, investeeringuteks tehnoloogiasse ja uute turuvõimaluste avamiseks määrati kokku ligi 700 000 eurot toetust. Sellest jõuti välja maksta umbes veerand miljonit. Masu süvenedes hakkas ettevõtet kummitama maksejõuetus, müügihinnad kukkusid, kliendid vähendasid tellimusi ega maksnud kauba eest. Kõik lõppes krahhiga. Õnneks jätkub Laekveres tootmine uute omanike käe all.
Skandaalse õlitehase peremees oli Rein Kilk, kui EAS andis Werolile tootmise laiendamiseks ligi miljon eurot.
Välja maksti 237 000 eurot, kuid selle nõudis EAS pealtnäha pentsikul põhjusel tagasi: Werol esitas EASile projekti lõpparuande, kus oli deklareeritud kulusid enam kui kolme miljoni euro ulatuses, kuid puudusid tasumist tõendavad dokumendid. Polnud üheselt selge, kuidas Kilgi direktorid maksumaksja raha kasutasid.
Peagi tunnistati ettevõte maksejõuetuks ja läks pankrotti. Juhid pääsesid puhaste paberitega. Õli pressivad Painkülas nüüd uued tegelased.
Buumi ajal läks Tartu ehitusfirmal hästi. Ta vihtus Euroopa rahaga omavalitsuste ehitusprojekte teha, maksis palka ligi sajale inimesele, toetas noortesporti ning pälvis auhindu.
2011. aasta kevadeks oli ettevõtte maine aga täiesti mudas. Teati vaid, et K&H on „kõikidele võlgu“, jätnud mitmed objektid pooleli ning omanikud panevad tuima ehk ei anna võlausaldajatele näole. Pankrot sai vältimatuks ning ettevõte kirjutas selle kurjade turujõudude arvele.
Selleks ajaks oli EAS lubanud firma ekspordiplaani toetada ligi 160 000 euroga ning peaaegu kolmandiku väljagi maksnud.
Vähemasti Ilmar Kokk jätkas samas valdkonnas uue hooga. Ta on ehitusfirma Sinear osanik ja ehitusdirektor.
Tänaseks pankrotistunud ettevõte tegeles õpilaste vahendamise ja sisseastumiskatsete korraldamisega. Ida-Euroopa tudengitele pakuti võimalusi saada Lääne-Euroopa (ja Eesti) kõrgkoolides hea haridus. Mingil hetkel kiskus äri rappa, põhjuseks „üldine majanduskeskkonna halvenemine“.
EASi toetus oli mõeldud tegevuse oluliseks laiendamiseks sihtturgudel, kuid ühtäkki „avastas“ sihtasutus, et ettevõte on otsustanud end hoopis likvideerida ning müünud maha kodulehe ja kaubamärgi. Ligi 100 000eurosest toetusest tagastati EASile vaid umbes pool.
2010. aastal rabas tundmatu prantslane Laurent Descharreaux Eesti avalikkust uudisega, et kavatseb Tallinna rajada rahvusvahelise andmetöötlus- ja klienditeeninduskeskuse, kus saaks tööd 700 inimest – mitte IT-inimest, vaid töötut, kellele õpetataks sel puhul arvutikasutust ja inglise keelt. Prantslane väitis, et pakub IT-teenuseid Euroopa suurtele korporatsioonidele, käis oma uhke plaaniga ka sotsiaalminister Hanno Pevkuri jutul.
EAS andis raha ühe arvutiprogrammi tehniliseks edasiarenduseks ja eksportkäibe suurendamiseks, kuid firma lihtsalt ei täitnud võetud kohustusi.
Sajandi alguses tõusis esile kodumaine lastemööblitootja Poppy. Firma maalis mööblile peale lustakaid tegelasi, teiste hulgas kasse ja jäneseid.
Täiesti loogiline oli kiigata piiri taha, laiendada tootmist ja käivitada eksport Soome. Selleks saadi toetust EASilt.
Kuid samm Soome tehti halvimal võimalikul ajal – 2009. aastal, kui majanduses valitses jahedus. Ei leitud piisavalt kliente, tootmine hoopis suleti ja asi päädis pankrotiga. EASil polnud pankrotipesast midagi tagasi võtta.
Kirjade järgi tegeles ettevõte palkmajade müügi ja ehitusega, muu hulgas eraisikutele Norras, ning hoonete 3D-mudelite tegemisega.
EAS andis raha tootearenduse ja tootmisprotsessi tarvis, kuid hakkas seda tagasi küsima, kui 2011. aastal vahetus firma omanik ning toetuse saaja ei esitanud enam aruandeid. Kohtutäitur arestis ettevõtte arved, kuid seal polnud enam midagi.
Kuus aastat tagasi tõusis sama firma (toonase nimega Nordicasa) esile teisegi skandaaliga: Eesti arhitektid Laur Pihel ja Tauno Aadma leidsid enda loodud puitvilla Nordicasa kodulehelt, kus see oli lihtlabaselt müüki pandud. Autorid kahtlustasid enda projekteeritud etnomaja vargust.
Turundusteenuseid pakkuv agentuur, enda väitel esindatud 95 maailma riigis, soovis hakata turundama „madalhooaja turismitooteid“ – motivatsioonipakette ning konverentsi- ja teemareise – Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Suurbritannias.
Kuid majanduskriis tõi maksejõuetuse, sest kliendid vähendasid kulutusi üritusturundusele ja konverentsidele. Käive vähenes oodatud 30 protsendi asemel 80 protsenti ning äri oligi mokas.
MTÜ asutati 2008. aastal eesmärgiga edendada energiasäästlike majade ehitust – sõnastada kvaliteedinõuded, parandada ehitusviisi tuntust, teha uurimisprojekte jne.
MTÜ võttis oma liikmeks arhitektuuri- ja inseneribüroosid, ehitusfirmasid jt ning korraldas neile õppereise.
Ühel hetkel sooviti Tallinnas ellu viia passiivmaja projekteerijate koolitus ja eksam, mille osalejad saaksid vastava ala kompetentsi tõendava üle-euroopalise sertifikaadi. EAS toetas projekti ligi 15 000 euroga.
Projekti lõpparuande järgi koolitus ja eksamid toimusid, kuid vaatamata pikaleveninud läbirääkimistele ei võimaldatud EASil teha paikvaatlust.
Nii polnudki võimalik kindlaks teha, kas toetust kasutati ikka sihipäraselt.
Firma tahtis pakkuda kvaliteetset välitallide teenust Soomes ning kasvada suurimaks välitallide teenuse osutajaks Skandinaavias ja Baltikumis. Selleks osteti 2011. aastal juurde hulk hobusebokse.
Alltöövõtjate ebakvaliteetse töö tõttu hakkasid ettevõttel kuhjuma majandusraskused ning kliendid jätsid teenuse eest tasumata. 2013. aasta lõpuks kasvasid võlad üle pea.
Ehkki EASi projekti viidi lõpule, avastas sihtasutus rutiinse monitooringu käigus, et toetuse saaja on algatanud pankrotimenetluse ning tegeleb bokside müügiga. Toetuse eest soetatud varasid ei kasutatud piisavalt kaua ning EAS nõudis osa raha tagasi.
12. Varbuse külastuskeskus OÜ
12 782 eurot
(Kalev Lindal, Peeter Taim)
Eesmärk oli arendada Põlvamaal Varbusel majutus- ja toitlustusäri, soetades selleks põhivara.
Kuid plaanid läksid vussi, sest ettevõttel ei õnnestunud PRIA-lt saada loodetud toetust ehitus- ja renoveerimistöödeks ning majanduslangus tekitas turismisektoris üldise vastutuule.
13. Matadorfix OÜ
12 781 eurot
(Jelena Timofejeva, Natalja Kängsep)
Ettevõte tegeles Narvas Tapamaja tänaval autoremondi ja rehvitöödega. Taotles toetust, et osta uusi seadmeid. EASi inimesed käisid kohapeal ja veendusid, et osa lubatud seadmeid puudub ja firma ei tegutse.
14. Yeswork OÜ (Sixty Four OÜ)
11 677 eurot
(Heiki Laanmets, Algimantas Akmenskis)
Viljandi ettevõte arendas välja e-raamatute kirjastamise tarkvara, haudus suuri plaane välisturgudel ning soovis osta seadmed, mis võimaldaksid digiraamatuid tunduvalt suuremas mahus toota. Konkurents osutus aga liiga tihedaks, toode liiga spetsiifiliseks ja riskikapitalistid polnud nõus raha firmasse panema. EAS pani ja jättis sellega hüvasti.
15. OÜ Mandami
11 657 eurot
(Kristjan-Jörgen Kuutok)
Ambitsioon oli luua EASi toel Eestis, Soomes, Saksamaal ja Inglismaal „täiesti uued standardid kaamerajälgimise vallas“. EAS aga avastas, et standardite loomise asemel käib hoopis pankrotimenetlus. Äriplaan „lihtsalt ebaõnnestus“, kliente ei leitud. Firma omanikeringis figureeris lühiajaliselt kurikuulus Viimsi ärimees ja poliitik Priit Post.
16. Ragahook OÜ (Fred & Emma Playgrounds OÜ)
10 891 eurot
(Tarmo Paju)
Fredi & Emma mänguväljakutel jäi maailm vallutamata. Äriplaan vedas alt, turg jahenes jne.
17. Viru Paas OÜ
8205 eurot
(Gert Pagel, Ennu Pagel)
Virumaa ettevõte soetas paekivi töötlemise seadme, kuid ei suutnud seda nõutud viie aasta vältel töös hoida, kuna äri läks enne allavett.
18. Eesti Geoweb OÜ
8124 eurot
(Toomas Kooskora, Priit Tamm, Meelis Võsaste jt)
Ehitiste ja rajatiste ning tehnovõrkude andmete töötlemise ja haldamise firma lõpetas pankrotiga, sest tema teenuseid ühtäkki enam ei ostetud.
19. OÜ Longstone
7763 eurot
(Meelis Kard, Mart Tarum jt)
Olustveres tegeleti muinsuskaitse all olevate akende restaureerimise ning nendest koopiate valmistamisega. Siis oli firma nimeks veel Aja nägu OÜ.
20. 5+Burger OÜ
6391 eurot
(Anu Kaal, Hanno Vimberg)
Starditoetusega käivitatud Pärnu kiirtoidukohvik, kust pidi hakkama saama häid burgereid, kuid mis ei esitanud ühtegi majandusaasta aruannet.
21. OÜ Fitvibe Siluett
6391 eurot
(Galina Sepp, Kristiine Hõrrak)
Mustamäel pakuti EASi starditoetuse abil tselluliidihooldust akustilise laine abil.
22. Etnogoods OÜ
6293 eurot
(Kristjan Saar)
Ettevõte pakkus kõikvõimalikku Eesti kunstnike ja disainerite etnonodi veebipoes etno.ee.
23. Felice Grupp OÜ
5822 eurot
(Vladislav Žuk)
Starditoetust saanud pitsarestoran Mamma Pizza ei läinud käima.
24. Gymleco OÜ
5532 eurot
(Andrus Murumets)
Ettevõte plaanis rajada spordiklubi, kuid rahaliste raskuste tõttu ei hakanud see kunagi tööle.
25. SD Holding OÜ
5498 eurot
(Sergei Preobraženski, Deniss Sizov)
EAS andis starditoetuse ilustuudiole Glamuur, kuid selle omanikud ei lasknud sihtasutuse audiitoritel kontrollida, mida toetuse eest on tehtud.
Rikkumiste tabelist puuduvad mõned kõige kõmulisemad EASi toetustega seotud rikkumised. Rahandusministeerium põhjendab seda asjaoluga, et kajastatud on rikkumised 2016. aasta juuni seisuga. Hilisemad lisatakse tabelisse tänavu kevadeks. Siis tõotab minna rebimiseks esikoha pärast!
