Ajasin kord juttu keskealise tuttava töötuga, kes samuti plaanis ettevõtet asutada. Küsimuse peale, millist teenust ta plaanib osutada või mida müüa, vastas ta: „Ega ei teagi, konkreetset plaani pole. Aga hullult tahaks pihta hakata ja midagi ära teha.“

Teine kord kuulsin kauge tuttava praalimist, kuidas ta oma loodava ettevõttega hakkab teenima sadu tuhandeid eurosid: „No kurat, kui oled oma ettevõtte boss, siis alles hakkadki ju teenima kõva raha. Kellegi alluvana pole võimalustki rikkaks saada.“ Lõpuks selgus, et ta hakkab oma garaažis autosid remontima. Möödunud nädalavahetuse seisuga pidi tema fima aastakäive jääma kahekümne tuhande euro juurde.

Hiljuti aga olin tunnistajaks ühe lähedase isiku teekonnale isikliku ettevõtte loomisel. Tema sekeldustel ei paistnud lõppu tulevat.

Kas ma ikka sobin?

Esiteks pidi ta töötukassa nõustajat veenma, et üldse väärib ettevõtluskoolitusele pääsemist. Ametnik nimelt arvas, et „kui kõik asutavad varsti oma ettevõtte, siis kes lõpuks palgatööle jääb?“. Teaml tuli heakskiit suhteliselt kähku, aga mõned saatusekaaslased ootasid nõustaja jah-sõna kolm-neli kuud.

Töötutele on jäänud mulje, et üldiselt meeldibki töötukassale inimesi ühest kohast teise solgutada.

Enne koolitust tuli tal läbida ühepäevane rühmatöö, kuhu kogunes väga kirju seltskond. Nahkvesti ja nahkpükstega valjuhäälne filoloog, kes teatas resoluutselt, et tema ei taha enam mitte kunagi avalikus sektoris töötada ega paberit määrida. Vähese enesekindlusega naine, kes oli hoolitsenud aastaid haige isa eest ja selle kõrvalt rõivaid õmmelnud. Läbipõlenud sekretär. Lohakas ehitaja. Pankrotistunud idufirma eestvedaja.

Kopli paneelmajas elav Ljudmila tahab kangaateljeega alustada uut peatükki oma elus ja usub, et Linnalehe abiga leiaks ta stabiilselt 50 klienti kuus.

Rühmatöö käigus üritasid nad kollektiivselt aru saada, kas sobivad ettevõtjaks või mitte. Ehitaja näiteks mõistis, et idee asutada mehhikopärane restoran on liialt toores ja loobus koolitusest. Enamik aga ootas sisimas pigem kojupääsemist – linnuke kirjas ja mida siis ikka pikalt passida.

Seejärel sai minna ettevõtluskoolitusele. Ehkki töötukassal on koolituskokkulepped 17 partneriga ja mõnikord lastakse töötul endal koolitajat valida (etteantud summa piires), suunavad Tallinna nõustajad töötuid enamasti Ülemiste linnakus asuvasse Mainori ettevõtluskõrgkooli. Linna kaugemast otsast kulub sinna jõudmiseks tunnike, aga see pole üldse paha variant. Lõuna-Eestis peab mõni töötu sõitma igal tööpäeva hommikul poolsada kilomeetrit Tartusse ja õhtul jälle tagasi koju. Nii kuni kaks kuud järjest.

Hea uudis ka: sõidukulud kompenseeritakse vastavalt koefitsiendile, mis võtab arvesse töötu elukoha kaugust koolitaja asukohast. Lisaks kompenseeritakse osaliselt töötu päevakulu (näiteks söök) ja veel mõned asjad. Nii võibki juhtuda, et e-postkasti saabub järjest neli teadet, kuidas töötukassa on kandnud inimese arvele 1,87; 0,98; 8,23 ja 3,64 eurot.

Koolitusel tehakse osalejaile esmalt selgeks majanduse põhitõed ja selgitatakse, kuidas saada töötukassalt ettevõtlustoetust. Toetus võib ulatuda 4474 euroni inimese kohta, aga seda ei saa endale palgaks võtta: raha peab minema üksnes ettevõtte asutamiseks vajaliku varustuse soetamiseks.
KURADILE PALGATÖÖ! Paljud arvavad, et eraettevõtluses saabub kähku rikkus. Argipäev on paraku märksa hallim. 

Elustiiliklubid, kangaateljeed, koristusteenused...

Ühel koolitusel käib korraga mitukümmend töötut, kelle majandusalased teadmised ulatuvad seinast seina. Kui üks teab, mis on bilanss, ja oskab arvutada netopalka, siis teisel tekib raskusi sotsiaalmaksu tähenduse mõistmisega. Omaette ­ooper on töötutega, kes suhtlevad põhiliselt vene keeles, aga on kuidagi sattunud eestikeelsele koolitusele.

Kui majanduse ja ettevõtluse ABC paari nädalaga selge (paljude jaoks pole tegelikult selge, aga kõik teevad näo, et on), hakkab pihta ettevõtte turundusplaani koostamine: kellele sa oma teenust või toodet müüd, ja kuidas?

Anastassia Lasnamäelt tahab luua elustiiliklubi, mis aitaks paksudel kaalu langetada „spetsiaalsete toodete“ abil, meelitades kliente enda juurde arvukate sõbrannade kaudu. Juhan Männikult mõtleb, et tal on annet, pakkumaks tippkvaliteediga toitu rikastele tallinlastele ja välismaalastele. Sotsiaalmeedia ja suust suhu reklaam on tema meetodid klientideni jõudmiseks.

Kopli paneelmajas elav Ljudmila tahab kangaateljeega alustada uut peatükki oma elus ja usub, et Linnalehe abiga leiaks ta stabiilselt 50 klienti kuus. Sauelt kohale sõitnud Helena tahaks aga koristada eeslinna maju, kasutades klientide leidmisel lisaks sõbrannadele ka ajalehekuulutusi ja flaiereid.

Numbritega näitemäng

Turundusplaan ja hiljem ka äriplaan peavad igal juhul koostatud saama. Just äriplaani loomisel hakkabki pihta kõige veidram protsess. Töötud valetavad koolitajate õhutamisel-suunamisel käibe- ja tulunäitajaid suuremaks, et üldse töötukassalt toetust saada. Nende arvude ilustamine olevat hädavajalik, kuna Töötukassa ei andvat toetust ettevõttele, kelle eesmärgid on liiga väheambitsioonikad – näiteks keskmine brutokuupalk 700 eurot. Mõlemad pooled teavad, et teine valetab, aga välja sellest ei tee, sest arvud on nii ilusad.

Lisaks väidavad Ekspressiga suhelnud töötud, et koolitajad rõhutavad, kuidas ettevõte peab toetuse saamiseks teenima kasumit esimesest tegutsemiskuust saadik.

Töötukassa ettevõtlusosakonna juht Indrek Kaiv kinnitab, et kohustust teenida tulu esimesest kuust saadik ei ole (vaata kõrvallugu). Samas ta ei salga, et äriplaanides on pahatihti „õhku“ palju. „See on asi, mille võtame lähiajal koolitajatega jutuks,“ lubab Kaiv.

Igatahes saab ettevõtlustoetust natuke üle 60% kõigist äriplaanidest, mis esitatakse töötukassa kolmeliikmelisele ekspertkomisjonile. Kehv äriplaan tuleb ära parandada ja üldiselt saab teisel või kolmandal katsel ikkagi heakskiidu ja toetuse kätte, ehkki mõned õnnetud peavad plaani esitama neli või viis korda. Kuna ühe äriplaani menetlemiseks kulub komisjonil kuu-poolteist, võib see töötule tähendada pooleaastast jõudeistumist.

Kui see jah-sõna lõpuks tuleb, algabki töötu elus uus peatükk, kui ta üritab ettevõtjana hakkama saada. Sageli ei maksta endale palka, vaid võetakse tulu välja dividendidena ja tehakse muidki trikke. Ikka nii, et endale jääks rohkem kätte. Ehk nagu üks töötu Ekspressile ütles: „Nüüd on minu kord riigilt võtta!“

Töötukassa: ettevõtlus ei tähenda ratsa rikastumist

Töötukassa ettevõtlustoetuse osakonna juht Indrek Kaiv (fotol) kummutas väited, justkui annaks töötukassa toetust alustavale ettevõtjale vaid siis, kui ettevõte suudab kasumit teenida esimesest kuust alates. „Vaatame kasumlikkust ja jätkusuutlikkust aasta või pikema aja jooksul. Tegevusvaldkonna näitena, millisel juhul ei ole tegevus kohe kasumlik, saab tuua põllumajandustootmise, kus enamasti saadakse saaki kord aastas,“ ütles Kaiv Ekspressile.

Samuti eitas ta väidet, et Mainoril on Tallinnas monopoolne seis töötutele koolitamisel: „Küllap on teie näidetes olevad töötud olnud kõige sobilikumad Mainori programmide jaoks, vandenõud siin pole.“
Kaivu hinnangul saavad töötud eestlased ettevõtluskoolitustel üsna kiirelt aru, kas neis on ettevõtja annet: töötukassa tunnistas 2016. aastal terve Eesti peale kõlblikuks vaid 401 äriplaani, need olid ettevõtlustoetuse väärilised.
Suurem probleem olevat müüt, et ettevõtlusega saab ratsa rikkaks. „Meedia on toetanud kuvandit, justkui ettevõtlusega saaks kiirelt rikkaks. Idufirmade buum on ka pannud hoogu juurde. Aga paljudel pole ettevõtluspisikut, mitmetele sobibki palgatööga kaasnev kindlus rohkem, sest ettevõtlus nõuab pidevat tegelemist iseenda ja äri ülalhoidmisega.“