Ühe eluunistuse purunemine
Olümpia naisratturite grupisõidus 30.na finišijoone ületanud Treier ütles ülipettununa ajakirjanikele, et kaalub tippspordiga lõpetamist. "Olen nii palju ohverdanud, praegu ei näe enam motivatsiooni," teatas ta pärast lõpetamist meediale.
Tegelikult lootis Treier endamisi, et ehk õnnestub tal olümpial üllatada. Veidi enne olümpiat toimunud velotuuril Saksamaal oli ta saanud üldkokkuvõttes kolmanda koha. Tuuri käigus oli võitnud etapi vahetus lõpuheitluses kahe ülitugeva sakslanna ees. Üksnes rumal poleks märganud, et vorm on tal hea.
Ettevalmistus oli läinud täkkesse. Meedia andis üha enam mõista, et teda maksab jälgida. Ise jäi ta sõidueelsel pressikonverentsil tagasihoidlikuks. Kuigi tunnistas, et tore oleks üllatada.
Treier oli valmis, et sõita tuleb kuumuses. Kuigi ilmaennustus lubas vihma, lootis ta, et seda ei tule. Eelmine päev ei sadanud ju, kuigi prognoos lubas.
Sõidu alguses vihma polnudki.
Esilagu polnud viga. Jalas oli kergust ja jõudu, meenutab Treier sõidu algust.
Sõitma pärast lapse sündi
See oli kaheksa aastat tagasi, kui ta rattatrenni alustas. Laps oli juba sündinud.
Aga pisut enne seda oli nii, et Grete abikaasa ja treener Edgari Treier sattus Tartus nägema, kuidas piiga jookseb. "See polnud mingi tõsisem jooksmine. Niisama vahel enda jaoks sörkisin," selgitab Grete. Aga abikaasa, noorena tubli rattur, märkas annet. Ütles, et Grete võiks hakata tõsiselt treenima. "No ma nägin, et see on selgelt anderaiskamine, mis ta tegi," räägib Edgari.
Mõtles ta muidugi jooksutrenni, sest vana rattamehena ta teadis, et see on hirmus ala. Naise jaoks raske. "Tol ajal poleks ma küll tahtnud, et minu naisest saaks rattur. Pärast mõningast trenni Eesti krossijooksu meistrivõistlustel saadud 6. koht muidugi reetis, et tegu ongi loodusliku andega."
Ratast sõitma utsitas naise hoopis Grete äi, Eestis tuntud rattakohtunik.
Esimene Tartu rattaralli, 136 km, tõi naiste seas 3. koha.
Vihm ja külm tegid kangeks
Kui olümpia rattasõit jõudis Suure Müüri juurde, hakkas sadama. Edaspidine oli juba hoopis teine sõit.
Mäest üles sai me rattur veel hästi, häda polnud midagi, ehkki hinges oli ärevus. Vihm oli viimane asi, mida ta tahtis. Paljud olid treeninud kuumas ilmas sõiduks. "Ma tean austraallased harjutasid spetsiaalses kapslis, kus sees Pekingile iseloomulik õhk. Paljud võtsid kaalust võimalikult palju maha, et kuumas jaksaks. Nüüd aga - märg ja külm. Laskumine, kus kiirus üle 60 km tunnis, võttis kogu keha külmaks, jalad kangeks."
Olnuks laskumine paar kilomeetrid, poleks olnud häda, aga see oli kümme kilomeetrit pikk. Järgmisele tõusule minnes oli juba väga karm. Need polnud enam need jalad, mis sõidu esimesi kilomeetreid väntasid. Raske oli grupis püsida.
Esimesed võidud
Kodustelt rattasõitudelt hakkas Treier noppima võite.
"Eks ma siis seadsin endale eesmärgiks, et olen esialgu naistest parim, siis üritasin olla parem meeste seas," kirjeldab Treier. "Muidugi, olümpias ei osanud ma isegi mõelda, aga Eesti sõidud on Eesti sõidud. Kui tahad midagi enamat, siis tuleb välja saada."
Ainus võimalus väljas tugevatele sõitudele saada on sõita mõnes profitiimis. Aga milline profiklubi tahab tundmatut eestlast? Naiste hulgas pole Eesti rattamaa. "Ja eks ma ikka pigem kahtlesin ja kõhklesin selle profiklubisse minemise osas. Pere siin, kuhu sa lähed," räägib Treier. Ja ega naised profiratturid pole nii hästi kinni makstud kui mehed, et saada kogu oma elu kuhugi teise riiki kaasa võtta.
Jaan Kirsipuu abiga sai ta siiski üht amatöörklubisse nö hooajaks valmistuma. Paariks-kolmeks kuuks.
Oli siis juba sihiks Pekingi olümpia? Abikaasa Edgari meenutuse kohaselt tulid olümpiamõtted pähe Ateena olümpia aegu. Kaasad olid toona veidi pettunud, et Grete toona olümpiale ei pääsenud. Samas andsid endale aru, et ega ta poleks olnud olümpiaks valmis.
Siis tuli mõttesse Peking. Ja kui minna, siis ikka selleks, et midagi korda saata. Sealt hakkas juba sihipärane töö.
Ärimees Rein Kilk rääkis kunagi, et pärast sõjaväge, täiskasvanud mehena, üritas end pikamaajooksus olümpiamedalimeheks treenida. Treenis nagu hull, arvas, et kui väga tahta, siis saab. Aga ei saanud. Ei osanud arvata, et tahtmisest on vähe. Et tegelikult oli tal pikamaa jooksja jaoks pisut raske ülakeha ja lühikesed jalad.
Treieril kulges asi ülesmäge.
Viimane lootus
Mida edasi Pekingi olümpiasõit kulges, seda raskem Gretel oli. Aga peagrupp püsis vaateulatuses. Lootus elas.
Saateautod sõitsid kord Grete ja peagrupi vahele, siis tulid ära.
Justkui kõhklesid nemadki, kas võtab järele või mitte.
"Viimase tõusu alguses sain tugeva sõitja Judith Arndtiga kokku. Ma mõtlesin, et, näe saatus kinkis mulle võimalus, võtan tema tuulde, proovin kasvõi hammastega kinni hoides koos grupile järele minna," räägib Treier.
Arndt sõitiski end gruppi, Treier mitte. Ei suutnud.
****
"Prantsusmaa amatöörklubis hooajaks valmistumine viis ta lõpuks Prantsusmaa karikasarja võiduni. "See karikavõit oli kui hooglaud. Siis, saime aru, et tuleb ainult edasi panna," räägib Edgari. See oli kaks aastat tagasi.
Meie teise tuntud rattamehe Andrus Augi abiga leidis Grete oma esimese profiklubi. Nüüd oli ta suures mängus. Nüüd tegi ta sõite, mis panid meedia mühisema.
Kui mehed võivad öelda, et olümpia on üks paljudest võidusõitudest, ning mõned suured tuurid on tähtsamad. Siis naistel on olümpia ikkagi kõige-kõige.
On selge, et kõik need senised sõidud teenisid ikkagi ühte eesmärki: teha olümpial korralik sõit. Võidud andsid enesekindlust.
Treier sõidab aastas rattal kokku umbes 17 000 kilomeetrit. Palju? Abikaasa ja treener Edgari ütleb, et on konkurente, kes sõidavad aastas rohkemgi. Grete teeb hooaja esimestel kuudel rohkem üldfüüsilist trenni jookseb, ujub, käib jõusaalis.
6-7 päeva nädalas on trenn. Pikemad trennid kestavad kuus ja pool tundi. Jälgi toitumist, jälgi päevarežiimi, jälgi kõike. Profi elu, ühesõnaga.
Pettumus
Kolm kilomeetrit enne finišit kadus viimane lootus võtta ses sõidus soliidsem koht.
Viimaste meetrite heitluses võitis Suurbritanniat esindav Wales`i sõitja Nicole Cooke, hõbeda sai rootslanna Emma Johansson, pronksi itaallanna Tatiana Guderzo, Treieri klubikaaslane. Treier kaotas võitjale 53 sekundit ja sai 30 koha. Pettumus.
Sõidu järel õhtul ja järgmisel päeval võttis maad must masendus. "Suurim eesmärk oli olümpia, see ebaõnnestus. Elasin selle olümpia nimel väga pikalt. Võtab aega, et toibuda," märgib nördinud Treier.
Muidugi septembris tuleb Itaalias MM, kus ta sõidab, ja Toscana tuur. Kui kõik need läbi, teeb lõpliku otsuse - kas jätab suure spordi või mitte.
Mõned arvavad, et Grete, kes tegelikult on suures spordis olnud lühikest aega, võiks mõelda Londoni olümpiale.
"Eks see otsus, tuleb mul endal teha," ütleb ta ise.
