Ühe mõrva lugu
Esmaspäev, 3. detsember. Tartu kohtumaja. Algab
ringkonnakohtu istung, kus arutusel üks Tartumaa viimaste aastate
kõmulisemaid kuritegusid – jalgrattadünastia pea Rein
Kirsipuu õe Mall Kirsipuu mõrv 2003. aasta aprillis.
Konvoimeeste vahel vahialuste boksis istub eksleva pilguga kõhetu
Olar Kivirähk. Hüüdnimed: Molodoi (Noor), Malõi
(Väike), Kivikas. Viis korda kohtulikult karistatud. Oma 28
eluaastast 7 vangis istunud. Süüdistus:
röövmõrv.
Kuigi kohtualuste vastumeelsus
pildistamise vastu on tavaline, juhtub siin midagi enneolematut. Kui mees
märkab, et fotograaf teda läbi objektiivi seirama asub, viskub
ta boksi põrandale maha, peidab pea käte vahele ning
röögib hüsteeriliselt konvoile: “Vii mind ära!
Kõik! Vii mind ära!”
Sisenevad kohtunikud.
Kõik tõusevad püsti, ent Kivirähk üritab ikka
veel läbi põranda tungida. On näha, et vaatepilt
hämmastab kohtunikkegi. Kohtualune rahuneb alles siis, kui
fotoaparaat on ära pandud. Istungit sel päeval siiski ei toimu.
Kaaskohtualuse, samuti viis korda kriminaalkorras karistatud Jüri Sorokini
(40) kohta on viimasel hetkel laekunud info, et kiirabi toimetas mehe
nädalavahetusel haiglasse. Istung lükkub veebruari.
Tartu ringkonnakohus peab otsustama, kas Kivirähk ja Sorokin osalesid
25. aprillil 2003. aastal Tartumaal Aru mõisas elanud vanaproua Mall
Kirsipuu eriti julmas tapmises. Asja on vaaginud juba neli
kohtukoosseisu, ka Riigikohus. Tänase seisuga
mõrvasüüd meeste õlul pole.
Kohtusaaga
lõpptulemust ei tea keegi, ent näib tõenäoline, et
“Kirsipuu juhtumist” kujuneb ebaõigluse sümbol nende
jaoks, kes kaotanud kurjategija käe läbi lähedase, kuid ei saa
kohtust leevendust.
Mõisaproua ja
pätt
Tartust pooletunnise autosõidu kaugusel Konguta
vallas, maalilise Soova ürgoru kõrgel põhjakaldal asuv Aru
mõis on nagu väike uinuv kaunitar. Juba 16. sajandi
lõpus mainimist leidnud rüütlimõisa ostis 1913. aastal
Tartu ärimees Jaan Prüüs. Tema on Mall Kirsipuu emapoolne
vanaisa.
Nõukogude võim võttis perelt
mõisa, küüditas Malle vanavanemad ja istutas
valitsejamajja sovhoosikontori. Häärber lagastati, ajaloolised
kahhelahjud lõhuti, klaverid ja antiikne mööbel läksid
tuleroaks, mõisahoone külge ehitati tellistest robustne
kõrvalhoone. Et mõnitus oleks täielik, tippis
punavõim mõisakompleksi vahetusse naabrusse mõned
suurlaudad koos “sobivate” abihoonetega.
Mõisapark, küll pisut metsistunud, näeb endiselt välja
iidne ja võimas.
Aastakümneid enne seda, kui Mall
Kirsipuu oma esivanemate mõisa 1992. aastal tagasi sai, tegi ta endale
tubli nime ratsaspordis. Armastusväärne, särtsakas ja
väikesekasvuline daam kuulus raudkindlalt Eesti, noorteklassis isegi NSV
Liidu paremikku. Ratsutamine oli tema kirg, mille abil, nagu
ta ühes aastatetaguses intervjuus mainis, ta
põgenes nõukogude tegelikkuse eest.
Kuigi 2002.
aasta juulis, oma viimasel sünnipäeval, sai Mall 73aastaseks, oli ta
oma ea kohta harvanähtavalt kõbus ja toimekas. Igal reedel vantsis
paar kilomeetrit eemale Kongutasse sauna. Nii elas ta mõisas koos hobuse
ja dalmaatsia tõugu koertega. Hoidis maja väikestviisi
kõpitsedes enam-vähem korras. Raskemateks töödeks
võttis abilisi.
Au
gustis 2002 asus Aru mõisa elama ka Olar
Kivirähk. Hiljuti Tallinna kohtus oma kolmanda
süüdimõistva otsuse – kaks aastat tingimisi kolmeaastase
katseajaga – saanud pealinna poiss, Mall Kirsipuu lapselapse Jaagu
sõbra poolvend. Kivirähk soovis mõisaproua juurde
koduabiliseks, et halbadest sõpradest eemale saada. Hea inimesena polnud
Mallel selle vastu vähimatki, et “noort õigelt teelt eksinud,
kuid paranemisteel” inimest aidata. Vähemalt nii põhjendas ta
külainimestele otsust võõras majja võtta.
Võõras aitas vanal naisel talvepuid teha, teab vanaproua
lapselaps Jaak Kirsipuu. Kivirähkiga polnud probleeme, kui ta oli
kaine.
Täis peaga käitus kostiline aga agressiivselt.
Mees saadetigi mõisast minema juba septembris, pärast seda, kui
seinalt oli kaduma läinud üks Wiiralti gravüür ning majast
haihtunud kolm mobiiltelefoni.
Koletu
mõrv
2003. aasta aprilli viimastel päevadel saab
Tartu politsei vihje, et Aru mõisas on midagi juhtunud. Võimalik,
et “märg töö”, ütleb varemgi poitseile vihjeid
andnud Andrei. Mis täpselt mõisas juhtus, selgub alles siis, kui
kohale minnakse. See vaatepilt ei ole nõrganärvilistele.
Politsei leiab mõisahoone köögi põrandalt valamukapi
eest Mall Kirsipuu surnukeha. Naine lebab kõhuli, nägu verine, peas
koletu sügav haav, mis läbib kolju. Kaelas on noahaav.
Surnu kõrval kraanikausi peal on metallist traktoritõmmits
(viiekilone raudjurakas), mille küljes juuksed. Surnukeha ümber
pöörates leiab politsei keha alt lauanoa tera, pikkusega
paarkümmend sentimeetrit. Surnu kaela ümber on froteerätik,
mille ümber omakorda kahekordselt musta plastmasskattega juhe. Surnud
naise vasaku käe sõrmed on ümber juhtme painutatud. Surnu
kõrval tugitoolis istub dalmaatsia koer. Köögiukse taha
jääb kapp, mille ustel on näha verepritsmeid. Kapi peal on noa
käepide...
Kes ja mispärast võis nii julmal kombel
vana daami elu kustutada? Kellele ta ette jäi?
Kuigi politsei
jõudis kuriteopaika alles neljandal päeval pärast juhtunut,
hakkavad võika kuriteo asjaolud ootamatult nobedalt selguma. Seda
tänu vihjemees Andreile. Tema ja tema elukaaslane Nele annavad kaalukaid
tunnistusi, misjärel politseile on enam-vähem selge, kes
mõrva sooritas.
Nele ja Andrei räägivad,
et 25. aprilli hommikul kella kaheksa paiku, pärast
öö otsa kestnud
joomingut, sõitsid nad koos
Kivirähki ja Sorokiniga Tartust välja Elva poole. Kivirähk
teatas, et tal on sealkandis üks koht, kust on vaja mõned asjad
ära tuua. Peatuti ühe mahajäetud talu juures Aru
mõisa lähistel. Suuremat kasvu Sorokin ja väheldasem
Kivirähk, mõlemal kootud mütsid peas, läksid üle
põllu mõisa poole. Nele ja Andrei jäid auto juurde ootama.
Mehed naasid umbes 40 minuti pärast. Kivirähk tassis
mootorsaagi, Sorokin televiisorit. Asjad pandi pagasiruumi. Tee viis
tagasi Tartusse. Meeleolu tagasiteel oli enam kui kummaline. Andrei ja Nele
sõnul käitusid Sorokin ja Kivirähk sedavõrd imelikult,
et jäi mulje, justkui oleks nendega vahepeal midagi juhtunud.
Sorokin jõi puskarit, palus auto peatada ja läks välja
oksendama. Andrei nägi, et Sorokini saapad on määrdunud, justkui
verised. Kivirähk naeris pidevalt. Valjult ja ebaloomulikult, isegi
hüsteeriliselt. Sorokin palus Andreilt tolle kingad, öel
des, et on oma käimad täis oksendanud.
Tartus
sõideti kuhugi Raadi kanti. Tee peal tehti peatus ja visati kilekott
kingade ja kootud mütsiga veelompi. Samal
päeval müüs Andrei Sorokini palvel teleri ja sae 1500
krooni eest turul maha. Turul kohtas Andrei ka tuttavat Olegi, kellelt
küsis Kivirähki palvel kaubikut, et mööblit vedada.
Veel sama päeva õhtul sõitsid Sorokin ja
Kivirähk Andrei poolt turul kohatud tuttava ja selle kaubikuga
mõisa juurde tagasi. Kivirähk avas võtmega ukse ning
läks Sorokiniga majja. Mehed toimetasid rahulikult, justkui teades, et
vahelejäämist pole karta. Mõne minuti pärast
väljusid nad suure antiikse peegliga. Autosse tõsteti ka
väike seinapeegel, sekretärilaud ja üks väiksem laud.
Kaks kaasas olnud meest vaatasid, et tegu on tavalise kolimisega ega
kahtlustanud midagi. Asjad peal, sõitis seltskond Tallinna.
Seal, nagu tunnistas hiljem üks antiigikaupmees, võttis
Kivirähk temaga ühendust ja pakkus mööblit müüa.
Tema soovitas omakorda vanamööblit teisele kaupmehele. Ligemale 100
000 krooni väärt koorem vahetas omanikku 4000 krooni eest...
“Kuusk” ja “Ivanov”
Pärast
Andrei ja Nele ärakuulamist oli politseile enam-vähem selge, keda
tasub tapmisega seostada. Raadi kandist leiti veelombist sõlmega kinni
seotud kilekott, milles müts ja kingad. Mitu päeva vees
ligunenud kingadelt enam verd ega DNA-jälgi ei leitud. Politsei vahistas
Kivirähki mai keskel. 23. mail raporteerib SL Õhtuleht:
“Politsei tabas 24aastase röövmõrvar Olari.”
Ent tõendeid alles kogutakse. Sorokingi on veel mitu kuud
tagaotsitav.
Kivirähk on küll vahi all, ent
tõendeid tema vastu napib. Sestap läheb käiku
“kambrisisene” tõendite kogumise metoodika. Peagi laekubki
uurijatele põnev sõnum. Toimikusse lisandub anonüümne
tunnistaja “Kuusk”, kes räägib: “Istusin koos
mehega, kes oli viibinud ühes kambris koos
Kivirähkiga. Kivirähk olevat sellele mehele rääkinud,
et käis aprillis Sorokini, Nele ja Andreiga (nimetab täisnimesid)
Nõo vallas ühes mõisas, kus ta oli varem
töötanud, ja soovis sealt asju varastada. Kivirähk
öelnud kambrikaaslasele, et majja minnes oli perenaine neile vastu tulnud,
tundnud Kivirähki ära ning seetõttu oli ta naist riiulilt
võetud hüdropumbaga kahel korral pähe löönud. Enne
löömist olevat naine veel Kivirähki palunud mitte tappa ja
pakkunud palju raha, kuid kuna endine kostiline oli ära tuntud, siis ei
saanud naist tapmata jätta.”
Kohtuistungil
täpsustab “Kuusk”, et kuulis seda kõike otse
Kivirähki, mitte mingi vahendaja käest, ent ei tahtnud seda otse
välja öelda. “Kriminaalset maailma teades pidasin seda liiga
ohtlikuks enda jaoks,” põhjendab ta vastuolu, olles jätkuvalt
anonüümtunnistaja, keda kohtus kuulatakse üle peidetult ja
läbi häält moonutava seadme.
Ilmus teinegi
anonüümne tunnistaja, “Ivanov”. Tema oli
2003. aasta oktoobris Kivirähkiga ühes kambris ja kui algul oli
Kivirähk öelnud, et on moosivaras, siis hiljem rääkis, et
olevat tahtnud antiiki varastada, kuid majja minnes oli keegi vanamutt talle
peale sattunud ning Kivirähk löönud seepeale teda
millegagi. Samuti ütles ta kambrikaaslasele, et käis majas koos
Sorokiniga.
Kivirähk ei tunnista en
d milleski süüdi. Ta ütleb, et pole mõisas käinud,
Mall Kirsipuud tapnud ega esemeid röövinud. Rohkem mees tunnistusi ei
anna. Valib vaikimistaktika.
Sorokin on palju avatum.
Tagantjärele vaadates liigagi jutukas. Nagu puuris pekslev lind,
hüpleb ka selle mehe jutt ühest äärmusest
teise. Eeluurimisel kuulatakse ta üle kolm korda.
Kõigepealt tunnistab ta, et aitas Kivirähki (keda ta nimetab
lihtsalt eesti poisiks) 25. aprillil nii hommikul kui õhtul
mõisahoone juures asju tassida. Majas sees ta oma sõnul ei
käinud ja mingit veretööd ei näinud, ent teel Tallinna
olevat eesti poiss talle rääkinud, et tappis vana naise. Teisel ja
kolmandal ülekuulamisel (2004 märtsis ja detsembris) rääkis
mees, et käis koos eestlasega majas ning just nimelt tema lõigi
naist metallesemega. Naise antennijuhtmega kägistamisest ja noaga
löömisest ei tea ta aga oma sõnul midagi.
Asitõenditega on kehvasti
Roimapaigast ei
leia uurijad ühtki jälge, mille abil saaks Sorokinit ja
Kivirähki otseselt tapmisega seostada. Ei ühtki sõrme-, jala-,
kehavedelikujälge, mitte kübetki meeste DNAst. Nii tulebki toimik
kohtusse saata lootuses, et kohut veenavad Kivirähki
mõrvasüüs ja Sorokini osaluses need napid tõendid,
millest ülalpool juttu.
Tunnistaja Andreile verisena paistnud
kingadelt enam verejälgi ei leita, need on liiga kaua lombis ligunenud.
Võib vaielda, kas tasunuks neilt DNA-jälge otsida või mitte.
Pealegi lähevad kingad Tartu politseimaja kolimise käigus sootuks
kaduma. Kivirähkil vahistamishetkel seljas olnud fliisilt ja teksastelt ei
leita samuti jälgi, mis võiksid teda tapmisega siduda. Aga eks
ole möödas juba üle kahe nädala.
Nii
möönabki maakohus veebruaris 2006, et Kivirähki ja
Sorokini poolt röövmõrva toimepanemise kohta nn
otsesed tõendid puuduvad. Pole nende osalusele viitavaid
jälgi, pole süü omaksvõttu. Stopp! Kuidas ei ole? Sorokin
laulis ju kõik ette!? Aga ei.
Kohtuistungiks on meestel juba
uued laulud suus. Seni vaikinud Kivirähk võtab kohtus varguse
omaks. Mainib, et käis Sorokiniga majas nii hommikul, kui võttis
sae ja teleri, kui ka õhtul, mil minema tassiti mööbel.
Ent keegi peale ei sattunud ja midagi kahtlast polnud majas näha.
Kivirähk ütleb veel, et naise võis tappa keegi kolmas.
Anonüümsed tunnistajad aga võisid juhtunu kohta kõike
lugeda ajalehest (vt SL Õhtulehe lugu).
Sorokin
teatab: tema pole kedagi tapnud ega tea ka, et Kivirähk kedagi tapnud
oleks. Vastupidi – tema läks Kivirähkile appi
“kolima”. Hommikul koliti majast välja teler ja saag,
õhtupoole koorem mööblit. Keegi neid ei
“üllatanud”, tapmist ei kusagil.
Tunnistajad kaovad salapäraselt
Ilmselt hea lugeja
nõustub – võõra kuriteo, eriti tapmise enda
peale võtmine pole naljaasi. Selleks on vaja erakordset
meelteseisundit. Nii ütlebki Sorokin kohtus selgituseks, et
võttis tapmise omaks, kuna tundis, et tal pole enam kaua elada
jäänud! Nimelt tabas teda 2004. aasta 11. mail
südameinfarkt. Mis aga eriti tähelepanuväärne –
päev varem, 10. mail, leiti Pärnumaal Are vallas surnuna seesama
tunnistaja Andrei, kelle antud vihje uurimisele hoo sisse aitas. Andrei ametlik
surma põhjus on avariis saadud rasked vigastused. Tolle päeva
varahommikul sõitis Lepplaane küla läh
istel suurel kiirusel teelt välja Toyota, autos istunud Andrei
hukkus, kaks kaaslast jäid ellu. Patuga pooleks võiks ju
küsida – kas Andrei võis surnud olla juba enne autoavariid?
Seda me ei tea.
Andrei ja Sorokin olid tuttavad. Ent kas ka nii
suured sõbrad, et ainuüksi Andreiga juhtunust teadasaamine
Sorokinile nõnda mõjus, või võttis ta Andrei surma
kui hoiatust, süda aga ei pidanud hirmule vastu, pole lõpuni
selge...
Sellega “kadumised” ei piirdunud. Enne kui asi
kohtusse jõudis, jäi teadmata kadunuks teine oluline tunnistaja
– Nele. Ta olevat läinud välismaale, kuid kuhu, pole teada. Ja
ka anonüümne tunnistaja “Ivanov” sureb enne, kui asi
kohtus lahendi saab...
Kõigist ootamatustest hoolimata
mõistab maakohus mehed süüdi: Kivirähki
röövmõrvas ja varguses ning Sorokini röövimises
ja varguses. Meeste süüs veendunud kohus ehitas otsuse
eelkõige Sorokini poolt eeluurimisel antud ütlustele, kus too
nimetas tapatöö autoriks Kivirähki.
Tunnistajate,
sealhulgas anonüümsete, ütlused kinnitasid seda versiooni.
Selline meetod, kus kohus valib vastuolulistest ütlustest välja need,
mis teiste tõenditega rohkem sobivad, oli aastaid tagasi, enne
võistlevat kohtuprotsessi, täiesti tavaline.
2006. aasta
9. veebruaril mõistis kohus Kivirähkile karistuseks 16 aastat
vanglat, Sorokinile 9.
Ootamatu pööre
Kivirähk ja Sorokin kaebasid otsuse edasi. Ja ennäe imet.
Ringkonnakohus tegi 29. augustil 2006. aastal madalama astme kohtu omale risti
vastupidise otsuse. Ringkonnakohus leidis, et tõendid ei anna
tõsikindlat vastust küsimusele, kas Mall Kirsipuu suhtes tarvitasid
vägivalda nimelt Kivirähk ja Sorokin. Kohtu hinnangul sisaldasid
tõendid liiga palju vastuolusid.
Tunnistajate Nele ja Andrei
ütlused kinnitasid ringkonnakohtu hinnangul vaid seda, et
süüdistatavad käisid maja juures ja tõid kaasa
televiisori ja sae. “Kumbki tunnistajatest sündmuskohal ei
viibinud ja seega ei saa nad anda ütlusi seal toimunu kohta.
Kivirähki ja Sorokini hilisem närviline käitumine autos
võis tuleneda varguse kui kuriteo toimepanemisest või millestki
muust,” kirjutasid kolm kohtunikku. Samuti praakis ringkonnakohus
tõendite hulgast välja anonüümsete tunnistajate jutu,
sest see olevat väheinformatiivne. Veel leidis kohus, et tunnistajatele
pakuti anonüümsust liiga kergekäeliselt.
Ent mis
kõige tähtsam. Vaid kaks kuud enne ringkonnakohtu
õigeksmõistvat otsust, juunis 2006, tegi Riigikohus
ühes teises kriminaalasjas pretsedenditu ning äärmiselt kaaluka
otsuse, mis läheb Eesti kuritegevuse ajalukku. Nimelt kirjutasid
riigikohtunikud ühte otsusesse juhise, kuidas kohtud peavad käituma
olukorras, kus tunnistaja või süüdistatav annab eeluurimisel
ja kohtus erinevaid ütlusi. Ja nimelt: “Kohus võib
pärast tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste
avaldamist otsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud
ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse
tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kohus ei saa jätta
kõrvale kohtus antud ütlusi ja märkida, et lihtsalt eelistab
kohtueelses menetluses antud ütlusi.”
Teisisõnu
– kui varem vaadeldi oma juttu muutnud inimese erinevaid ütlusi ja
kaaluti, mis neist sobib enim teiste tõenditega, siis nüüd
ütles Riigikohus: kui tunnistaja või süüdistatav
räägib kohtus muud juttu kui eeluurimisel, siis langeb kogu tema
jutt tõendite hulgast välja.
Ainuüksi selle
uuendusega tegi Riigikohus rafineeritud kurjategijate
süüdimõistmise edaspidi keeruliseks, ent sama jahmatavaid
uuendusi on veel ja nende juurde tuleme lähiajal tagasi.
Värsket juhist silmas pidades ei saanudki ringkonnakohus Sorokini
ütlustega enam arvestada. Ja kui Sorokini jutt ära langes, vajus
kogu süüdistus kolinal kokku, sest Nele, Andrei, “Kuuse”
ja “Ivanovi” ütlustest ei piisanud kummagi mehe
süüdimõistmiseks. Pealegi, nagu juba öeldud, ei
kõlvanud kohtule ka anonüümsed tunnistused.
Riigikohus on sama meelt
Prokurör otsis abi
Riigikohtust. Seal tehti kogu süüdistus uuesti maatasa, karmimaltki
kui ringkonnakohtus. Põhimõtteliselt andis Riigikohus oma
otsusega mõista, et kõik toimingud, mis selles kriminaalasjas
ette võeti, tehti valesti. Praktiliselt kõik tõendid olid
kõlbmatud. Justkui oleks uurimisega tegelnud kamp kirjaoskamatuid.
Riigikohus saatis kohtuasja esimese astme kohtusse tagasi, olles ridade vahele
kirjutanud, et süüdimõistvat otsust ei saa selles asjas
kuidagi teha.
Tänavu augustis mõistis Tartu maakohus
mõlemad, Kivirähki mõrvas ja Sorokini röövimises
õigeks, korrates peaaegu sõna-sõnalt Riigikohtu viiteid
tõendite kõlbmatuse osas. Mööbli varguses
jäid mehed küll süüdi, aga ses osas polnud kunagi ka
vaidlust olnud.
Seega on hetkeseis järgmine: 25. aprillil 2003
varahommikul tungisid Kivirähk ja Sorokin võõrasse
majapidamisse, võtsid sealt ilma igasugu vägivallata televiisori ja
mootorsae. Sama päeva õhtul läksid nad majja tagasi ja
võtsid sealt kaubikutäie antiikmööblit. Ja kõik.
See, et samal päeval tapeti elajalikult maja perenaine, on fakt, aga kes
seda tegi, teavad vaid Mall Kirsipuu dalmaatsia koer ja vana mõisahoone
seinad. Ja muidugi tegelikud tapjad. See, et üks asjaosalistest tunnistas,
et Mall Kirsipuu surm on nende hingel, on praeguse seisuga justkui sisutu
sõnakõlks või halb nali. Ah jaa – kui
rääkida halbadest naljadest... Aasta tagasi, kui toimik oli
Riigikohtus ja kätte jõudmas jõulud, leidis tapetu
vend Rein Kirsipuu postkastist jõulukaardi. Selle oli saatnud Olar
Kivirähk. Kaardil seisis lause: “Tuleb huvitav aasta!”
***
Prokurör Margus Gross ning kannatanu esindaja
Martin Traat on õigeksmõistva otsuse uuesti
vaidlustanud. Saaga jätkub veebruaris. Advokaat Traat kirjutas
oma apellatsioonis: “Lubamatu on õigusruumis lasta tekkida
olukorral, kus kõik kaudsed tõendid viitavad kohtualustele kui
kuriteo toimepanijatele, kuid kuna nad ennast kohtus süüdi ei
tunnista ja ütlusi kas ei anna või ei anna loogiliselt usutavaid
ütlusi, nad seetõttu õigeks mõistetakse.”
Rein Kirsipuu, kes enam kohtusaali oma jalga tõsta ei taha,
õigluse võitu ei oota. “Loobusin. Pojad ütlesid ka, et
mul on vaja edasi elada.”