Doktor Kalikovat ei saa vaadelda üksnes tänase päeva lõikes. Paremaks mõistmiseks võiks epiloogi korras vaadata esmalt ajas tagasi. Sellest on nüüd möödas umbes viisteist aastat, kui Nelli Kalikova rääkis, et aidsiepideemia on Eestis peatne paratamatus. Nii julge arvamus tekitas ohtralt vastukajasid. Peamiselt selliseid, et kena tark tohter, aga siin paneb küll ennustamisega puusse.

Ei pannud. Aidsipuhang tuli, ja hullemal kujul, kui dr Kalikova arvanud oli. „See oli ühiskonnale šokk,” meenutab Nelli. „Siis otsiti mu varasemad ütlemised ajakirjandusest üles ja hakati tsiteerima. Naerma ei ajanud see enam küll kedagi.”

Aastas 600 uut viirusekandjat


Mida arvab Nelli Kalikova aidsiohust nüüd, kus kangesti tahaks Eestit kenaks arenenud riigiks pidada? „Ma vist meeldivat ja rahulikku juttu ei oskagi ajada,” ohkab tohter. „Ikka kipun inimesi hirmutama. Aga mitte sellepärast, et tahaksin paanikat külvata, vaid sellepärast, et näen probleeme ja kitsaskohti, ning pole väga raske analüüsida, mis edasi saab.”
Lühidalt on seis järgmine: viimased kolm aastat on uute HIV-positiivsete juurdetulek märgitav enam-vähem stabiilse numbriga: pisut üle 600 inimese aastas. „Aga selline stabiilsus on Eestile väga ohtlik. Kuussada uut viirusekandjat aastas on meie rahvaarvu juures ilmselgelt liiga palju.”

Ajas taas tagasi minnes joonistab Nelli paberiservale graafiku: ajatelg versus HIV-positiivsete inimeste lisandumine. Plahvatuslik juurdekasv oli aastal 2001, kui viiruse sai 1474 Eesti inimest. Olukorra aitas kontrolli alla saada (ehk juurdekasvu pidurduma) süstlavahetusprogramm: kiiresti vähenes kasutatud süstaldest haigestunute hulk.

(Selgituseks: kui narkomaan ei taha lasta end ravida, siis teda ravida ei saa. Puhaste süstalde võimaldamisega aga kaitstakse teda ja ülejäänud ühiskonda vere teel levivate haiguste epideemiapuhangu eest.)

„Teadaolevalt on praegu Eestis umbes 6700 inimest, kes kannavad HI-viirust,” ütleb Nelli. „Kurioosne on see, et mitte keegi ei uuri, miks see nii on.”

Naiste teadusetegemisest


Nelli Kalikova näol mängleb väike mõru muie. Talle on iseloomulik ka kõige ebameeldivamaid teemasid käsitleda läbi kerge huumoriprisma. Võta sa kinni, kas tegu on lihtsalt hea sarkasmisoone või enesekaitsemehhanismiga.

„Ma ei ole loomult õel inimene, aga mõned õelused mul siiski on,” alustab Nelli. „Üks minu õelus puudutab naiste teadustööd. Riskin sellega, et feministid pahandavad, ja räägin ikkagi. Nagu teame, on meditsiinis tugev naiste ülekaal. Seda ajast, mil Nõukogude Liidus arstid väikesele sisse­tulekule määrati. Ka meditsiiniteaduses on naisi päris palju.

Mina nimetan naiste teaduse ja uuringute tegemist tikkimiseks. Palun mitte valesti aru saada, ma ei halvusta seda kena käsitööliiki, mulle endale meeldib ka tikkida. Aga naiste teadust nimetan tikkimiseks seepärast, et selles on enamasti palju visadust ja püsivust, aga mitte kõrget mõttelendu. Tööd tehakse palju ja pühendunult, aga tulemusi, mis midagi muudaksid, kohtab märksa harvem. Väidan, et kogu meie teadus on üks suur tikkimine. Tehakse suuri uuringuid, massküsitlusi, arvutatakse protsente. Aga järeldused jäävad pisikesteks ning neid isegi ei nõuta – tööd ju tehti. Näiteks uuriti anonüümsete kabinettide patsientide rahulolu, aga keegi ei küsinud, miks see õnnetu arv ometi ei lange.”

Epideemia muudab n&am p;au ml;gu


Nelli Kalikova sõnul on alanud epideemia näomuutus: süstimiselt saadavatelt viirustelt on rõhk libisemas seksiga nakatumisele. „Süstija on kõige sagedamini poiss. Noor inimene, kellel on veel säilinud soov ja võimekus seksida. Mõned nende partnerid on narkomaanid, mõned mitte. Need mitte-narkomaanid aga viivad seksiga saadud nakkuse kaasa oma järgmisse suhtesse. Nii jõuab viirus ringkondadeni, kuhu ta süstalde kaudu kunagi ei jõuaks.

Teine riskirühm on narkomaanidest tüdrukud, kes tihti müüvad seksi, olgu siis raha või sõltuvusainete eest. Ja mitte teistele narkomaanidele: noil pole enamasti ei ülearust raha ega liigset ainet, mida seksi vastu vahetada. Ei, seksi müüakse jõukamatele meestele, kes juhuslikult saadud viiruse oma naistele ja armukestele edasi annavad. Tahtmata kellegi elukombeid arvustada, tuleb siiski tõdeda, et viirus võib edasi liikuda hirmutavalt kiiresti.

Üks väike edasilevikutee on ka HIV-positiivsete laste sünd. Tõsi, neid pole rahvastiku koguarvuga võrreldes palju, aga nad on olemas ning peavad samuti hakkama saama niimoodi, et nad haigust ei levitaks.”

Arstina teab Nelli Kalikova, et HI-viirust kandev rase võib sünnitada täiesti terve lapse – kui ta selle nimel tegutseb ning ravi saab. „Tahaksin algatada projekti, kus otsitakse üles viimne kui lapseootel viirusekandja ning suunatakse ravile. Sündiva lapse elukvaliteedi jaoks on sel tohutu vahe, kas sündida tervena või viirusekandjana. Muu hulgas seegi vahe, et kui ema otsustab lapsest loobuda, on tervel lapsel meie ühiskonnas märkimisväärselt suuremad lapsendamisšansid.”

Kui Eestis tuleks aastas juurde 150–200 uut viirusekandjat, julgeks Nelli Kalikova öelda, et temagi on olukorraga rahul. Aga praegu – kuuesaja piirimail – kindel ei.

„Epideemia näomuutus – süstimiselt seksile – tähendab, et uued viirusekandjad võivad tulla kõige erinevamatest ja tegelikult raskemini kontrollitavatest kohtadest, näiteks soliidsetest ülikoolidest.”

Töö noortega


Üks tähtis ennetusviis on Nelli Kalikova meelest töö noortega. Just nende otsustest ja käitumisest sõltub see, kas ja kui kiiresti epideemia Eestis edasi liigub.

„Olen paljus praeguste tegijatega opositsioonis. Just neil teemadel, mis puudutavad noorte ohtudest teavitamist,” mõtiskleb Nelli. Ja palub endale kapi tagant pildid ulatada. Need on õõvastavad: mädanevad haavandid kehal-jäsemetel.

„Õpetajad küsivad neid laenuks, et koolis näidata. Aga mina tunnen, et see lähenemisviis ei tööta. Noor ei usu, et selline koledus võiks teda puudutada või et sel oleks mingigi seos „mängudega”, mida omavahel mängitakse. Sama kehtib narkoennetusplakatite kohta: kanepi võrdlemine fekaalidega või tualetipotti oksendava noormehe näitamine mõjub šokireklaamina meile. Aga noor vaatab sellest lihtsalt mööda.”

Nelli usub, et hea narko- või aidsiennetusplakat peaks olema ilus ja romantiline, näiteks armunud paar kaunil taustal, sellele lisaks ennetav sõnum. „Arvan, et plakat peaks olema selline, mille noor meeleldi oma voodi kohale kleebiks, mis talle rõõmu teeks. Siis jõuab ka paremini kohale see, mida kampaania öelda tahab. Näiteks „Hoia oma armsamat, ära tarvita narkootikume!””

Muide, narkootikumide tarvitamises näeb Nelli Kalikova sama ohtlikke tendentse nagu HI-viirusesse nakatumise puhulgi: „40% narkomaanidest on tüdrukud. Täpselt nagu alkoholismi puhul, on ka narkomaania naistel kergemini külgejääv ning raskemini ravitav haigus kui meestel. Allakäik on kiirem ja raskemini pööratav, samas on just naised need, kes elu (ja viirust) edasi annavad.”

Jutu lõpetuseks räägib Nelli loo viirusekandmise ohu näitlikustamisest, mida ta mõnikord koolitustel-seminaridel kasutanud on. „Igal osalejal on klaas vett, minul klaas punase mahlaga. Kõik, kes omavahel tervitavad, peavad oma klaasist valama veidi teise omasse. Ja õige ruttu on kõigi klaasides roosakas­punane vedelik. Siis ma tavaliselt ütlen, et see on näide viiruse levikust ühiskonnas. Ja kõik saavad sellest hoopis paremini aru, kui tabeleid või diagramme vaadates.”