Uitamis­kultuurist ja ­majaomamisest

Kirjaneitsi ja ajakirjanik Tui Hirv mõtiskles arhitektuuriaasta raames peetud välkloengul miljöö ning omamise üle.

Maja ei ole ainult karp, kus keegi elab. Ja elamukvartal ei ole ainult virn neid karpe, nii nagu mets ei ole ainult puud. Kui me looduses oleme osa ökosüsteemist, siis linnas kutsutakse meie keskkonda miljööks. Ja iga majaomaniku kohus on aidata seda miljööd hoida, sest kui meil ei ole ühist toimimiskeskkonda, siis me kapseldume oma piiratud territooriumidele ning muutume järjest enesekesksemaks ja väiklasemaks, kuni lõpuks pole ruum, milles me elame, enam tsivilisatsioon, vaid rida üksteisega haakumatuid koopaid.

Võib-olla küsite te, kelle muu kui iseenda jaoks inimene maja ehitab. Jaa, seestpoolt küll. Seestpoolt on inimene ja tema külalised arhitektuuri ainuke täieõiguslik tarbija.

Sisearhitektuuri. Aga väljastpoolt, selles mõttes, kas hoone keskkonnaga haakub või ei, ei ole maja enam ainult omaniku enese asi. Seal satub ta läbikäimisse teiste majade, tarade ja puudega ning temast saab osa miljööst. Tantsijal ei ole oma tegevuse üle kuigi palju rohkem võimu kui ühel majal, ometi ilma tantsijata ei ole balletti ja ilma majata ei ole miljööd.

Nimetagem arhitektuuri publikuks uitajat. Uitaja on inimene, kes elamukvartalis elab või kelle tee turule või postkontorisse viib kvartalist läbi või kes on sinna kellelegi külla tulnud, või, kõige äärmuslikumal juhul, tuli sinna piirkonda ilma praktiliste kavatsusteta, just nimelt miljööst osa saama. Uitaja võib olla arhitektuuri­huviline ja sellealase haridusega, aga ei pruugi. Ta võib tulla vaatama, kuidas mõni konkreetne arhitekt realiseeris oma taotlused etteantud formaadis, näiteks ühepereelamu kallakupealsel krundil. Ta võib aeglaselt loivata mööda tänavaid ja unistada ennast tagasi eesti aega või hoopis mõnda suurlinna, sõltuvalt sellest, kas teda ümbritsevad Rahumäe nukumajad või Kassisaba tööliselamud, või uitab ta sootuks Rotermanni kvartalis.

Miljöö tähendab ka palju muud peale arhitektuuri. Kui puumaja õues ripub nööri peal pesu või kass istub köögiaknal, on see miljöö. Kui pilvelõhkujate vahele on kõrvuti pargitud viimased Maserati ja Lamborghini mudelid, on see miljöö.

Võib-olla teie ei küsi, kellele seda vaja on, sest teie olete koreograafid ja publik ehk arhitektid ja uitajad. Lihtne majaomanik aga küsib küll. Nii mõnigi majaomanik on nagu tantsija, kellele on tähtis näidata oma kõrget hüpet ja ilusat pöiasirutust, kuigi koreograafia seda ette ei näe. Peab olema väga haritud tantsija, et panna oma andekus ja võimed ansambli sees mõjuma sama hästi kui üksikult, nii et tervik ei kannataks. Aga just nii nagu balletis on vaja haritud tantsijaid, on linnaplaneerimises vaja haritud majaomanikke. Kui uitaja läheb jalutama kahekorruseliste puumajade vahele, millel on delikaatsetes värvimulla­toonides laudvooder ja verandal väikeste ruutudega aknad, ei taha ta ühel majal nende vahel näha kümne erineva kaldega liigendatud plekk-katust, klompkivist sambaid ja mustaks võõbatud trelle, kui plangust üle juhtub nägema. Kindlasti on nii kirjeldatud tantsija kui kirjeldatud maja omanik oma teguviisi üle väga uhked. Aga nad ei taju, kus nad on. Nad ei taju kooseksis­teerimise tähtsust publiku ja uitaja jaoks. Ja neile on seda ütlemata raske selgeks teha. Miks peaksid nad oma jõukuse näitamisest loobuma kellegi juhusliku uitaja rõõmuks?

Majaehitamine on looming nagu tantsiminegi. Looming on alati interaktsioon. Maja on ühelt poolt midagi nii praktilist nagu sanitaarsõlmega, köetav hoone ja teisa lt midagi nii abstraktset nagu ajastu vaimu ilming. Kui inimene ostab krundi ja hakkab ehitama maja, kus oma pere üles kasvatada, võtab ta endale teatud kohustused. Krunt ei ole kunagi niisama maatükk. Temasse on talletatud piirkonna ajalugu ja kombed. Uue omaniku kohus on neid kombeid tundma õppida. Natuke usaldada inimesi, kellega hakatakse nii lähestikku elama.

Miljöö hoidmine võiks arenenud riigis käia kasvatuse juurde. See tähendab nii paljusid asju – alates säästvast renoveerimisest kuni üleaedsete kultuurini. Üleaedsed on naabrid, kes võivad tundide kaupa seista ja rääkida maast ja ilmast, rehavars ja küünarnukid planguservale toetatud. Üleaedsed annavad mööduvatele lastele oma kreeke maitsta ja toovad leiva ja piima jalgsi nurga pealt poest. Vahest ei peaks inimesed, kes neid kombeid ei tunnista, vanasse väljakujunenud elamupiirkonda krunti ostmagi, nad ei sobitu sinna. Võib-olla tunnevad nad ennast põllupealses hajakülas paremini. Aga kapseldumine on laiskus nagu iga teinegi.

Liberaalses ühiskonnas otsustavad tänavapildi üle majaomanikud. Aga õige vaikselt on sedasorti egoism ja raha ülemvõim oma tähtsust kaotamas ning uued noored haritud majaomanikud hakkavad tajuma oma rolli miljöö säilitajana. Sest miljöö on just see, mida nad krunti ostes otsivad. See ökosüsteem, kus me, loomad, elame.