Isegi siis, kui oled Tallinnast merele läinud enam kui sada korda, säilib selles seletamatu võlu: kümnete tuhandete hobuste jõuga võbeleva laevakere aeglane eemaletõmbumine kaist, möödasõit sombusest, kuid oh kui armsast Paljassaarest ja Aegnast ning lõpuks Tallinna muutumine vaid kaugeks tuleribaks keset mustavat ööd. Kuid masinad töötavad rütmiliselt, laevapere teadaannetesse on aastatega tekkinud rahu ja enesekindlust ning sa tead, et juba õige pea ilmuvad teisel pool külma merd nähtavale uued rannad ja saared.

Kuid siiski mitte alati. ­Mitte kõigi laeval viibijate jaoks. Väike ülevaade mõningatest traagilistest juhtumitest, mis on tabanud reisijaid Eesti laevadel sel sügisel. On mitu juhtumit, kus reisijad on laeva pardalt kadunud, tõenäoliselt merre kukkunud. Eesti laevakontserni Tallink Grupi jaoks selliseid intsidente tänavu juhtunud kuus; kordi rohkem kui 2016. aastal, kui ohvreid oli vaid üks. 

Soome Keskkriminaalpolitseist öeldakse Ekspressile, et hiline öö või varajane hommikutund olevatki merrehüppamiseks levinuim aeg. Laevafirmad ise väldivad sõna „enesetapp“ või „hüppamine“ igati, eelistades kasutada eufemismi „kukkus“ (rõhutades samas, et laevad on ehitatud sedavõrd turvaliseks, et kogemata nende pardalt merre kukkuda on täiesti võimatu).

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel