Ullikese kuritarvitamine
Kui nõukogude aeg oleks edasi kestnud, töötaks “grupiga” noormees, skandaalne poptäht Arnold Oksmaa ilmselt rahulikult oma pagaritöökojas. Ta laulaks hooldekodu ansamblis ja esineks uusaasta- ja maiaktustel. Tema seksuaalelust (mis see veel on?) ei teaks me midagi – ilmselt hoitaks teda mingite ravimite abil “normis”.
Täna presenteerib Arnold Oksmaa oma heliplaati “Teine Arnold”, mis on selle suve müügihitt. Ta on Eesti Artistide Agentuuri artist, keda manageerib kuulus muusikaettevõtja Gunnar Loho (Lucy ja Ane, Hovery Covery, Eesti Gun jt).
22aastane habras heledahäälne ja väiksekasvuline noormees, kelle IQ on tunnistatud normi piiresse mahtuvaks, on hiilgavalt omandanud kogu glamuurikultuuri välise vormi koos diivaliku käitumisega: ta naeratab laia vaseliinist naeratust nagu tuhanded eeskujud klantsajakirjade kaantel, hööritab puusi, kõnnib catwalk-sammul ja välgutab pilku.
Arnold Oksmaa räägib endast mahedal häälel nagu teismeline missikandidaat – oma elust, püüdlustest ja headest kavatsusest. Tema jutt on lihtsameelne, aga ei erine väliselt palju intervjuudest, mida annavad meediale mõned meelelahutustegelased.
Kas Arnold Oksmaa oleks kuulus “Teine Arnold”, kui Urmas E. Liiv poleks temast filmi teinud? Kas meedia kuritarvitab ullikest? Kas ilmselt lihtsameelse, ehkki normaalseks tunnistatud show-poisikese tegevusele peaks üldse tähelepanu pöörama? Mis piirini peab õndsad “normaalsete” inimeste tegevusse kaasa haarama ja neid tähelepanu keskmesse tõmbama?
Peab, et nad ei tunneks ennast tõrjutuna, kõlab loomulik vastus. Kuid kas Arnold oleks tundmatuna õnnetum?
Arnoldi juhtum toob selgelt esile meie ühiskonna silmakirjalikkuse vaimupuuetesse suhtumises. Ühest küljest tuleks erivajadustega inimestel aidata elus läbi lüüa, aga kuskil itsitab keegi ikka mõnuga pihku, kui kõlab ullikeste ühislaul dispanseri peol.
Ühiskonna hoiakud vaimupuuete suhtes on viimase kümne aasta jooksul totaalselt muutunud. Normi mõiste on kahtluse alla seatud laiemaltki, rääkimata vaimu seisundist. Diagnoosi tähendus ei ole enam see, mis kunagi, kus maailm jagunes selgelt diagnoosiga hulludeks ja normaalseteks.
Eriti avameelselt on hakatud rääkima loovuse ja vaimse ebastabiilsuse seostest. Ühiskond on ära harjunud, et soliidsed kunstiinstitutsioonid nagu näiteks Mark Soosaar Pärnus korraldab õndsate kunsti näitusi. Eksperdid ja publik ning avalikkus imetlevad hardalt nende “tunnetuse vahetust” ja siirast lapsemeelsust.
Kõik aktsepteerivad, et hooldekodudes kasutatakse kunsti- ja muud loovteraapiat – lavastatakse näidendeid ja korraldatakse missivõistlusi. Puuetega, ka vaimupuudega inimesed saavad osaleda paraolümpial.
Oksmaa kui džinn
Arnold Oksmaa täht lõi särama pärast võitu vaimupuudega inimeste Euroopa lauluvõistlusel, mida on ka puuetega inimeste Eurovisiooniks nimetatud. Alguses nentis üldsus rahuloluga: jälle sai üks meie poiss maailmas tunnustuse. Arnoldist kirjutab isegi Postimees.
Hiljem selgub, et peale võitja said kõik teise koha.
Siiski oli džinn pudelist välja lastud. Tüütuks muutus noormees siis, kui hakkas endale eurolaulikute eeskujul riigilt rahalist toetust nõudma. Pool aastat möödus näilises vaikuses, siis avastas meedia ullikese homoseksuaalsuse. Arnoldi lugu kadus siiski üldisse meediavahtu, kuni Urmas E. Liivi “Teine Arnold” ukse uuesti – ja pauguga – lahti lõi.
Asjaomased instantsid tajusid Oksmaa juhtumi avalikustamise eetilist ja filmija küsitavat vaatepunkti küllap juba tollal, sest selle esilinastus taheti alguses ära keelata. Samas: dokumentaalfilm peabki puudutama ühiskonna valupunkte. Sotsiaalporno, mida film näitab, on siiski päriselu kajastus, mitte dokumentalistide väljamõeldis.
Arnold Oksmaa fenomen oli sündinud.
Miks tore lugu tublist, endaga hakkama saavast noorest Arnoldist ühtäkki üldsuse taluvuspiiri ületas? Kas siin on süüdi ainult kasuahne meedia, kes ullikese abil raha pumpama asus? Kas meedia kuritarvitab ullikest või on see kõik kokku lihtsalt šõubisness, kus “täht” sünnib vaid koostöös meediaga, rahuldades samas esinemisvajadust ja edevust, ka siis, kui see ületab normi piirid.
Sensatsioonijanus Kroonika paljastab suvel, et pedofiilia eest karistatud Joel Steinfeldtil on Arnoldiga suhe. Ka Arnold ise õpib pressiga suhtlema, vormistades muuhulgas ise endast pressiteateid. Õhtuleht teeb suve lõpus ühe müüva kaane teise järel. “Teine Arnold teeb 200 krooni eest strippi.” “Arnold Oksmaa salasuhe teletähega”. SL Õhtulehe internetiversioonis saab viimane lugu rekordarvu klikke ja kommentaare, mis näitab, et lehe juhtkond ei pannud kaanetekstiga mööda.
Gayringkonnad on kuuldavasti paanikas: kelle ühiskonnas väärikatel positsioonidel olevatest meestest paljastab Arnold järgmisena?
Õhus on kõrbehaisu: kuna 22aastane Arnold on homoringkondades tuntud juba aastaid, ripub mõnegi mehe kohal võimalik kriminaalsüüdistus – suguühe alaealisega. Politsei on siiski loobunud süüdistusest ekstelediktor Urmas Liivi vastu – pärast kohtumist Arnoldiga.
Hariduse küsimus
Meediajuhtumina jätkab Arnold Oksmaa rida, mida on viimastel aastatel vahelduva eduga ajanud Seksi-Kristi, Pornokunn, Kati Murutar, Anu Saagim.
Mis on vahet Kati Murutaril, kes mätsib ennast poriga kokku ja esineb rasedana ajakirja esikaanel, ja Arnold Oksmaal? Kas Arnold on esinejana oluliselt kehvem kui Üllar Jörberg või Push-Upi Margit? Isegi mõne maailma popartisti tekst ei erine Oksmaa tasemest kuigivõrd.
Paljude arvates on siin siiski oluline erinevus. Arnold Oksmaa juhtum ületab ka šõubisnise raames teatud piirid. Selgub, et ka Eesti pealtnäha üliliberaalses lõbuelus kehtivad teatud tabud. Hans H. Luik avaldas Keskpäevatunnis mõtet, et oluline vahe on selles, et Murutar kõrgema haridusega ajakirjanikuna saab aru, mida ta teeb.
Ei ole mõtet vaielda, kas kõrgem haridus tagab psüühilise tervise või mitte, aga selge on see, et on mingi erinevus, mida tajuvad kõik, võrreldes Katit, Kristit, Üllarit või Anu Arnoldiga.
Lisaks Arnoldi vaimsele seisundile ei saa mööda minna tõsiasjast, et eelpoolmainitud šõubisnise tegelased kuuluvad kõik turvalisse heteromaailma. Selle raames tundub kõik lubatud ja mis seal salata – kedagi ei sega, kui pikantsed naljad toimuvad naiste arvel.
Kui Kristi toppis pintsli tuppe ja sellega maalis, tekitas see küll halvakspanu, aga neelati üldsuse poolt alla. Kompleksivaba tüdruk! Pidusööke alastimodelli kehalt 'a la Seksi-Kristi ja Pornokunni erootilised eined korraldati vähemalt ühes tänaseks pankrotti läinud Tallinna kesklinna toitlustusettevõttes ning juhtum kajastus laialdaselt ajakirjanduses.
Mäletatavasti oli kahtlejaid ka Pornokunni vaimses tervises. Pahameeletormi tekitas Arbo Tammiksaare (kes on ka üks “Teise Arnoldi” tegijatest) film “Macbeth”, mis kujutas Aivar Palumäe pornoteatri tegevust kuskil Lõuna-Eestis.
Seal mängiti nimelt Shakespeare'i klassikalise näidendi pornoversiooni. Nuriseti, et kunn manipuleerib alaealiste tütarlastega, kuid asi ei võtnud tõsisemaid pöördeid. (Mul on küll tunne, et pigem ärritas inimesi Pornokunni juhtumi avalikkuse ette toomine dokumentaalfilmis, mitte niivõrd Aivar Palumäe tegevus iseenesest.)
Reklaamiandjad ärevil
Jõuline protest Arnoldi kui meelelahutustegelase meediasõnavõttude vastu on kindlasti ka heteroseksuaalse maailma enesekaitse.
Poleks mingi paljastus, kui näiteks lihtsameelne prostituut Olja räägiks kõmulehele, et on maganud selle-ja-selle ärimehega ja ähvardaks, et see loetelu pole lõplik (väga tõenäoline, et mõni “hea ja odav” tüdruk on mõneski ringkonnas sama populaarne kui Arnold omas seltskonnas).
Siin puuduks meediale vähemalt keelatuse pikantsus: heteroseksuaalsus, ka heteroprostitutsioon on liiga tavaline, et ületada mingeid tabusid ja tekitada elevust. Lisaks pole (fiktiivne tegelane) Olja tuntud ega tema lihtsameelsus diagnoositud.
Homoseksuaalsus vestlus- ja ka meediateemana on Eestis väga uus: alles uus karistusseadustik kaotas pederastia kriminaalsuse. Tähtis tegelane, kelle suhe mingi poisikesega nüüd välja tuleks, riskiks vähesallivas Eestis paljuga (erinevalt näiteks juhtudest, kui on välja tulnud heteroseksuaalsete avaliku elu tegelaste lõbumajakäigud).
Ja patriarhaalne süsteem tagab võimalikest anomaaliatest vaikides ka oma turvalist eksistentsi. Kui lugeda Arnoldi lugudele saabunud netikommentaare, käsitleb neist suurem osa raevukalt homoteemat ('a la “pededest on kõrini”).
Arnold Oksmaa juhtumiga on Eesti meedia testinud nii enda kui ka lugejate taluvuspiire. Kuigi internetis lugejate arv räägib üht – inimeste haiglane uudishimu on lõputu –, avaldas SL Õhtuleht laupäeval nupu, kus lehepoisid kaeblesid: muidu läheb lehe müük hästi, aga neid lehti, kus on Arnold Oksmaa kaanel, inimesed ei osta. SL Õhtuleht on asunud mainet puhastama ja seda oli oodata. Möödunud nädalal taunisid ajakirjandusväljaannete tegevust üksmeelselt ka Kuku-Raadio Pressiklubisse kogunenud ajakirjanikud.
Meedia on niisiis alustanud eneserooskamisega. Võimalik ka, et mõni reklaamiandja on protestinud, teades hästi, et lehes ilmuv materjal võib mõjutada ka nende mainet.
Samal ajal kavatseb nii mõningi lugupeetud asutus oma aastavahetuse pidudele kutsuda just Arnold Oksmaa, et kõike seda oma silmaga näha. Tore poiss, laulab hästi ja teeb strippi ka (odavalt).
Toode Arnold Oksmaa on meile otsekui läbi suurendusklaasi näidanud Eesti meelelahutusmaailma karikatuursust ja lõputut künismi. Samas – turuloogika järgi reguleerib pakkumist ikkagi nõudmine.
Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa nentis värskes ajakirjas rahuoluga: “Kiiresti haarati lettidelt nii Kroonika valusat probleemitõstatust Arnold Oksmaa intiimelust kui ka Kati Murutari mudast julgustükki.”
