Ülo Voitka vaataks nüüd hea meelega lähemalt Hawaii loodust
"Kuidas selle rahaga siis jääb?" küsib Ülo naerusui.
Ma ei oska midagi vastata ja mõnda aega tammume sõnaahtralt lumes.
Siis nimetab Ülo numbri (see pole õnneks suur), luban pärastpoole pangaautomaadist läbi sõita, ja jutt algab.
Ülo: "Ma vaatan üldse neid rahaasju siin Eestis. See on imelik, kui v ä h e Eestis palka makstakse! Sa tõused vara üles, teed tööd, ja saad selle eest neli-viis tuhat krooni kuus!"
Arvusid hääldab Ülo erilise hoolega.
Ülo: "Sa pead autot üleval ja sul on kindlustused peal, eks ole, ja sul ei ole edasiminekut! No püha müristus, kuidas inimesed niimoodi elavad!"
Auto
Kuus aastat tagasi metsas olles kasutasid Voitkad mitmel korral autot. Keegi sarmikas viljandlanna kirjeldas, kuidas Voitkad ta Rõika järve ääres pärast suplust autost paljalt tabasid (s.t daam oli paljas, Voitkad riides). Ja kuidas vennad – jõupositsioonilt mõistagi – Opel Vectra ja supleja pangakaardi laenuks võtsid.
Nüüd on Ülol endal tume Audi õue peal.
"Millal sa selle auto soetasid?"
"Kaks aastat tagasi. Audi on hea, äraproovitud masin. Kere on tsingitud ja vastupidav. Ainuke asi, mis nad ütlevad, et pätid ajavad hõlpsasti ära."
"Loa said lihtsalt?"
"Endale ka üllatuseks – riiklikul eksamil ei ühtki viga! (Naerab)Ütleme nii, et eks ma harjutasin ka, panin ikka kepid põllu peale püsti ja proovisin, et manööverdamine välja tuleks. (Süveneva innuga)Aga jah – ei! Saksast toodud auto on hea! Ta on ikka kindel ja kõva ja. Eestist ei tasu kasutatud autot osta, ta on sul keevitatud ja üles taotud. Ta läheb sul ju rooste! Ei!"
Nüüd sõidab Ülo autoga Soome vahet.
"Tuled Soomes liiklemisega toime?"
"Ütleme, et Soomes on liiklus paremini korraldatud kui Eestis. Tundub vähemalt. Sa saad paremini aru, kuhu tuleb keerata. Sadamaski, kui sa hakkad minema, näed kohe ära, kuhu on vaja sõita."
Tööots Turus
Kunagi soovitati Voitkadele, et nad võiksid skautidele kursusi korraldada, kuidas metsas ellu jääda ja punkreid ehitada. Ja ise rääkisid vennad, et tahaksid talu pidada ja põllutööd teha.
Nüüd käib Ülo aeg-ajalt Soomes (Turu linnas) laevu ehitamas.
"No uuendame laevade sisustust. Vanad detailid võtame maha ja uued paneme asemele – plekist või metallist asjad."
"Mis täpsemalt?"
"No niisugused asjad, et kui enne oli miski asi kumerate nurkadega, siis nüüd pannakse kandiliste nurkadega. Või kuskile ruumi ehitatakse pood."
"Tegemist on kõvasti?"
"Ega seal, jah, ajaviitmist ei ole. (Seltskondlikus meeleolus) Tähtajad on peal ja päevas teeme 12 tundi või 13–14 tundi. Ja no kes midagi varem on teinud, see siis näitab ja teised ka õpivad. Ja kui oskad mõõta ja detailid paika paned, siis anna aga minna! (Jälle naer. Aga ainult viivuks)Ei. Nuriseda ei või. Toit, elamine – kõik on sommide poolt. Ja palk on ka korralik. Nii et…"
Soome keelega on Ülol nii, et ta hakkab juba aimama, mida räägitakse.
"Faktiliselt ei lähegi nagu soome keelt vaja. Somm ütleb meie ülemustele, mis on vaja teha, ja tema räägib siis meile eesti keeles edasi."
Metsaelu
Vandeadvokaat Mart Sikut rääkis kuus aastat tagasi vendade usalduslikust läbisaamisest metsarahvaga. Et vennad olnud pikali põõsa all ja metssiga tulnud ja nuuskinud ja uurinud kaua aega enne, kui aru sai, et tegu pole liigikaaslastega. Ja linnukesed nokkinud vennaste pükste pealt raasukesi ja lennanud siis vidistades oma teed.
"Mis te seal metsas süüa tegite?"
"Kala küpsetasime."
"Kuidas?"
"See käib nii. Algul püüad värske kala. Võtad soomuse maha, puhastad ära. Kõik luud võtad korralikult välja, mitte ühtegi ei jäta. Lõikad väikesteks kuubikuteks, paned soola ka. Ajad orgi otsa ja hoiad lõkke kohal – mitte tules, aga tule kohal, eks ole. Nii kaua, et parajalt krõmpsub."
"Ja on hea?"
"Püha müristus, kui hea see on! Väiksest peast sai ka teha, aga siis jäid luud sisse."
"Loomi ka püüdsite?"
"See oleks andnud muidugi tohutult lisa, aga…" (Ülo jätkab pedagoogilises helistikus) "…loomi ja linde me metsas ei püüdnud. Neist oli niigi kahju… Kui ilmad vihmaseks läksid, hakkas kohe peale – pauh ja pauh – salakütid olid kohe väljas! Vaata, vihmaga summutab ju ära. Ja inimesi ka vihmaga liikumas ei ole."
Inimeste hulgas
Ülo: "Jah, muidugi. Nüüd on see elu ju hoopis teistmoodi kõik. Sul ei ole pinget peal ega midagi. Metsas oli kogu aeg – et kui sul seal kellegagi mingi seis tekkis, et kuidas rahulikult ära klaarida. Et kõik terveks jääks. See teeb juba paraja pinge, eks ole."
"Et alguses oli vabadusega päris harjumist?"
(Sõbralikult naerdes) "Oli jah nii, et juhtusid kuskil avalikult olema – imelik küll – ja keegi ei tulegi sind kinni võtma!!! See oli ikka imelik tunne jah."
"No kuidas see Eesti Vabariik siis tundub nüüd?"
"No püha müristus! See uute autode ostmine! Eks eestlastel on muidugi see töötamise komme küll, see vihane edasiminek kogu aeg. Kuidas nad suudavad, jah, see paneb imestama küll."
"Mis sulle tänases Eestis meeldib?"
(Tuntava pidulikkusega)"Ikka see oma rahva sees olek. Ja kui inimesed räägivad ümberringi keelt, millest sa aru saad, eks ole. Jah. On ikka teine tunne, kui Eestimaa on jalge all. Siis on ikka teine tunne jah, ütleme nii."
"Kui juba kodumaa peale jutt läks, keda sa siis uueks presidendiks valiksid?"
"Nüüd nad räägivad, jah, neid asju ja seda punast minevikku ja nii edasi. Aga jah, ega seda ei oskagi niimoodi ütelda, kui inimese endaga pole saanud isiklikult suhelda. Et kes ta selline on või millised vaated tal on elule ja. Üks asi on see, mis ta avalikult räägib – meedias ja nii edasi. Teine asi on see, mis ta nelja silma all räägib. Et kui saaks kunagi nende kandidaatidega nelja silma all rääkida, siis saaks hinnangut anda. Niisama ei riski praegu ütelda."
Braavo!
Probleemid
Ülo: "Aga metsas oli ikka selliseid olukordi, kus olid omadega ikka täitsa… See ei ole nii, et oled kolm-neli päeva söömata ja kõht on tühi. Sa oled olnud kesise toidu peal k o g u a e g. Ja kui oled siis päevade kaupa l a u s a söömata… Siis sa tunned, et sul pole kätes ja jalgades enam jõudu."
Ülo peab naermisega mõnda aega vahet.
"Eriti kui on sügisene aeg. Vaatad, kuidas õhtul süttivad akendes tuled. Mõtled, et igal pool on inimestel soojad kodud…"
Ülo toob välja metsa minemise kaks poolt. Majanduslikult oleks ta võib-olla praegu paremal järjel, kui poleks läinud. Teiselt poolt: metsaelu õpetas raskusi taluma.
"Ma vaatan, et inimesed räägivad tihti probleemidest, mis tegelikult ei ole üldse probleemid. Nad ei ole näinud, mis raskusi t e g e l i k u l t ette võib tulla!"
Optimistlikul noodil
Ülol on kuus venda ja kaks õde, kes tihedalt omavahel suhtlevad. Käisid hiljaaegu Jämejalas Aivarit vaatamas. Kui Aivar tablette sööb, siis on tervis täitsa "tipp-topp" ja Ülo loodab, et ehk saab ta sealt ükskord välja ka.
Ülo ise elab õe majas Viljandi külje all Uusnas. Maja on suur, ruumi jätkub. Ja kui juhtub, et on peret juurde tulemas, saab tube juurde ehitada.
"Naisküsimus – kuidas sellega on?"
Ülo (teatava elutarkusega): "No ütleme nii, et rauad tuleb ikka tules hoida!"(Ja muidugi käib selle jutu juurde naer)
Ülol on hea meel, et inimesed suhtuvad temasse enamasti heatahtlikult.
"Püha müristus! Kõik tunnevad ära! Ja mõni julgem tuleb juurde, surub kätt ja räägib juttu. Ei. Nad suhtuvad hästi. Ja eks see näitab inimeste taset kah mingil määral!"
Ja veel ühest mõttest
Isiklikest asjadest rääkides arvab Ülo, et koht, kus ta heameelega ära tahaks käia, on Hawaii.
"Jah. Mul ei ole mingit sellist soovi, et peaks tingimata Ameerikas käima või kuskil. Ei. Aga Hawaii kandi loodust vaataks küll."
Viksitud kingadega Puhalainen
2000. aastal, kui K-komando vennad Voitkad isatalus kinni võttis, käis Viiratsis, siniseks külmetanud ajakirjanike vahel ringi õnnelik mees, paremad püksid jalas, kingad viksitud, ja andis intervjuusid paremale ja vasakule. See oli abipoitseinik Mikk Puhalainen, kelle eluunistus oli lõpuks täitunud – Voitkad olid kini püütud.
"Oled sa seda meest oma silmaga näinud ka?"
Ülo (valjult naerdes): "Mina seda inimest näinud ei ole!"
Ja Ülo annab kirgliku vastuse küsimusele, mida ma just esitada kavatsen (aga veel ei jõua): et kas Puhalainenil endal oleks olnud šanssi Ülo ja Aivar kinni võtta.
"Püha müristus! Oleks inimesel veidigi loogilist mõtlemist – see on lootusetu ettevõtmine! Sa mõtle. Inimesed on aastaid metsas olnud, refleksid on välja kujunenud. Tema tuleb metsa nagu väike laps! Ei no mõelgu inimene ka väheke! Tal poleks mingit võimalust meid leida olnud!"
