Urmas Paeti saladiil Moskvaga
Sel kevadel tabas Vene kodanikku Sergei Markovit ühes
Lääne-Euroopa, väidetavasti Saksamaa lennujaamas ebameeldiv
üllatus. Mees sai teada, et ta on kuulutatud Schengeni viisaruumi
hõlmavas 30 riigis ebasoovitavaks isikuks.
51aastane Markov
ei ole tavaline Moskva elanik. Ta on üks Vene riigiduuma 450 saadikust,
Kremli võimupartei Ühtne Venemaa liige. Ametilt on mees tuntud
politoloog, Moskva ülikooli õppejõud.
Veelgi
paremini iseloomustab Markovit kuulumine hiljuti Vene presidendi
Dmitri Medvedjevi juurde moodustatud nn ajaloovõltsijate
paljastamise komisjoni.
See on eriti eksklusiivne seltskond,
mille liikmete hulgast leiab Vene armee kindralstaabi ülema,
välisministri asetäitja, FSB tippjuhi ja teisi Kremli kõrgeid
ametnikke.
Sellise kaliibriga riigitegelastele kohaldatakse
Euroopas viisakeelde väga harva ja tõsistel puhkudel.
Markovi viisakeelu kehtestas 17. märtsil 2009 Eesti siseminister
Jüri Pihl. Käskkiri nr 36 võttis venelaselt kümneks
aastaks õiguse siseneda ükskõik millisesse Euroopa Liidu
riiki, aga ka Islandile, Norrasse ja Šveitsi. Siiski pole selline keeld
absoluutne. Schengeni riikidel on õigus ise otsustada ja “musta
nimekirja” kantud kodanikke erandkorras ikkagi oma territooriumile
lubada.
Tõsi, erandi tegemisel tuleb alati konsulteerida
keelu seadnud riigi võimudega. Täpselt nii sakslased Markovi puhul
ka tegid.
Lang kärbib “musta
nimekirja”
Mõistagi käis viisakeeld nii
Markovi kui Vene välisministeeriumi au pihta. See häiris ka otseselt
Moskva välispoliitikat.
Nimelt esindab Markov oma kodumaad
Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees, mille istungid toimuvad
Strasbourg’is. Iga kord Moskva lennukilt maha astudes Prantsuse
võimudelt erandkohtlemist paluda on tülikas.
Vene
välisministeerium ei jätnud oma pahameelt enda teada.
Väidetavalt kuulis välisminister Urmas Paet sellest oma Vene kolleegi
Sergei Lavrovi käest isiklikult.
Kuni Jüri Pihl oli
siseminister, ei muutunud midagi. Pruukis aga sotsidel Andrus Ansipi
valitsusest välja kukkuda, kui Paet asus tegutsema.
21. mail
sai Pihl ametlikult kinga ning tema kohuseid hakkas täitma
justiitsminister Rein Lang.
Juba 29. mail tegi Eesti
välisministeerium ettepaneku Markovi viisakeeld üle vaadata. Langil
kulus selleks mõni päev.
1. juunil leevendas Lang
venelasele määratud viisakeeldu oluliselt. Ta kustutas Markovi
üleeuroopalisest “mustast nimekirjast”. Kuid Eestisse
sisenemise keelu jättis alles.
Moskvalase üllatav
ülestunnistus
Viisakeelu pälvimiseks peab
inimene saama hakkama tõsise sigadusega. Milles Markovit täpselt
süüdistati?
Ei rohkemas ega vähemas kui Eesti
Vabariigi julgeoleku, avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse
ohustamises.
Tänavu märtsi algul osales Markov Moskva ja
Washingtoni vahel toimunud videokonverentsil. Ürituse teemaks olid 21.
sajandi infosõjad. Muu hulgas tulid jutuks pärast 2007. aasta
pronksiööd Eesti valitsuse veebilehti tabanud
küberrünnakud.
Konverentsi juhtinud raadiojaama Ehho
Moskvõ saatejuht Nargiz Asadova küsis, miks
süüdistavad ameeriklased nendes rünnakutes just venelasi.
Üks jänkist arvutispets arvas, et küllap on Eesti
võimudel Moskva käe kohta usaldusväärseid andmeid. Kuid
ta lisas, et sellist infot pole kombeks julgeolekukaalutlustel tavaliselt
avaldada.
“Eesti rü
nnakute asjus olge rahulikud,” teatas seepeale Markov kõigile
ootamatult. “Need rünnakud tegi minu abi.”
Kapo ei tea, aga kahtlustab
Kuulajad ei
uskunud oma kõrvu. Esimest korda tunnistas Vene ametiisik oma riigi
seotust küberrünnakutega.
Markov nimetas ka
küberkallaletungi põhjuse: “Eesti valitsus toetas ülbelt
natse.”
Markovi jutu kohaselt tekkis küberrünnakute
idee tema abi peas täiesti iseseisvalt. Pärast Eesti valitsuse
veebilehtede blokeerimist ööl vastu 9. maid 2007 helistas abi talle
ja küsis, mida nüüd edasi teha.
Enda sõnul
vastas Markov järgmiselt: “No mis? Teatame sellest
infoagentuuridele, et nad teaksid.”
Kuna Eesti
küberrünnakud on üle maailma tuntud, äratas Markovi
avameelsus suurt tähelepanu. Kaitsepolitsei analüüsis Markovi
poolt konverentsil räägitud juttu ja koostas selle põhjal
siseminister Pihlile ettekande.
Pärast pronksiööd
karistusseadustikku tehtud muudatus lubab käsitleda riigivastast
küberrünnakut kui terrorikuritegu. Selle eest võib kohus
karistada isegi eluaegse vanglakaristusega.
Kaitsepolitsei meelest
oli põhjust arvata, et “Markov andis oma abile juhiseid juba ka
Eesti vastu suunatud küberrünnakute toimumise ajal”.
Kas see ka tegelikult nii käis, seda kaitsepolitsei ei teadnud. Tegemist
oli puhtakujulise oletusega, sest ainsaks tunnistuseks Markovi vastu oli tema
enda jutt konverentsil.
Siseminister Pihl määras
venelasele kogu Schengenis maksimaalselt tugeva tähtajalise
viisakeelu. Oli see otsus asitõendite nappust arvestades liiga
karm? Meie Lääne-Euroopa liitlaste pealinnadest vaadates
jättis Markovile seatud totaalne liikumiskeeld Eesti valitsusest
väiklase tülinorija mulje.
Naši juht vajab
puhtaid pabereid
Aga lugu läheb veel
põnevamaks. Välisminister Paet soovis veel ühe
sissesõidukeelu tühistamist. Jutt käis Vassili
Jakemenkost, Kremli noorteorganisatsiooni Naši endisest
föderaalkomissarist ehk juhist.
Pronksiöö järel
kiusas tollal veel ajamata habemega ringi käinud Jakemenko Eesti Moskva
suursaadikut Marina Kaljuranda.
Tema juhtimisel piirati Moskva
kesklinnas Kaljuranna ametiauto sisse. Naši liikmed viskasid kapotile
kollaseid võililli ja hüüdsid: “Häbi!”,
“Võta kohver ja kao!” ning “Koju!”.
Jakemenko ise liikus selg ees saadiku auto ees ja manitses oma keevalisi
alluvaid masinat käega siiski mitte puutuma.
Vene telekanalile
antud intervjuus kirjeldas Jakemenko Eesti Vabariiki kui
“fašistlikku riiki fašistliku ideoloogiaga, mis kasutab
fašistlikke meetodeid.”
Suvel 2007 pani Pihl
Naši juhi kümneks aastaks Schengeni “musta nimekirja”.
Peagi sai Jakemenko ametikõrgendust. Täna juhatab
38aastane venelane Rosmolodjoži ehk Venemaa riiklikku noorsooasjade agentuuri.
Teda näeb tihti koos peaminister Vladimir Putini
või president Dmitri Medvedjeviga. Tõenäoliselt on Jakemenko
karjäär Kremlis alles alanud, aga tema Schengeni keeld kestab kuni
20. juunini 2017.
Paeti riskantne plaan
äpardub
Kaitsepolitseinikud kipuvad olema hingelt
romantilised rahvuslased. Nad soovivad panna karmilt paika kõiki
Eesti Vabariigi vastaseid. Välisministeerium suhtub kõrgete Vene
riigiametnike kimbutamisse pragmaatiliselt. Moskvaga tuleb paratamatult edasi
suhelda ja viisakeeldudes
t pole selles abi.
Paeti julgus
nõuda siseministeeriumilt Markovi ja Jakemenko viisakeeldude
tühistamist on muljetavaldav. Reformierakonna aseesimehena
võttis ta Moskvaga paremate suhete loomiseks suuri isiklikke riske.
Ehk lootis Paet sellele, et info viisakeeldudest on salastatud
75 aastaks – Markovi ja Jakemenko eraelu kaitseks.
Kuid infol
on kalduvus lekkida ning see on tänaseks juhtunud. Halvimal juhul
võib see viia valitsuse umbusaldamiseni riigikogus.
Jääb vaid küsimus, mida lootis välisminister Urmas Paet
saladiplomaatiaga Moskvalt vastu saada. Oli see isikliku karjääriga
riskimist väärt?