Uuesti leitud tarkus: kes kaevu sülitab, see janu kannatab
Kui Tartu Ülikooli loodusgeograafia õppejõud Arvo Järvet oma Läänemaa kodutalus poisikesena karjamaa kaevust lehmi jootis, pidi ta pudulojused pärast jootmist jalamaid allikast eemale ajama. Sellepärast, et lehmad kaevu veerde pasandades kaevu ära ei reostaks.
Miks Järvet seda vana lugu praegu meenutab? Sest tänapäeva inimene käitub mõtlematult nagu lehm – tahab vett juua küll, aga samas sülitab ja kuseb jõkke ning järve.
“Eestis reostuvad kaevud enamasti just talumehe teadmatuse tõttu,” ütleb Järvet.
Puhas vesi on 21. sajandi kondiproov, veekasutamise eetika peab muutuma, tulevad sõnumid sel nädalal Kyotos peetavalt üleilmselt veefoorumilt. ÜRO soovitab kokku korjata vihmavee, sellest võib saada päästja. Hiinas joob juba 15 miljonit inimest vihmavett.
Maasiseseid veereservuaare taevatulvad aga oluliselt ei täienda. Ainult üheksandik sademete hulgast filtreerub põhjavette.
Tänapäeva inimene on harjunud, et kraanist vesi jookseb, möönab Arvo Järvet. Aga kust see vesi tuleb või kuhu läheb, seda ta ei tea ja selle eest justkui ei vastuta.
Tänapäeva inimene ei ole ise allikal käinud. Ei ole hirmsa haisu sees kemmergu lampkasti tühjendanud.
Veedirektiivist võib kasu lõigata
Nüüd peab haridus- ja selgitustöö need puudujäägid korvama.
Aga see veeharidus langeb Eesti maapiirkondades ja väiksemates omavalitsustes viljatule pinnasele, kurdab üks harijatest, Peipsi koostöökeskuse eestvedaja Gulnara Roll.
Kallaste linna inimesed suhtuvad nende ukse all lainetava emakese Peipsi puhtusesse täiesti ükskõikselt, toob Roll näite. Nad näevad küll, kui vesi suvel vetikatest ja surnud kaladest paksuks ja roheliseks muutub, aga oma solgivee viskavad nad aianurka.
Mitte ei taha lasta oma maja ühendada olemasoleva torustiku ja puhastusseadmetega. Nagu Pariisi toatüdrukud 17. sajandil, kes ööpottide sisu aknast välja viskasid.
“Tüdrukud, me oleme nii ju sajandeid teinud,” matkib Roll Kallaste inimesed suhtumist selgitustöösse.
Taevasiniste kaantega Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi (2002) nähes raputavad Eesti omavalitsusinimesed pead. Nad pole seda enne näinud, nad pole sellest kuulnud.
“Võiksid olla! See on õudselt tähtis dokument,” pahandab Roll.
Järvet kiidab direktiivi, sest see vaatab veekogusid süsteemis nende valgaladega. “Nüüd peaksid vallavalitsused kõik oma veemajanduse soovid ja mured Euroopa Liidule, vastavalt sellele direktiivile, välja laduma. Kui mängu astuda, tuleb kaasa mängida.”
Üleilmne veekriis
Pool inimkonda joob saastatud vett. Halb vesi põhjustab aastas 200 miljoni inimese haigestumise. Kaks miljonit neist sureb.
Veefoorum Kyotos ütleb sihiks, et 2015. aastaks peab puhta veeta inimeste arv poole võrra vähenema.
Merevesi ei aita. Kõige kallim moodus joogivett saada on merevee magestamine.
Geograaf Arvo Järvet valmistab instituudi köögis piparmündi ja pärnaõie teed, teevett ei lase kannu veeautomaadist, vaid julgelt kraanist. “Paneb mõtlema, kui kallilt müüakse poes lihtsat, puhast põhjavett ja kas pole see Lääne-Euroopa joogivesi liiga puhas, liiga steriilne...”
Mis on puhas vesi? Oleneb, mille jaoks seda kasutatakse.
Järvet ütleb, et inimese seisukohalt on puhas vesi sanitaarhügieeni nõuetele vastav vesi.
Ökosüsteemis aga võib puhas vesi tähendada muud. Näiteks puhtaks peetavas rabavees on palju humiinaineid (pruun värvus!), biogeenid puuduvad seal seepärast, et rabavesi on happeline (pH 4-4,5). Inimene võib rabavett juua, kuid janu kustutab see halvasti. Pandiveres asuvate Äntu järvede vesi aga maitseb hästi, paistab kenasti läbi, kuid sisaldab palju nitraate (väetised põllumajandusest, lubjarikas aluskivim).
Eesti asub puhta vee maailmaedetabelis 42. kohal, kohe Läti järel, selgub märtsi algul avaldatud UNESCO raportist. Tahapoole jäävad Leedu (54), Ukraina (95) ja näiteks Belgia (122).
Kõige positiivsem on magevee hulka ja kvaliteeti, aga ka roiskvee puhastamist hõlmav indikaatornumber tuhandete järvede maal Soomes. Eestit ja Soomet ei saa võrrelda, naabritel kulgevad veekogude looduslikud valgalad puhastel kaljupindadel, mitte moreenil, nagu meil, selgitab Järvet.
Vett on maakeral tohutult, hullu moodi palju; ei tasu arvutama hakatagi, kui palju seda on, ütleb Järvet. Aga taevaisa pole vett maa peale ühtlaselt jaotanud.
Mõnel pool uputab, näiteks Bangladeshis. Kõrbes on vesi kullast kallim, näiteks niisutusmaaviljeluse hällis Iraagis. Seal voolab aga maa seest välja must raha. Naftašeikide juhitud rahvad püsivad neis paigus ja püsivad nende rahvaste veeprobleemid.
Puhas vesi on sõja ja rahu küsimus. Lähis-Ida konfliktid, juutide ja araablaste vahelised sõjad algasid tuhat aastat tagasi just Jordani jõe vee kasutamise pärast.
Kaasavara Euroopa liidule
Kuigi põhjavesi on Eestis kõige tähtsam ja puhtam joogivee allikas (Eesti linnadest kasutavad jõe- ja järvevett joogiks Tallinn ja Narva), peab tänavu Peipsi uurimise eest riigi teaduspreemia saanud EPMÜ vanemteadur Juta Haberman just Eesti-Vene piirijärve meie kaasavaraks liikumisel Euroopa Liitu.
“Maailmas pole teist nii suurt järve, mille kohta oleks nii põhjalik ülevaade,” sõnab Haberman. “Peipsi on ka ilus, kütkestav, meheeas (pole veel eutrofeerunud), hüpnotiseeriv, eriliste õhtuste päikeseloojangutega.”
Euroopas on Peipsist suuremad vaid Laadoga ja Oneega Venemaal ning Vänern Rootsis. Soomlased räägivad, et ka Saima vetesüsteem on suurem, aga eestlased ei pea seda tõeks.
“Kõige olulisem Peipsi number on hapnik,” ütleb läinud teisipäeval EPMÜ magistrant Aimar Rakko ja laseb keset järve, Vene-Eesti piiril hapnikumõõturi jääauku.
Aparaat näitab kuue meetri sügavusel vees lahustunud hapnikku 13 milligrammi liitri kohta.
“Tule vaata, Reet, kus on hapnik,” hüüab Rakko kolleeg Reet Laugastet.
Paar päeva varem mõõtis Rakko hapnikku Elva tuntud suplusjärves Verevis. Kohe jää all oli hapnikunäit null.
Tänavune külm kaanetas järved kõvasti kinni. Madalamates ja eutroofsetes (rohketoitelistes) järvedes võis kogu hapnik kuluda orgaanilise aine lagundamisele. See tähendab ummuksisse jäämist, jääaugupuurijale väävelvesiniku mädamunalõhna ja enamikule kaladele surma.
Vetikate vohamine toob probleeme ka Peipsile. Rääbisemari mattub põhja settinud sinivetikakihi alla, teab järveuurija Külli Kangur Peipsi-äärsete rääbisepidude lahjaksjäämise põhjust.
Üldiselt pole Peipsi tervis aga laita, kommenteerib Reet Laugaste hapnikumõõturi näitu. "Kõige parema uhhaa saab keeta Peipsi veest.”
Vee kasutamise ja saastamise ajalugu
Meie korilastest ja küttidest esivanemad rajasid oma laagri enamasti oja või allika äärde. Veekogude äärde on rajatud linnad ja mõisad.
Aastal 312 enne Kristust otsustasid roomlased, et Tiberi jõgi on joogiveena kasutamiseks liialt saastatud ja ehitasid esimese veejuhtme.
Veel 19. sajandil keskpaigas leidus vannituba üksikutes Londoni majades. Kui kuninganna Victoria 1837. aastal Buckinghami paleesse kolis, leidis ta, et isegi seal polnud terve maja peale mitte ühtki vannituba.
19. sajandi keskel pidi Pariis loobuma tugevalt saastunud Seine`i vee kasutamisest.
1980ndate aastate alguseks tarvitasid enam kui pooled suuremate tööstusriikide elanikest joogiks vett, mis oli läbi käinud puhastusseadmetest.
Iga ameeriklase kohta tuleb tarbitud vett ööpäevas 7200 liitrit (tööstus!), India elaniku kohta aga 25 liitrit.
Inimkond kasutab vett kaks korda enam kui 1950. aastal.
Ligi kolm neljandikku maailmas tarbitavast veest kulub põldude niisutamisele.
