Niinimetatud viie tärni vanglad rajati vanadesse kindlustesse, endistesse luksushotellidesse ja maamõisatesse, kirjutab The Scotsman. Nende kinnipidamisasutuste "klientuuri" moodustasid diplomaadid, riigiametnikud, kõrged vaimulikud ja aristokraadid. Näiteks hoiti Prantsusmaa diplomaati André François-Poncet`d Ifeni hotellis Austrias. Tal lubati studeerida teatrit, käia jalutuskäikudel järve ääres ning kuulata välismaa raadiojaamade ülekandeid. Poncet`d ainuke mure oli, et SS-i kokad tegid talle liiga palju hautisi, mis polnud tema maitse järele.

Belgia kuningas Leopold III paigutati algul Brüsseli lähedal asuvasse lossi ning hiljem Saksimaale Sclossl Hirschbergi, kuhu ta sai värvata isegi väikse õukonna.

Ajaloolane Koop leidis dokumendid, mis näitasid, et erikohtlemise vääriliseks kuulutatud vangid said sõja ajal SS-ilt võrreldes tavasakslasega üheksa korda suuremat toiduraha ja alkoholi vabal valikul. Samuti lubati neil olla piiramatul hulgal kirjavahetuses oma pereliikmetega. Nad võisid koos abikaasadega külastada jumalateenistusi, valida lõunasöögi menüüd ja neile pidid SS-lased ka au andma.

Siinseid lugejaid võiks huvitada fakt, et Koop avastas SS-i arhiividest dokumendid, mis kirjeldavad, kuidas Natsi-Saksamaa käsilased otsisid Euroopast kohta, kuhu rajada sarnane vanglasaar, nagu oli USAs Alcatraz.

1942. aasta suvel nad sellise koha ka leidsid - Läänemeres asuvad Suur Pakri ja Väike Pakri. Otsingute eest vastutav SS-lane raporteeris Berliini: "Saared on jäävabad,hõredalt asustatud ja piisavalt kaugel maismaast, et tagada täielik turvalisus."

Järgmisel aastal saadud kaotus Stalingradi lahingus siiski peatas sakslaste plaanid rajada Eestisse luksusvangla.