Vabariigi laeva pööramine
Lennart Meri ütles kunagi, et Eesti Vabariigi põhiseadus on temale nagu padjaraamat, mida ta ikka ning jälle lehitseb ja üle loeb. Põhiseadus on õhuke raamatuke, umbes liikluseeskirja mahuga. Kas võib oletada, et kui tubli inimene saab LE pähe kolme õhtupoolikuga, siis peaks sama vägitükki olema võimalik korrata ka põhiseaduse tähe ja vaimu omandamisel?
Tähe jah, kuid vaimuga on asjad keerulisemad. Targad inimesed teavad seda ning on selle teadmisega üllitanud Eesti põhiseaduse kümnenda aastapäeva auks selle kommenteeritud väljaande. Raamatu Piibli tüsedusega ning lugemisvarana peaaegu sama lõputu. Kommentaaride autorid on mitmed Eesti õigusteadlased-juristid, sh taasiseseisvuse esimene õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli.
Kommenteeritud põhiseaduse toimetuskolleegium ise teatab tagasihoidlikult, et nende kirjutatu ei kujuta endast lõplikku tõde. Küllap nii, ent samas pole meil vähemalt lähematel aastatel lõplikumat tõde kusagilt võtta. Põhiseaduse kommentaare võib uurida saja erineva nurga all, leides sealt seletusi igaks elujuhtumiks. Näiteks valimistele – nii möödunud kui tulevastele.
Järgmised teesid on väljakirjutised Eesti juristide kirjutatud põhiseaduse kommentaaridest, neile on lisatud kommentaaride kommentaarid. Aga mitte juriidilisest, vaid sotsiaalpsühholoogilisest vaatepunktist.
Tees 1: “Eesti omariikluses pole inimene loodud riigi jaoks, vaid riik on loodud inimese jaoks.” Sellega on võimatu mitte nõustuda, kuigi peab küsima täpsustavalt – millise inimese jaoks on loodud riik?
Seoses Nizza leppe rahvahääletusega, mis äsja Iirimaal läbi viidi, võis meie ajakirjanduses lugeda rohkelt arvamusi eestlaste ja iirlaste sarnasusest. Ka selles, mis puudutab ajalugu, sest kumbki on olnud vägeva naabri rõhuda ning mõlemad on vabanenud Esimese maailmasõja (jätku)sündmuste tõukel. Iirlaste omariiklusega on aga selline lugu, et mõnede uurijate arvates tekkis see Iiri rahva eliidi tarbeks ja tahtel. Iirimaa taibud pojad õppisid Briti parimates ülikoolides, kuid tegevust ja leiba see neile veel ei kindlustanud. Briti impeeriumis olid soojemad kohad reserveeritud inglastele. Alles Iiri Vabariigi loomine andis Iiri eliidile tegevust ja võimaluse eneseteostuseks.
Paljud tänase Eesti eliidi hulka kuuluvad inimesed poleks nõukogude korra jätkudes iial nii kõrgele tõusnud kui praegu. Kultuuris ehk küll – näiteks Hans H. Luik või Indrek Tarand oleksid ilmselt tuntud kultuuriajakirjanikud – aga äris või poliitikas mitte. See kehtib ka välismaal sündinud ja kasvanud eestlaste suhtes. Jaan Manitski ja Toomas Hendrik Ilves kui välisministrid, Hain Rebas kui kaitseminister, Aleksander Einseln kui kaitseväe juhataja, Aino Lepik von Wiren kui riigisekretär – kõik nad on saavutanud tipp-positsiooni vaid tänu sellele, et on olemas Eesti Vabariik. Ameerika või Rootsi poleks neid nii kõrgele lennutanud.
Tees 2: “Hääleõiguslikkus on antud neile, kes suudavad ühiskonnaelu protsessidest aru saada.”
Jaan Kross on kusagil öelnud, et tema põlvkond suures osas enam ei funktsioneeri. Sellest tuleb nii aru saada, et ei funktsioneeri vaimselt. Küsigem, kui palju on Eestis inimesi, kelle võime ümbritsevast aru saada on nüristunud? Aga kui palju on veel neid, kes polegi kunagi suutnud toimuvat mõtestada? Äsjane valimiskampaania näitab, et selliseid inimesi on palju. Vist isegi enamus. Pühapäevaste valimiste põhiline järeldus on, et panustada tuleb inimestele, kes esiteks pole oma olukorraga rahul ning teiseks ei saa aru, mis nende ümber toimub. Nendelt inimestelt on riik “ära võetud”. Nende arvates on riik antud eliidile kasutada. Ja seda otseses mõttes – antud selleks, et lüüa taskud täis. Mõte, et riigi juhtimine võiks olla eneseteostus, on elu hammasrataste vahele jäänud nn lihtsale inimesele võõras.
Tees 3: “Sotsiaalsete õiguste näol on tegemist igaühe õigusega saada riigilt hüvesid. Ühtlasi on riik kohustatud aktiivselt tegutsema, et igaühele need hüved tagatud oleksid. Kui riik astub samme, mis viitavad tegevusplaani olemasolule selle heaolu saavutamiseks, ei saa riiki süüdistada sotsiaalsete õiguste rikkumises.”
Kõik iseseisva Eesti valitsused on astunud heauskseid samme sotsiaalse õigluse kehtestamiseks. Vaidlused tekivad sellest, et ühtede õiglus on teistele ebaõiglus. Ja peale selle ei saada tihtipeale aru, mida nimelt on valitsus teinud, nagu ei saada aru sellestki, millised käärid on vajaduste ja võimaluste vahel. Elektoraadi vanem osa mäletab nõukogude ajastu sotsiaalset õiglust ning võrdleb seda täiesti teadlikult praeguse olukorraga. See kõrvutus on tänase päeva kahjuks, sest tookordset ebaõiglust varjati, sellal kui tänane on kõigile vaatamiseks välja pandud. Rahvas tahab üheselt mõistetavat tegevusplaani ebaõigluse kõrvaldamiseks. Kevadistel valimistel, kui otsustatakse uue Riigikogu koosseis, võidab see, kes esitab hea, lihtsa ja arusaadava plaani. Enamusele arusaadav tegevusplaan on astmelise tulumaksu taotlemine.
Tees 4: “Rahva otsene ülesanne riigivõimu teostamisel on riigi tegevuse suunamine. Rahvas valib seadusandja ning selle kaudu määrab kõigi riigiorganite isikulise koosseisu.”
Selleks, et riigi tegevust suunata, peab aru saama, kuidas riik toimib. Valija ehk rahvas sellest üldjuhul aru ei saa ega peagi tingimata saama. Küll aga peab sellest aru saama seaduseandja ehk siis Riigikogu liige. Riigikogu liikme ülesanne on aimata – just nimelt aimata –, mida rahvas temalt ootab ning sellest lähtudes esitada plaan, mis leiab ühiskonnas suurima toetuse. Probleem on selles, et ühiskond pole homogeenne. Veel suurem probleem on see, et inimesed tõstavad erinevatel aegadel esikohale erinevaid asju. Kodaniku vabaduste tagamine (õigusriigi põhimõte) ja rahvuslike paleuste saavutamine (rahvusriigi põhimõte) olid pikka aega püüdluseks number üks, kuid nüüd on need vajumas tahaplaanile. Nüüd igatsetakse õiglust. Ühiskondlik eliit, keda esindab Mart Laar, oma töö teinud.
Tees 5: “Riik saab hüvesid pakkuda vaid selles ulatuses, milleks tal vahendeid jätkub.”
Halbade sõnumite tooja (halb sõnum on see, kui öeldakse, et raha on vähe) loobitakse kividega surnuks. Hea sõnum on see, et raha meil jätkub, aga seda jaotatakse valesti. Äsjane skandaal Riigikogu liikmete korterihüvitiste ümber näitab jälle, et raha jaotamine käib põhimõttel “kellel on, selle antakse juurde”. Ja üldse, mõned meie hulgast saavad liiga palju. Kui justiitsminister Märt Rask teatas riigiametnike foorumil Tartus, et ametnike palga kokkupaneku põhimõte tuleb üle vaadata, siis andis see tunnistust tema heast sotsiaalsest närvist. Kõrgepalgalised ametnikud moodustavad kogu ametnikkonnast tühise murdosa – need, kelle palganumbrite ümber lärmi lüüakse, on hierarhia ülemisel astmel seisev käputäis inimesi – ja seepärast ei saa nende palga ekspropieerimisega lahendada ühtki sotsiaalset probleemi. Kuid küsimus polegi millegi reaalse saavutamises. Küsimus on psühholoogilise ventiili avamises.
Põhiseaduse kommenteerijad märgivad, et “õigusmõtlemise vundamendiks on kujunenud väärtused. Väärtusjurisprudents tunnustab seadusest kõrgemal seisvaid väärtusmastaape ja loeb ennast nendega seotuks”. See tähendab, et seaduse tähte tõlgendadakse nii, nagu ühiskonnas valitsev vaimsus sunnib. Vaimsus võib muutuda. Eestis on see muutunud.
