Vaene miljonär, rikas miljonär
Pealegi, tähelepanelik ja seadusandlust tundev EALi avaliku pöördumise lugeja ei saanud aru, kas toetusallkiri tuleks anda keelesaate toimetajale või hoopis usaldusisikule. Mitmeid häiris kirja tugev “mina”-egoism ajal, mil Eestis on töötute protsent välismaa ajakirjanduse kohaselt 17.
Tiina Jõgeda loost “Multimiljonäri koondamine” võin järeldada, et Heckid on materiaalselt rikkamad kui Maris Johannes, sest saksa abielupaar elas veel aasta tagasi enne kolimist nooblisse Mallorca residentsi Badeni väikelinnas Laufis koguni Auerbachi lossis - šikk! Sealt välja kolides müüsid Heckid oksjonil oma tarbetud asjad – ja annetasid selle raha kohalikule lasteaiale – üldsuse silmis veelgi šikim.
Kuigi pensionär Dieter Thomas Heck kasvatabki nüüd Hispaania päikese all Mallorcal orhideesid, siis on ta oma kodumaal tänaseni ülimalt populaarne. Tuhanded sakslased armastavad meest, kes on teeninud endale oma produktsioonifirma DiTo Multimedia saadetega miljoneid, sest kogutud eurodest hoolimata ei ole “rahva kiirrääkija” kaotanud empaatiavõimet. Samuti pole tuntud saatejuht, laulja ja näitleja jäänud oma pangakontole lebama, vaid ta korjab oma tuntuse ja veenmisoskusega tänaseni usinasti rahaannetusi nii saksa vähihaigetele, Aafrika nälgivatele, kuid ka Eesti lastele.
Oma karjääri alustas põhja-sakslane, kelle vanaisa on vürst Carl Gustav zu Ysenburg ja Büdingen (Hecki isa oli aadliku vallaslaps) 1959ndal aastal laulugrupis “toi, toi, toi”. Ainult kaks aastat hiljem esindas ta Saksamaad Eurovisiooni lauluvõistlustel. Noormehe puhas ja ilus saksa keel, kaasamõtlemisvõime ja suhtlemisoskus ning avatud olemus ei jäänud ringhäälingubisnesess märkamatuks ja nii olid multitalenti kosimas nii SWR kui Raadio Luksemburg.
Megatuntuse tõi Dieter Thomas Heckile aga telekanal ZDF-i kaudu 20 aastat eetrisse läinud ja kultusstaatuse saavutanud “Hitparade”, tollal üks tähtsamaid muusikasaateid. Hiljem juhtis energiline mees mitmeid teisigi populaarseid teleproduktsioone, nh “Melodien für Millionen”, kuid ka oma esimese heategevusgaala, mille kaudu kogutud raha läks Saksa vähihaigete toetamiseks.
Programmireformi tõttu ei pikendanud ZDF vananeva staariga enam koostöölepingut ja nii oli Dieter Thomas Heck sunnitud kaks aastat tagasi telelavalt lahkuma.
Kõrvalepõikena olgu siinkohal mainitud, et Mainzi Lerchenbergil asuva telekanali haldusnõukogu poliitikud, enamuses kristlik-demokraadid Hesseni peaministri Roland Kochi juhtimisel keeldusid ajakirjanike suurest solidaarsuslainest hoolimata pikendama peatoimetaja Nikolaus Brenderi lepingut. Toetajate hulgas olid sellised suured nimed nagu Claus Kleber, Maybritt Illner, Marietta Slomka ja Guido Knopp, kuid ka liberaalide esindajad Wolfgang Gerhardt ja äsja manala teele läinud Otto krahv von Lambsdorff. Tänavu Saksamaa parimaks ajakirjanikuks valitud mehest sooviti lahti saada kuna ta lähtus oma otsuste tegemisel järjekindlalt meediate sõltumatuse printsiibist. Pole raske arvata, et see ei sobinud CDU maailmavaatesse. Roland Koch oleks soovinud eetrisse rohkem kristlik-demokraate soosivaid saateid, nagu kunagi ka Saksamaa kauaaegne liidukantsler Helmut Kohl. Aeg tuleb näitama, kas uueks peatoimetajaks valitud Peter Frey tuleb täitma Kochi lootusi.
Kindlasti ei olnud Brenderi kunagine otsus Dieter Thomas Hecki “koondamise” asjus põhjendamatu, sest saatejuhi 39 tööaasta jooksul oli maailm paljugi muutunud ja multitalendi fännid koos temaga vananenud. On kord elu seadus, et saated, samuti nagu programmgi vajab uuendamist, ka ajakirjanikud peavad ajaga kaasas käima.
Seda fakti, et Nikolaus Brender tegi kümne aasta jooksul ära hea töö, tõestab aga see, et ZDF on kasvanud üheks Saksamaa populaarsemaks telekanaliks, kus peale kvaliteetse meelelahutuse pakutakse veel mitmeid huvitavaid ajalugu käsitlevaid saateid, aktuaalseid dokumentaalfilme ja kriitilisi reportaaže.
Tallinna unustatud lapsed
Teleekraanil oli hüvastijätt mister Hitparadega liigutav, lahkumissaates näidati kaadreid sellestki tööst, mida Dieter Thomas Heck ja tema abikaasa Ragnhild on teinud koostöös Charitéga Eesti laste hüvanguks. Berliini tuntud haigla laste neurokirurgia korüfee professor dr. Hannes Haberl rääkis Eesti põnnidest, keda ta on tasuta opereerinud – kokku on neid üle saja.
Kohtusin ise esimest korda perekond Heckiga 2002. aasta kevadel Landaus (Pfalz) peale seda kui mulle torkas silma plakat, kus heategevuskontserdi ühenduses koguti raha Tallinna unustatud lastele. Peale üritust, mille patrooniks oli Reinimaa-Pfalzi peaminister Kurt Beck ja kus esinesid (honorarita) mitmed tuntud saksa šlaagrilauljad nagu Ramona, Mara Kaiser, Jantje Smit ja Frank Petersen, koguti Eesti lastele 10 250 eurot (tollal 20 500 saksa marka), rääkis mulle Ragnhild Heck: “Me asutasime 1992 ühingu Grit Jordan Verein e.V. toetamaks inimesi, kes ei ole ise suutelised ennast aitama. Me saime kirja ühelt Berliinis elavalt eestlannalt, kes palus alguses abi kolmele puuetega lapsele. Nõukogude okupatsiooni ajal soovitati vanematel ära anda lapsed, kes olid sündinud kas vesipea või raskete lülisamba ja seljaaju vigadega. Sellised imikud paigutati erilastekodudesse, kus 120 lapse eest “hoolitsemiseks” oli palgatud 12 hoidjat ja üks arst. Lapsed olid sunnitud päevade kaupa lihtsalt lamama, neil puudus igasugune liikumisvõimalus ning neid pesti tavalise voolikuga üle pritsides.”
Peale jutuajamist proua Heckiga käisin ise koos abikaasaga mitmetes Eesti lastekodudes ja nägin ka nõukogude ajal vanematelt äravõetud lapsi – see oli šokeeriv, kuid samas nägin ka hiigelsuure sotsiaalse südamega eestlasi, kes raskes olukorras – majas, kus puudus lift – aitasid soojusega puuetega lapsi ja täiskasvanuid. Ma ei ole näinud aga, et avalikkus oleks hinnanud nende tööpanust.
Ragnhild Heck vastas vanaproua kirjale ja palus tema käest laste haiguskirjeldusi. Ta sai ka vastuse – paksu kirja, milles olid 80 lapse haiguslood. See oli heategevusleedi jaoks ootamatu, kuid kapituleerimisest ei võinud olla juttugi. Heckid võtsid ühenduse Charitéga ja konsulteerisid sealsete arstide Hannes Haberli ja Theodor Michaeliga.
Esimest korda külastasid Dieter Thomas ja Ragnhild Heck Eestit 1998. aasta mais võttes kohe esmaabina kaasa 50 000 euro väärtuses ratastoole ja muid puuetega lastele hädavajalikke tehnilisi abivahendeid. Tänu nendele said lapsed liikuma, üksteisega tutvuma ja ka kooli minna. Selle visiidiga loodi lähedane kontakt Tallinna Lastehaigla peaarsti dr. Ann Paaliga ja esimene laps – Marielle Kõrvits – opereeriti Berliinis edukalt juba 1999. aasta märtsis.
Abielupaar Heck toetab eesti lapsi ennekõike moto all “Abi eneseabistamiseks”. Konkreetselt tähendab see seda, et Eesti arstid ja teised spetsialistid on kutsutud Charitésse ennast täiendama. Esimestena olid Saksamaal ortopeed dr. Tiit Härma ja ortopeediathenik Kalev Toots.
Näinud reaalset olukorda, toetas Grit Jordan Verein e.V. Haapsalusse puuetega noortekodu ehitamist, momendil korjatakse raha selle hoone kõrvale töökoja püstitamiseks selleks, et noored saaksid endale ameti ja neil oleks tulevikus võimalik endale ise elatust teenida.
Eestlaste toetamist ei lõpetanud ajakirjanikust multimiljonär ka mitte siis kui tema abikaasa haigestus rinnavähki. Haapsalu noortekodule nurgakivi panemisel oli Dieter Thomas Heck Eestis ilma truu elukaaslaseta, hoone avamisel seisis tema kõrval raskest haigusest paranenud Ragnhild, kellega ta on olnud koos 35 aastat.
Paljud, paljud teised varakad, kuid ka tavasissetulekuga kodanikud tunnevad oma vastutust ühiskonna ees ja püüavad aidata neid, kes on elus hammasrataste vahele jäänud. Nagu veinimõis Franz Hahn vanaperenaine: Zita Hahn võttis oma juubelil kingituste asemel vastu raha, millest poole annetas India vaestele ja teise poole Eesti Pimekurtide ühingule.
Ja see teeb nendest inimestest kohutavalt sümpaatsed! Küsimus ei ole ka sugugi mitte annetatud raha suuruses, vaid selles, et me ei vaata kõrvale. Nagu nüüdki Haiti katastroofi ajal. On vana kristlik traditsioon ja moraal, et tugevamad aitavad ühiskonna nõrgemaid.
Eestlaste “mina”-kompleks
Eesti ajakirjandus sakslaste või teiste välismaalaste heategevust suurt kajastanud ei ole, ehk seetõttu, kuna eestlased peavad kuigi iseenesest mõistetavana, et on just teiste kohus neid toetada. Ei ole! Seda enam peame austama inimesi, kes ei jää teise häda juures ükskõikseks.
Seetõttu pole ka ime, et Eesti aktsiamultimiljonäri Maris Johannesse koondamine Eesti Ringhäälingust ei sulatanud tema välismaiste kolleegide südameid, mitte keegi neist, k.a. mina, ei andnud talle oma toetusallkirja.
Põhjanaabrid solidariseerusid teadmata Keelekõrvadaami tegelikku tausta, nad lähtusid sellest, et Soomes on usaldusisikute lahtilaskmine seaduse vastane . See fakt, et proua Johannes oli saanud oma töökoha tagasi, kuigi miniformaadis, oli Juha Rekolale hetkel kui me telefoneerisime, teadmata.
Mida arvavad olukorrast aktiivselt (ainult) Maris Johannest toetanud EALi juhatuse esimees Peeter Ernits või tema TALO kolleeg Ago Tuuling, pole teada – minu järelepärimisele ei pidanud kumbki vajalikuks vastata. Ka see on tüüpiline väga paljudele eestlastele, suppi osatakse küll kokku keeta, kuid hiljem puudub soov põhjakõrbenud katla puhastamiseks.
Pealegi selgus Ringhäälingu vastusest hiljem, et koondatud ei ole ainult Maris Johannest, vaid ka 49 tema kolleegi, kellest nii usaldusisik kui tema toetajad vaikisid.
Ja ometigi oleks just ametiühingutegelase, kes samas on ka EALi juhatuse liige, ülesanne toetada teisi. Mitte ühtegi solidaarsus- või kaastundesõna ei poetanud raadiotöötaja ka nende töötajate aadressil, kes on kaotanud töökohad firmas, mille aktsiad ta oma isalt päris.
Sest otse pommina mõjus uudis, et kultuuriinimene Johannes on multimiljonär. Üldsus ei olnud jahmunud mitte sugugi seetõttu, et rikas inimene teeb tööd (ta pole ju ka ainukene miljonär kes hästi tööd teeb), vaid seetõttu, kuna tal puudub empaatiavõime näha enda ümber reaalset maailma. Priviligeeritud Maris Johannese maailm pöörib ainult tema enda ümber.
Seega, miks mõjub Maris Johannes mitmetele nii ebasümpaatsena? Nagu mäletame, nõudsid alles hiljuti Riigikogu saadikud endale palka juurde, mis tõestas, et parlamentaarid on kaotanud täielikult sideme reaalsusega ja nende võõrandumisefekt jätab mulje, nagu nad oleksid kuskilt teiselt planeedilt pärit. Olla ajal, mil mitmed nende valijad ei tea, kust võtta raha piima või leiva ostmiseks ja korterilaenude maksmiseks, on rahva esindajad rahulolematud oma kindla ja suurejoonelise sissetulekuga. Sama effekt on Keelekõrvaleedi käitumisel.
Kindlasti mäletavad ka mitmed Saksamaa endise tervishoiuministri Ulla Schmidti ametiautoskandaali. Kuigi hiljem tegi Bundestagi uurimiskomisjon kindlaks, et sotsiaaldemokraat ei rikkunud formaalselt seadust, siis asetas ta majanduskriisi ajal poliitiliselt vale signaali, sest valitsuse liige oleks võinud puhkuse ajaks plaanitud paar ametlikku miniesinduskülaskäiku sooritada üüriautoga. Selle asemel otsustas Schmidt tellida Hispaaniasse Berliinist kuulikindla limusiini koos autojuhiga. Poliitik demonstreeris võimu arogantsust.
Kuid samal ajal, kui Saksamaal ütles tollal opositsiooni kuuluvate vabade demokraatide parlamendisaadik ja rahandusekspert Frank Schäffler otse välja: “See, mida proua Schmidt tegi, on sigadus,” siis kaitsevad mitmed Maris Johannese käitumist saamata aru, et ainukene, mida Keelekõrv-saate tegijalt ja Ringhäälingu usaldusisikult oodati, oli see, et ta oleks mänginud avatud kaartidega ja näinud reaalset elu tema isikliku liivakasti väljaspool.
Vaene Maris, rikas Maris
Seega, Maris Johannese probleem ei ole tema pärandus ega ka mitte rahakoti suurus. Millised on tema konkreetsed sissetulekud, jäi selgitamata, sest minu enda arvestuste kohaselt oleks tal aktsiaid müümata kuus kasutada koos dividentidega tavalise palgasaaja kolmekordse palk. Proua Johannes korrigeeris minu arvestust väites, et see summa ei ole nii suur. Kui ma aga nüüd arvestan temalt saadud uue informatsiooniga, siis olen sunnitud küsima, kuidas võib kultuuriajakirjanik selle väikese rahaga majanduslikult toime tulla, eriliselt nüüd, kui on soostunud tegema pea et palgata tööd ja ka dividente ei ole masu ajal oodata?
Mitmed meediatöötajad seisavad praeguses majanduslikus olukorras koondamiskuristiku ääres kartuses kaotada oma töökohta. Nad kõik armastavad oma tööd, mitmetel on haiged emad-isad ja (üli)koolides õppivad lapsed. Tunnen Saksamaal mitmeid Eesti noori, kes on lõpetanud siinmail tänu ainult iseenda tööle (lastehoidmine, tehases lindi ääres töötamine, nõudepesemine jne.) edukalt kõrgkoolid – vanematel poleks kunagi oma väikeste sissetulekute juures olnud võimalik neid (elatus)rahaga toetada.
Minu enda lähedases tutvusringkonnas on down-sündroomiga lapse üksikema, kelle elukaaslane sai autoõnnetuses surma, kuid mitte keegi, ka mitte kultuuri- või ametiühinguinimesed ei võitle tema heaolu poolest.
Mind isiklikult ei huvita Maris Johannesse rahakoti suurus või tema igakuised sissetulekud. Soovisin ainult saada reaalset ülevaadet sellest, kas raadiotoimetaja on tõepoolest vaene või mentaalselt võimetu nägema reaalset olukorda enda ümber.
Mind paneb praeguses globaalses majanduskriisis küsima, miks peab ühiskond toetama inimest, kes on finantsiliselt täielikult võimeline elama oma jalgadel ja sealjuures veel aitama ühiskonna nõrgemaid? Nii oleme harjunud meie Euroopas, kuid ka Ameerikas. Saksamaal teeb iga kolmas kodanik tasuta ühiskondlikku tööd – see on iseenesest mõistetav. Ka miljonär Dieter Thomas Heckile on teine loomus aidata endast nõrgemaid, isegi Eesti lapsi, kuigi keegi teda selleks ei kohusta. Poksitšempionid Vitali ja Vladimir Klitškod ütlevad: “Laste heaks teeme me pea et kõike”. Jalgpalliäss Franz Beckenbauer toob oma asutatud fondi sissejuhatuses esile, et soovib anda ühiskonnale, kus on palju saavutanud, midagi tagasi.
Minu peas kummitab küsimus – miks ei ole Maris Johannes võimeline tundma empaatiat oma kaasmaalaste vastu, miks mobiliseerib ta inimesi ainult iseenda toetamiseks? Ajakirjanikuna olen kohanud mitmeid varakaid inimesi ja mitte kellestki ei ole õhkunud välja niivõrd palju egoismi kui aktsiamiljonärist. Tema kirjad minule nõretasid enesehaletsust: “pean hoolitsema oma vana ema ja ülikoolis õppiva tütre eest” -, hetkeks tuli mulle tunne, et ma pean hakkama tema jaoks annetusi koguma. Samas teavad kõik elukogenud realistid, et seal kus on tahe, on ka lahendus. Ja siin ongi hetkeks koondatud rikka raadioajakirjaniku probleem – tal puudub tahe näha tema ümber eksisteerivat reaalset maailma. Ja seda ei või kõige parima tahtmise juures nimetada kultuuriks.
Kriisid ja eksimused on inimlikud
Meie kirjadialoogi lõpetuseks kirjutas Maris Johannes, et on nüüd palju juurde õppinud. Ma loodan seda, tema enda pärast. Daniel Vaarik kirjutas Eesti Ekspressi veergudel mitmed aastad tagasi president Rüütli lastelaste peo ühenduses kuldsed sõnad: “Kriisid on inimese loomulikud kaaslased ja saavad alguse inimlikust veast. Kuid õnneks on nii, et inimese maine ei sõltu sellest, kui palju kriise nad on pidanud läbi elama, vaid sellest, kuidas nad on nendega toime tulnud. Avalikkus ootab kriisi osalistelt tavaliselt väga lihtsaid asju. Ta ootab kiiret reageerimist, vastutusvõimet ja täpset informatsiooni. Need, kes suudavad neid pakkuda, võivad õigusega loota, et nende maine võib kriisi järel olla isegi parem kui enne kriisi.”
