Pagula tugiisikud räägivad, et kui keegi sõidab linnast ära, siis alati jääb keegi valvesse. Kolmest perest kaks on väga probleemsed, Pagula töötajad on näinud nendega kurja vaeva. Pole olnud ühtegi päeva, kui nendega midagi ei juhtuks.

S. (27) ja A. (22). Nemad tulid esimestena, 2016 aprillis. Süles kolm last ja pooltühi spordikott. Alustasime nendega nullist. Nagu lastega. Nad olid täiesti umbkeelsed. Null. Mitte üht törtsu inglise keelt. Meie tõlk, kes on egiptlane, oli meie suur päästja – tema hakkas neid integreerima. Tõlk siis selgitas, et ei tohi rõduust lahti jätta, ja kell 23 peab olema öörahu.

Nende lastega tegeles Süürias peamiselt mehe ema, nüüd pidid nad ise hakkama saama. Nooruke ema ei osanud nendega midagi peale hakata. Ta ei osanud neid pesta ega mähkida. Tugiisik õpetas, mida teha haudunud kohaga. Lapsed olid nagu nukitsamehed – lõikasime juukseid ja küüsi. Nad ei osanud neid vastavalt ilmastikule riidesse panna. 

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel