Sa hakkasid hispaania keelt õppima?

Jah. Hispaania keel on ju ilus keel ja suur osa maailmast on selline, kus ei saa inglise, vene ega soome keelega hakkama.

Sa ikka viitsid!

Ajud tahavad ju võimlemist, muidu kasvab sammal peale. Ja mis elukas see seal Imedemaal oli, kes Alice'ile ütles, et kui tahad siin maal paigal püsida, pead kõvasti jooksma. (See oli Tema Majesteet Kuninganna raamatus “Alice Peeglitagusel maal”.)

Ja iga jumala päev käid puhkuse ajal trennis!

No ütleme nii, et ega see mingi uhkustamise asi nüüd küll ei ole. Sa võid olla ükskõik kui palju seda sporti teinud, aga kümme korda järjest 100 meetrit 30sekundiliste pausidega, nii et okse pressib ninast välja, see on ikkagi vastik. Normaalne inimene nii ei tee.

Miks sa siis jooksed?

Aga pärast on jälle hea! Minuga on kahjuks nii, et vaimne maailm ja füüsiline vorm on vastastikuses sõltuvuses. Kui lihased on toonuses, siis mõte jookseb teistmoodi. Ja pealegi – kellele meeldib lotendavate rasvadega valge keskealine lõtv mees?! Enda vormis hoidmine näitab lugupidamist kõigi nende vastu, kellega sa lävid. Kas või läbi ekraani.

Mõni teine ka  ETVs ennast niimoodi vormis hoiab?

No vaata Aarne Rannamäed! Ta oli vahepeal nii kehv, et pidi otsad andma. Ja siis pandi ta ankruks. Mees võttis ennast kätte ja ülejäänu on juba ajalugu. Kui sa tahad pikalt hea püsida, pead enda eest hoolt kandma ja oma väärtust kasvatama.

Mis saated sulle lapsepõlves televiisorist meelde on jäänud?

“Humakefünupu kabinet”, Tsooru, Rops, pan Kleks ja Robert Vaidlo. See oli minu jaoks tase. Tõesti. Edasi tulid Hunt Kriimsilm ja – midagi ei ole parata – Valdo Pandi “Täna 25 aastat tagasi”.

Mida sa nendest Pandi saadetest mäletad?

Meil ei olnud Hänikesel (Antsla lähedal - toim) maamajas elektrit ja suveõhtuti kõndisime isaga üle põllu naabrimehe poole Pandi saadet vaatama. See on üks mu jõulisemaid lapsepõlveemotsioone – suveõhtu, rohutirtsude sirin, lainetav viljapõld ja Valdo Pant.

Pant oli võlur, ületamatu jutustaja. Ta rääkis nii, et sa lihtsalt jäid kuulama. Palju ma tema jutust ikka aru sain, aga ma olin lummatud, ja ma nägin kuidas naabrimees Matu Eedu ja isa kuulasid, nagu oleks Kašpirovski neid televiisorist hüpnotiseerinud! Valdo Pandi vaim hõljub telemaja kohal tänini. Kõigile, kes vähegi midagi teevad, pannakse mõõdupuu peale – et palju ta Pandile alla jääb.

No kes veel ETV tegijatest on olnud tõeliselt head?

Rein Karemäe on olnud väga hea. Karemäe oli Nõukogude Liidu telereportaaži isa. Talle on jumalast antud – ärme hakka mõõtma, kui suur kulbitäis, aga ikka üsna suur. Väga hea välimus, see tegi ka pool tööd ära. Ja ega Mati Talvikule pole ka vähe antud. Talvik on oma parimatel hetkedel olnud ikka tõeliselt hea. Tal on selline pehme sarm. Ja kui mõelda, läbi millise pasa need mehed suutsid ujuda – ilma, et hingemattev hais külge jääks… Ja ega Urmas Otist ka mööda ei saa. Oti-poiss on ju N Liidu talk-show isa. Ei noh, ka temale on suure kulbiga antud, midagi ei ole teha.

Mis on Oti trump?

Seesama, mis Karemäel ja Talvikulgi – sarm. Teles on see väga oluline asi. Muidugi – ainult sarmiga ka ei löö. Kui ikka sisu ei ole, vajud varsti laiali. Lisaks on kõigil korüfeedel ka väga tõsine töö taga. Võibolla on seda raske uskuda, aga see ei ole päris nii, et hüppad valges ülikonnas valgusvihku ja kõik tuleb.

Kellelt sina oled kõige rohkem õppinud?

Eestlastest ilmselt Talvikult. Ta on sihuke… tagasihoidlik, taktitundeline, sõbralik.

Inimestega suhtlemise kunsti valdab Talvik suurepäraselt. Ja tänu sellele mõjub sümpaatselt.

Naised ekraanil?

Naised saatejuhtidena ei ole mulle kunagi sügavat muljet avaldanud. Võibolla ma ei ole osanud neid vaadata. Mulle tundub, et üks osa teletibidest usub, nagu piisaks kõikideks elujuhtumiteks lihtsalt ilus olemisest, samas kui teised tädid pingutavad silmad punni, paistmaks välja ilmatuma targad. Ekraanil oled sa aga alati alasti, seal paistab tõde halastamatult välja.

Muidugi, Maire Aunaste on isiksusena väga hea. Ta on värvikas ja vahe. Ta on huvitav. Ta on elu näinud naine, kes ei karda olla aus. Isegi kui vahetevahel tundub, et see, mis ta nüüd räägib, pole talle alati kasulik.

Millal sa ise tundsid, et nüüd on mingi käekiri või nõks käes? Et oled isikupärane telemees?

Ei tea, kas ma olen…

Oled, oled!

Vaata, selle asjaga on ju nii, et kui Urmas Ott tuleb tuppa, siis saab tuba Otti täis. Ta särab ja pritsib sädemeid nagu hiiglaslik säraküünal. Kui mina tulen tuppa, ei märka keegi, et ma seal olen. Sa pead ise aru saama, kes sa oled, milleks sa oled suuteline ja milleks ei. Ja selle järele siis ka talitama.

Sinu kaubamärk on rääkida inimestele sellist juttu, et nad ei saa nädal aega hiljem ka aru, kas see oli nüüd tõsi või aeti neile täielikku udu.

No ehk on mul võime televaatajate ajud tööle panna ja ärgitada neid asjade üle järele mõtlema. Usaldame vaatajat, las ta ise mõistatab, kuidas asjad on.

Mis on sinu arvates televisiooni funktsioon?

Televisioon on oma olemuselt meelelahutaja. Meelt võib muidugi lahutada mitut moodi. Võib minna õllesummerile ja ennast täis tõmmata. Võib võtta koti selga ja kaheks nädalaks Himaalajasse sõita. Või lahendada pööningul ristsõnu. Või joosta hommikuses udus 10 korda 100 meetrit 30sekundiliste pausidega…

Televisioonisaates peab olema emotsiooni. Nagu hobu tahab joosta, et muskel seisaks trimmis, nii on inimesel normaalseks eluks vaja emotsioonaalset koormust. Kui igapäevaelu seda ei paku või on palett ühekülgne, siis pöördutakse televisiooni poole. Kui teleajakirjanduses puudub emotsioon, hakatakse emotsiooni otsima lihtsakoelistest seebikatest ja reality-showdest.

Sa ei tee väga tihti lugusid poliitikutest või pättidest ja korruptantidest ja petuskeemidest? Sa ei meenuta väga vahikoera, kes võimu peale neurootiliselt haugub.

Mina ei saa sellega hakkama. Ma tunnistan  – mina ei ole selleks suuteline. Kui ma mõtlen kas või nende kolleegide peale, kes iga päev käivad Toompeal, siis – peavad ikka raudsed närvid olema! See on ju rõve, mis seal toimub! Mina jookseksin iga poole tunni tagant peldikusse oksele, kui ma seda saasta endast peaksin läbi laskma. Ma ei suudaks seda teha.

Mille järgi sina oma teemad valid?

Kõige huvitavam asi siin maailmas on inimene. Sa võid inimesi vaadata lõputult. Kuidas ta käitub, kui elu ja saatus on pannud ta ekstreemsesse situatsiooni. See on nii huvitav, et lõpp kohe!

Sa saad teha ETVs seda, mis sulle meeldib?

Vastikustunnet alla surudes ei ole mina veel tööle tulnud. See on asi, mille eest elus tuleb mul väga tänulik olla.

Keegi rääkis, et ETVs Vahur Kersna jaoks füüsikaseadused ei kehti. Vihjati, et sul on suurem sõnaõigus kui mõnel teisel.

Kui see ka nii on, siis ma ei kuritarvita seda. Mina ei õpeta kedagi, kuidas peaks elama või mida teha. Ei ETVs, ekraanil ega kuskil mujal. Kui keegi elab nii, et tal on pidevalt probleemid ja perse majas, siis on see tema enda elu- ja mõttelaadi tulemus. Ah, mis õpetaja mina olen –  elagu kõik nii, nagu nad ise targemaks peavad!

Niisugust juttu ETVs ei kuule, et kallis Vahur, sinu hullude ideede peale pole küll mõtet raisata?

See televisioon, kuhu mina tulin ja see, mis on täna, on ikka täiesti erinevad maailmad. Minu arusaamist mööda ei ole ETV enam ammu mingi vaestemaja, kus udune säästupirn stuudionurgas valgustab nälja piiril oigavaid teletöötajaid. Muidugi, võibolla ma tahaksin sõita tööle helikopteriga ja täiendada üle nädala oma antiikautode kollektsiooni, aga et mu saated sellest paremaks muutuksid, seda ma küll ei usu.

Sa oled teinud igasugusid asju. Kas sa mõnikord ei leia end mõttelt, et kõik nipikad asjad on justkui juba ära tehtud?

On tõesti oma paarkümmend asja, milles ma olen pioneer, mida ma olen teinud ETVs võibolla tõesti esimesena. Kui ideed ja asjad tekivad orgaaniliselt, siis ei pea muretsema, et ühel päeval on pea tühi. Et seisad keset teed ja tuul ulub kõrvades ja kõrvad laperdavad tuules ja ühtki mõtet pole peas.

Kas hea ajakirjandus peab kestma üle aja?

Kui sa oled hea puusepp ja teed valmis tooli, siis inimesed vaatavad sada aastat hiljem, sa raisk, kus ikka vanasti osati teha! Nii vaatame meie praegu Pandi laulupeoreportaaži. Küll ikka vana oskas ilusti rääkida!

Muidugi. Ajakirjanikku hinnatakse eelkõige tema enda ajas. Aga kui ta teeb väga hästi, võib ka ajakirjandusest saada kunst, mis kestab. Kas või läbi selle, et uued põlvkonnad õpivad sinult.

Raagi leping lõpeb varsti ära, kuidas majas meeleolud on?

Ma ei tea. Ma olen närb seltskonnainimene, ma ei ole juba aastaid telemaja kohvikus käinud. Ma ei tea, mis seal räägitakse ja mind vist väga ei huvita ka.

Miks sa ei käi? Mõni hakkab veel viimaks uhkeks pidama?

Eks mõni peabki. Aga kui sul on iga nädal saade ja sa pead sinna tegema kaks lugu ja sa tahad, et need lood oleksid sellised, mida väga ei peaks häbenema, siis… tuleb valida.

ETV meeldib sulle?

Minu arvates on ETV jõudnud oma järgmisse kuldaega. See kuldaeg saab otsa siis, kui kõigil on palju raha ja inimeste ajud lähevad rasva ja Eesti muutub täissöönud inimeste mõnusaks ühiskonnaks, kus on  n i i  hea ja  n i i  igav elada. Praegu meie kõigi õnneks ei ole see aeg veel käes.

Valik Kersna saateid läbi aastate

*1986-87 ”Noortestuudio pärastlõuna”

* ”HTV esitab. Friller”

* 1988 ”HTV uudised”

* Öö TV

* 1989 ”Hommiku TV”

* 1989-90 ”Monoloog tundmatuga”

* ”Meie Mats”

* ”HÄM-TV”

* 1992-93 ”Jah! Show”

* ”Kuniks elu”

* ”Vabakava”

* 1996-97 ”Öine lend eikuhugi”

* ”Õhtune Ekspress”

* 1998-99 ”Reisile sinuga”

* 1999-2005 ”Pealtnägija”

* ”Rännud Kersnaga”

* Ja hulk portreesaated (Nõmmik, Abel, Joala, Linna, Mägi, Klas, Mattiisen, Rannap, Nool, Talvik jne)