19.12.2008, 00:00
Valguspidu vendade Lumière’ide linnas
Tiina Väljaste kirjutab, kuidas eestlased prantslasi valgustamas käisid.
Sõna lumière tähendab prantsuse keeles “valgus”
ja on ühtlasi maailmakuulsate Louis ja Auguste Lumière’i
perekonnanimi. Nood kaks elasid ja töötasid Lyonis, meisterdasid isa
vabrikus filmikaameraid ning lõid väidetavalt nüüdisaegse
kinokunsti. Seetõttu pole ime, et Prantsusmaa vägevaimat
valgusfestivali peetakse just siin.
Traditsiooniliselt detsembrikuu
alguses, 8. detsembri paiku, ja siis kohe kolm-neli päeva jutti.
Reede pärastlõunal, kui otsustava peoalguseni on jäänud
vaid paar tundi, on linna läbiva Rhône’i jõe kaldale
kerkinud eestlaste hiiglaslik pilvepall, mida altpoolt puhuv soe õhk
laisalt liigutab.
“Pidime juba eile harjutama hakkama, aga
terve päeva sadas vihma ja nii jäi kõik tänase
peale.” Eesti valgusetenduse vaimse ja kunstilise juhi Reet Ausi kulmude
vahele on tekkinud murekriips, kuid õnneks mitte liiga sügav. Sest
etendusega “Re Use” on esinetud juba Tallinnas ning Lyoni
valgusfestivaliks on valmistutud põhjalikult.
Jätame
eestlased tehnikat paigaldama ja häält lahti laulma ning suundume
kesklinna. Siin-seal oma teel näeme kerkimas installatsioone.
Ühe piraka kasti ümber tegutsevad kaks noormeest, kes paigaldavad
kasti seina sisse puuritud aukudesse pikavarrelisi veterinaarikindaid.
Võib vaid kujutleda, kuidas need pimeduse saabudes
mõistatusliku sisemise surve sunnil paisuvad ja sünge
öötaeva taustal oma harali sõrmi liigutavad, hrrrr.
Kohvikus, kus me soojendava joogi võtame, istuvad kõrvallauas
kaks tüdrukut. Üks valge, teine tõmmunahaline, kummarduvad nad
usinalt lauale lahti tõmmatud festivalikava kohale ning arutavad, mida
õhtul vaatama minna. Sest valgusmänge pakutakse üle saja ja
kõike ühe õhtuga ei jõua. Muide, Lyoni linnavalitsus
on kindel, et sel aastal tuleb festivalile üle 4 miljoni külastaja,
ja etteruttavalt võib öelda, et nende prognoos oli õige.
Tahaksin tütarlastele sosistada, et “minge ikka eestlasi
vaatama, minge vaatama”, nagu siil põõsast utsitada, aga ma
saan pakitsevast patriotismipuhangust võitu ning ainult naeratan
neile.
Valgus lülitatakse sisse, lõkked puhutakse
suureks õhtul kell kuus.
Veel pole päris pime, on
käes õnnis üleminekuaeg, kui tänavalaternad pannakse
põlema ning inimesed vahetavad käiku – päevase viienda
asemel teine või esimene. Laseme lontsival inimhulgal end St-Jeani
katedraali esisele platsile kanda. Siis lööme kannad asfalti ja
ostame avakioskist hõõgveini. Magus veinivinu hõljub
üle kogu linna, andes mõtlemisainet karskus- ja
lastekaitseseltsidele. Vanalinna kivisillutisega tänavail mängivad
siin-seal pillimehed ja löövad lärmi veinistunud turistid. Pidu
on hoogu sisse saamas.
Esimene arglik kollane kiir tabab kiriku
paraadust. Järgneb roheline, sinine kiir, siis purpurne ring ümber
ümmarguse akna, fassaadil sirutuvad skulptuurid ja bareljeefid hakkavad
elama.
Keskaegsest hallist kirikuätist saab värviline
võrgutis, kes vahetab kesta nagu mustlastantsija seelikuid. Aga
prantslastele meeldib tulega mängida ja sellest pole midagi, kui UNESCO
kultuuripärandi nimistusse kuuluv vanalinn muutub kirevaks kui juudi
jõulupuu. Miks mitte?
Liigne tõsimeelsus kuivatab
elumahlu, leiavad prantslased ja ma olen nendega päri.
Disainer
Leonardo Meigas, keda järgmisel õhtul linna peal kohtame, kiidab
paljusõnaliselt valgusšõud, mida oli äsja
näinud. Etend
usse olid haaratud Lyoni kunstimuuseumi ja raekojahoone fassaadid.
Värviliseks võõbatud karniisidel, ukse- ja aknaavades
linastus terve animafilm. Majaseinad oma valdusse haaranud hiiglased liikusid
ja toimetasid, seejärel sulandusid vikerkaarevärviliseks akvarelliks
ning sündisid taas – uute unenäoliste olenditena. Vägev
fantaasialend pluss tohutud summad, pani eesti kunstnik diagnoosi. Reet Ausi,
Ville Hyvöneni ja Teemu Nurmelini projekti esitlus algas kell üheksa
õhtul. Kogunenud oli üle paarisaja inimese. Härrad-prouad,
poisid-tüdrukud võtsid istet Rhône’i kaldapealsele
viivatel treppidel ning ootasid linna panoraami vaadates ja aeg-ajalt vilekoori
lüües eestlaste etteastet. Mine tea, kas ja kuidas meie võimas
regilaul ning puuvõra- ja lainemustrites võnkuv pilvekuhil neile
korda läksid, aga minul võttis küll seest võdisema.
Küllap tekitas ekstaatilises šamanismivõtmes sooritus
prantslasteski mõtteid, sest veel paar tundi pärast etenduse
lõppu istusid mõned noortepundid ja paarikesed
jõeäärsetel trepiastmetel ning põrnitsesid vaikides
meie pilvepuhmast.
Installatsioon jäi südaööni
valgustatuks, vaheldades oma pinnal nägusid ja mustreid, taustaks
monotoonne metsarahvamuusika.
Lyonil on veel muidki võlusid
peale iga-aastase valgusfestivali.
Esiteks saab sinna
hõlpsasti kohale, Pariisist vaid kaks tundi kiirrongiga ja oled platsis.
Teiseks on linn, mis paikneb kahe jõe, Rhône’i ja
Saône’i kallastel, kaunis ja graatsiline juba seetõttu, et
iga mõnesaja meetri järel kaardub üle vee sild.
Lyoni ajalugu ulatub otsaga Vana-Rooma õitseaega, mille tunnistuseks
laiutavad mäenõlval siiani amfiteatri varemed. Samas kõrval
asub Notre-Dame de Fourvière’i basiilika, mis on loodud samal ajal
ja lähedase mõttelennu järgi kui Pariisi kuulus
Sacré-Cœur.
Peale vendade Lumière’ide
majamuuseumi (õigemini paleemuuseumi) pakub Lyon veel üht
võrratut elamust. Maailmas pole kuigi palju paiku, kus saaks vaadata
hambaorgist tehtud skluptuure või piiluda läbi luubi keskaegsesse
vanglasse. Miniatuuri- ja kinofeketide kunstniku Dan Ohlmanni eramuuseum
võib nõrganärvilisel aju sassi ajada. Võikad
Terminaatori-maskid on kõrvu ulmefilmide UFO-lõustade, vampriide
ja mutantidega. Ekraanilt paistab Titanicu makett ning kaadrid, kuidas
luksuslaev pooleks murdudes merelaintesse vaob (tegelikkuses toasuurusesse
basseini).
Mida korrus edasi, seda enam kipub reaalsus käest
libisema. 500 ruutmeetril kooruvad lahti kauged ajastud ja senitundmatud
reaalsused, teatrid ja tapalavad. Iga väikseimgi mollusk turuletil, iga
kahvel või salvrätt Maxim’si kohviku laual on hoolikalt
viimistletud. Vapustav kunstnikutöö!
Ja viimaks, kuid
kaugeltki mitte tähtsuse järjekorras – Lyoni on läbi
ajaloo peetud Prantsusmaa kokakunsti pealinnaks. Paljud praegusaja
säravaimad köögitähed, näiteks Paul Bocuse, elutsevad
siin, pakkudes toiduelamusi, mis võtavad hinge kinni, jäädes
aga pealinna samaväärsetele paikadele hinna poolest alla.
Kulinaariakeskuse maine on Lyonil tänu sellelegi, et linn asub kahe
võimsa veinipiirkonna, Beaujolais’ ja Côtes du
Rhône’i vahel. Käisime linnast paarikümne kilomeetri
kaugusel asuvas Dubœufi veinimuuseumis. Kuigi see oli minu maitse jaoks
ehk liiga disnilandlikult üles ehitatud, jätkus ometi rohkesti seda,
mida kõrva taha panna. Lisaks võimalus degusteerida veine ning
nauditav lõunasöök veinimõis
a restoranis. Kena lõpupunkt Lyoni vahvale valguspeole.