Vana Kooli Kuuba
Kuubas on võimalik punktist A punkti B liikuda odavalt või lihtsalt ja mugavalt. Turistide transportimiseks loodud bussikompanii Viazul kliendiksolek on küll kallis - kolmetunnine sõit maksab kohaliku õpetaja paari kuu palga -, kuid suhteliselt mugav ja turvaline. Viazuli kulunud ning õige veidi räpakat bussi juhivad karmide nägudega keskealised mehed, kaks kuni neli ühe bussi kohta. Kohalikud sosistavad nende kohta, et tegu on valitsuse agentidega.
Paarinädalase esmatutvuse järel Kuubaga tundub, et Viazul on lisaks Kuuba valitsuse dollarinälja pisikese leevendamise vajadusele muuhulgas loodud ka selleks, et tänasele Kuubale oleks hõlpsam sobivat metafoori leida.
Nii liinibussis kui ka kogu riigis näib rahvas liikuvat nähtamatu sihtmärgi suunas käputäie Vana Kooli Meeste juhtimisel taltsalt, väikeste seisakutega ja mõõdukas tempos. Osa bussi esiklaasist, milleni ülakorrusele kamandet reisija silm ulatub, on sinise võltssametiga kaetud. Juhtide jaoks on mõõduka suurusega vaateava. Külgakendest on näha ümbritsevat, kuid millestki väljapoole jäävast kuigi palju mõjutet saada või sõidusuunda valida pole võimalik.
Ühel juhul (buss) tuleb auklikul ja käänulisel teel kihutamise eest kallilt maksta rahaga, teisel (ühiskond) seljanahaga, hinnaks üleüldine vaesus ja laialtlevinud minnalaskmismeeleolu.
Mitu töökohta on standard
Keskmisest ettevõtlikum kuubalane ei rahuldu juba ammu kümnedollarilise kuupalga ning sellega kaasneva tšekiraamatuga, mis võimaldab riigi peesopoodidest osta valitsuse poolt ette nähtud koguse ülisoodsa hinnaga toidukaupu, seepi ja muud esmavajalikku.
Riigitööd tegemata oma äri ajajad (ametlikus kõnepruugis töötud) ei saa kindlat kuupalka ega oma võimalust töökollektiivis moodustet Revolutsiooni Kaitse Komitee (pool) vabatahtlikku organisatsiooni kuuluda. See omakorda tähendab kupongiraamatust ilmajäämist, mis pikemas plaanis peaks viima tööpõlgurite ja revolutsiooni liig leigelt suhtuvate kodanike väljasuremiseni.
Lisaks oma liikmete esmavajaduste rahuldamise tagamisele on komiteed ka foorum riigis veel valitsevatele üksikutele puudustele tähelepanu juhtimiseks. Maksimaalseks puuduseks, millest juttu teha tasub, on tänavapühkija kehv töössesuhtumine. Elukogenud teavad, et tõsisemaid asju grupis jutuks võtta ei tohiks.
Et osta dollaripoest sajagrammine topsik Malaisias toodetud kartulikrõpse (3,99 dollarit; saareriigis on kõik kaugelttulnud importkaup reeglina kallim kui Eestis), tuleb pidada mitut töökohta.
Trinidadis elav kõrghariduse ja korraliku töökogemusega raadio peatoimetaja Cary näiteks pakub lisateenimiseks kodumajutust (30 dollarit ehk paar tema kuupalka ööpäeva eest), teeb õhtuti tõlketööd ja annab nädalavahetusel hispaania keele järeleaitamistunde. Kui giiditööst aega ja energiat üle jääb.
Tema abikaasa opereerib üheksast viieni haigeid. Pärast ametliku päevatöö lõppu aga suundub sõbra autoremonditöökotta putitama kohalikke enimlevinud sõidukeid, 40-50-aastaseid uhketes värvides Chevrolet´sid, et aidata täita pere eelarvet. Nädalavahetusel jõuab pereisa koju varastel hommikutundidel – videoklubis filminäitamine võtab oma aja.
Samas ei raba keegi üleliia palju ja Buena Vista Social Club'ist tuntud rahulik elustiil on saareriigis täiesti levinud. Kuubalaste muretut, kuid omal moel kaalutletud ellusuhtumist näitab Havanna vanalinnas trehvatud kohalik caballero, kes, tõenäoliselt kaaskodanike poolt maha pillatud mündi ülesvõtmise eel loeb esmalt üle taskus olnud säästud, siis rasket tehet sooritades veidi mediteerib ning, jõudnuna otsusele, et ostu sooritamiseks just selline moneda veel puudu on, korjab selle nõtke painutusega üles.
Lahke pererahvas
"Sööd jäätist või?" – "Mmm, söön jah..." – "On miski hea jäätis vä?" – "Kuule, päris hästi maitseb jah!" – "Lahe, söö siis edasi. Tere tulemast Kuubale!"
Kui gringo tänaval mingit rohkem või vähem illegaalselt äri ajavalt müügimehelt midagi ostma ei nõustu, ei kohta Kuubas araablaslikku pahameelt ja iga hinna eest potentsiaalse ostja külge klammerdumist kuigi sageli.
Pigem läheb müügikõne üle heatahtlikuks sotsiaalse kallakuga suhtlemiseks, teemaks jäätis, juuksevärv või muusikaeelistused. Välismaalasega suhtlemine kui tegevus iseenesest tundub peaaegu sama oluline kui võimalus neilt mõni dollarit teenida.
Havanna on maailma kõige turvalisem linn. Selle lausega alustavad pöördumist vähemasti KÕIK need veidi kahtlase olemisega mehikesed, kes justkui maa alt välja ilmudes pakuvad välismaalasele salasigareid, salarummi, tüdrukuid, poisse, taksoteenust, piraatplaate, illegaalset rahavahetust ja muud säärast.
Tõenäoliselt on neil omal moel õiguski, sest Havanna paarist miljonist ametlikult elanikust umbes miljon töötavat ühel või teisel moel politsei heaks, tänaval vormi kandes patrullides või niisama inimeste meelsust uurides ja õigel ajal õigesse kohta teatades.
Scami all tunnevad rahvusvahelised reisisellid naiivse välismaalase hanitamiseks kasutatavaid legende ja tegevusi, mille peamiseks sihiks on meelitada ta vabatahtlikult oma raha mingi mõttetuse eest ja sootuks suuremas koguses kui esialgu kavandet kohaliku inimese kätte ära andma.
Lisaks tavascamile eelnevale tutvumisele "ütle, mis kell on", on kuubalased välja mõelnud universaalse lahenduse vähemkoostöövalmis välismaalaste rahast vabastamiseks. Mornile vastusele "mul polegi kella", mis paljureisinud välismaalase tema teada edasisest jutuajamisest vabastama peaks, vastavad nad lapsiku rõõmuga "tahad, ma ütlen sulle siis õige aja?!" ja kougivad, nägu vaimustusest särades, nutsakust välja kella, ütlevad peaaegu veatus inglise keeles enam-vähem õige kellaaja ja ¡Hola! jutt saabki Eesti/Kuuba ilule ja pisikesele oodatavale rahasüstile minna.
Havannalastes on piisavalt metropolielaniku ülbust, kuid peaaegu üldse mitte näiteks Araabia-kandist tuntud rämedalt solvavat (ja selle tagasiajamisest omakorda rämekiiresti solvuvat) pealetükkivust. Kuuldes, et annetus seekord tulemata jääb, vabandavad nad reeglina ja soovivad kena päeva.
KUI kohalikud mingil põhjusel loobuvad kinnisideest, mis sunnib kõigis võõramaalastest kahel jalal kõndivat naiivset George Washingtoni või mõnda muud dollari-tegelast nägema, on nad eriti toredad inimesed.
Kõva raha
Kuubas käibib paralleelselt kaks peesot. Tavaline peeso on see, mida vähestes kogustes palgapäeval kassast makstakse. Palju laiemate kasutusvõimalustega konverteeritav peeso (võrdub USA dollariga) tuleb rahakoti vahele Miamis elavatelt sugulastest või välismaiselt turistilt.
USA kaubavahetusembargo, saareriigi transpordikulusid suurendav kaugus paljudest tootjamaadest, kohalike väike ostujõud ning riiklik otsus turistilt mitu nahka koorida muudab Kuuba välismaalasele suhteliselt kalliks sihtkohaks. Nii maksab näiteks paljudes muuseumides ja rahvusparkides kohalik elanik ühe Kuuba peeso ja välismaalane ühe konverteeritava peeso ehk et umbes 26 korda rohkem.
Valuutapoes ootavad ostjat Eesti sprotikonservide kõrval (1,30 dollarit karp) näiteks 25-kroonise kilohinnaga mugulsibulad (raadiotoimetaja saaks neid kuupalga eest osta viis kilo), kohalik hitt - Hiinast pärit kunstlilled - ja muu naeruväärselt kõrge hinnaga träni.
Veel üks kohalike seas armastet valuutaga ärplemise võimalus on peatuda mõne Havanna tänavail leiduva lasketiirukioski juures, kus ühe dollari eest võib õhupüssist 20 lasku teha. Tegemist on keskmisest hulga menukama meelelahutusega.
On's tegemist Suure Juhi näpuvea, ameeriklaste tõhusa marketingitöö või millegi muuga, aga Nõukogude Liidus üsna pikka aega kapitalistliku maailma taunimistväärseks irveks peetud kivisöe baasil valmistet karastusjoogid on Kuubas laialdaselt saadaval. Ehtsa kokakoolaga konkureerib odavam Tu-Cola, mida kohalikud patriootilistest tunnetest kantult eelistavad.
Konverteeritav peeso on hädavajalik internetiteenuse eest tasumiseks, lauaventilaatori ostuks või kuldsete kätega naabrimehele torutööde eest maksmiseks. Moodsast maailmast huvitet kuubalased rabelevad riiklikku poliitikat trotsides isoleeritusest vaikselt, kuid kindlalt välja. Maailmapanga viimaste, 2002. aasta andmete põhjal on riigis 31 arvutit iga tuhande elaniku kohta ning komputeriseeritus on riigis, kus eesrindlikud vanemad iga hinna eest oma võsukestele tasemel haridust anda püüavad, tõusuteel.
Pangas raha vahetades selgub, et võrdsust jutlustavas ühiskonnas ongi tegelikkuses põhimõtteliselt kõigil võimalik raha teenida, vanusest, haridusest ja muist sellistest teguritest sõltumatult. Haigutava ja arvutustehnika tippsaavutustega vägikaigast vedava pangaametniku tüüpilisemaid kliente näib olevat lopsakas juba hommikul klubikõlbulikult meigitud daam, kes rinnahoidja vahele peidetud vahetamiseks mõeldud kahekümneeurose unistavalt naeratades letile lööb.
Floora ja fauna
Tõenäoliselt ärkab lõviosa 12 miljonist kuubalasest varahommikuse kukelaulu ja millegipärast juba enne päikesetõusu ärevalt ringi sibavate ja kaeblikult ruigavate põrsaste hädakisa peale.
Nii on see pisikeses mägikülas, ajaloolise Cienfuegose rannapromenaadi villades kui ka Havannas, sest kesised riiklikult reguleeritud palgad ja tõenäoliselt ka perenaiste soov söögilauda istujaid ratsiooniraamatus ettenähtule lisaks peekoni ja omletiga üllatada, muudavad pisikese abimajapidamise peaaegu möödapääsmatult vajalikuks.
Nii siblivadki kanad näiteks Havanna tornmajade katusekorrustele ehitet pugerikes ja paljud pealinnas illegaalselt viibivad töötud havannalased jälgivad apla pilguga, kui kiiresti linnud end praekõlbulikuks nuumavad.
Kuigi mõned kuubalased käivad katkistes kingades ja mõned sõidavad Väga Suure Mercedesega, ei paista vahe inimeste vahel nii hästi silma kui loomariigi jagunemine Esimeseks ja Teiseks Kuubaks.
Kesk-Ameerikale iseloomulikult on linnatänavail sadu kõhnapoolseid hulkuvaid koeri, kes pisikese toidupala lootuses kõikidega seltsida püüavad. Samal ajal tegutseb vähemasti pealinnas Havannas koerte ilusalong, kus oma lemmiku soengussesättimiseks 35 dollari eest kohalik arst kolm kuud töötama peaks.
Floora on ootuspäraselt lopsakas, riigi ambitsioonikatest tööstuse arendamise plaanidest hoolimata ka üsna kenasti säilinud.
Kuidas olla
Kuubalased tõstavad pöidla tunnustavalt püsti, kui kuulevad, et välismaalase sihtkohaks pole turismimagnet Varadero, vaid riigi põnevamad ja pealinnast veidi kaugemad paigad.
Kui vähegi pealehakkamist, tasuks paketireisist loobudes korraldustöö rõõmud ja mured (esimesi on Kuubas kindlasti ülekaalukalt rohkem kui teisi) enda peale võtta. Majutus, transport, õhtusöögid ja kõik muu, mis vajalik end reisil hästi tundmiseks – tuleb turisti juurde ise kohale. Hispaania keele tonkajatele mõnevõrra odavamalt, ingliskeelsetele turistidele natuke kallimalt. Tarvis on vaid veidi suhtlemisjulgust ja vahel ka kannatlikku meelt pidamaks kurnavaoid hinnaläbirääkimisi.
Esimestel puhkusenädalatel on turistil tõenäoliselt huvi salsamuusika vastu veel alles. Väga heal tasemel salsat saab näha-kuulda ja selle järgi tantsida Casa de la Musica nime all tegutsevates muusikakeskustes erinevates linnades; Trinidadis näiteks on see väga soositud tasuta sissepääsuga koht.
Toit riiklikes restoranides jääb paladaris (eraomanikule kuuluvas pisikeses söögikohas) pakutavale kvaliteedilt alla. Kui maitseaineid pole kasutet kummalgi juhul, siis kodune toit on reeglina valmistatud hoolikamalt. Riik üritab oma konkurentsieeliseid erineval moel kaitsta, nii ei tohi näiteks paladari pidaja külalistele rooga pakkuda rohkem kui kolmel laual.
Kuna nii majutuse pakkujad kui restoranipidajad maksavad riigile igakuist litsentsitasu ning väiksem käive seda ei vähenda, näib iga ettevõtja huvi olevat endale võimalikult palju kliente meelitada ja neid vähemalt rahuldavalt teenindada, kui hea teenindus peaks millegipärast üle jõu käima.
Teed tasub küsida turismiinfost ning selle puudumisel mõnelt selliselt inimeselt, kes end saatjaks pakkuda ei saa, näiteks politsenikult, kes ei saa patrullimiskohalt lahkuda, või müügiletti valvavalt müüjtarilt. Enam-vähem iga teine tänaval kohatu on valmis kallist külalist soovitud söögi- või majutuskohta eskortima, kuid see kergitab arvet kuni kolmandiku võrra. Lisaraha läheb jagamisele lahke teenäitaja ja toaväljaüürija või restoranipidaja vahel.
Ametnikega suheldes ja nende kehtestet reegleid täites tasub Kuubas olla kasvõi poolenisti sama kuulekas ja rõõmsameelne kui kohalikud. Näiteks pikast lennust törssis sakslanna Jenny, kes polnud Havanna lennujaamas passikontrollija vastu piisavalt aupaklik, lendas Kuubale toonud lennukiga kodumaale tagasi.
Viisakust ja head tahet läheb kindlasti vaja sessamas Havanna rahvusvahelises José Martí lennujaamas. Ilmselt on kusagilt konverteeritava valuuta eest hangitud pagasi läbivalgustamiseks tarvilikud masinad, mistap tuleb neid lennujaamas kasutada. Saabunud reisijate mitmel maal mitmekordselt üle kontrollitud käsipagasi hulgast millegi keelatu tuvastamiseks.
Riiki võib tuua mõnikümmend sigarit, välja viia uue korra kohaselt ei rohkem kui 23 maksumärkideta sigarit. Võib-olla õigustab end spioonifilmitehnika jõudemonstratsioon, kui tahta uskuda, et ju nad üritavad kotist leida keelatud koduloomi ja loomseid/taimseid tooteid. Mis annab metalliotsijast kingad ja/või püksirihm enda küljest eraldatuna läbijalutamisele pikantselt segase värvingu.
Kindlasti ei sobi välismaalasel kritiseerida võtta riigipea tegevust. Usk Fidel Castro eksimatusse ja headusse näib olevat sajaprotsendiline. Viletsuses ja vaesuses on süüdi kohalikud võimumehed, korruptandid, kes on trüginud rahva ja Suure Juhi vahele. Paljud kuubalased näivad praeguse liidri kadumisel kulmu rullis ja rusikat taskus hoides sobivat hetke ootavat, et vastikute võimuritega arveid õiendama asuda.
Kui praeguse karismaatilise, kuid põduravõitu Castro asemel keegi teine riiki tüürima asub, on oodata suurt segadust ja vägivalda, väidavad pessimistlikumad asjatundjad. Seda pessimismi täies mahus jagamatagi tundub, et Kuubale külla minekut pikalt edasi lükata ei ole mõtet, seda just sealsete poliitiliste olude võimalikust muutustest tingitud kunagi ilmselt puhkava segaduse tõttu.
