Ameerika sovetoloogid pöörasid külma sõja ajal suurt tähelepanu Punasel väljakul toimuvatele paraadidele. Mitme meetri kaugusel keegi tribüünil Brež­nevist seisis, näitas, kui palju selle seltsimehe sõna poliitbüroos maksis.

Eesti erakonnad paraade ei ei korralda. Samalaadset võimusuhete läbivalgustamist võimaldab aga parteilise veebimeedia analüüs.

Vaatame, milliste partei­kaaslaste blogisid keskerakondlased ise lugeda soovitavad.

Keskerakonna looja Edgar Savisaar lingib kümmekonnale blogile. Ta ei jaga oma toetust ilmaasjata, vaid neile, kes on selle ära teeninud.

Mõistagi leiame Savisaare soosikute hulgast Jüri Ratase ja Kadri Simsoni. Nad on üheealised ja enam-vähem võrdsetel positsioonidel.

Ratas ja Simson esinda­vad Keskerakonnas uut establish­ment’i: veidi üle 30aastaseid, kes on saavutanud riigis kõrge ja hästimakstud ametikoha. Tõenäoliselt just nende hulgast võiks tulla kunagi post-Savisaare ajastu liider.

Märksa intrigeerivam on lugu Evelyn Sepaga. Nagu kord ja kohus, lingib Evelyn Edgarit ja Edgar lingib teda. Ükski teine keskerakondlane aga Evelyni ei lingi.

Tõepoolest, Sepa positsioon on parteis erandlik. Kõik teavad, et ta pole mitte rahva häältega riigikokku valitud, vaid sinna nimekirjade abil upitatud.

Kui Sepp kirjutab midagi oma blogisse, siis saadetakse selle kohta erakonna listi teade. Teiste blogijate puhul seda ei tehta. See jätab mulje, nagu oleks Sepa tekstid kolleegide omadest paremad. See häirib partei sees paljusid.

Omaetteolijate hulka kuulub Siiri Oviir. Veteranpoliitiku puhul maksab tema eurosaadiku staatus. Erinevalt suurte laenudega koormatud kolleegidest (Olga Sõtnik jpt) võib ta nautida luksust käituda vaba inimesena.

Oodatult hoiavad omavahel kokku slaavi vähemusrahvuste esindajad. Üksteist toetades on neil head šansid oma mõju kasvatada ja viia see ühel päeval vastavusse Keskerakonna tegeliku toetusega vene inimeste hulgas.

Omaette nähtus on kunagi sundüürnike eest võidelnud Helle Kalda. Tema ei lingi kedagi ja teda ei lingi keegi, mis peegeldab toetuse kahanemist nii avalikkuses kui partei sees. Ajad on muutunud ja sundüürnike teema ei lähe enam peale. Järgmises riigikogus me Kaldat suure tõenäosusega enam ei näe.

Ilmselt ootab sama saatus ka Kagu-Eestist riigikokku valitud Inara Luigast. Temagi elab veebis oma elu, lahus parteist ja kolleegidest.

Riigikogus vabanevate kohtade täitmisel Savisaarel probleeme ei teki. Ratas ja Must jõudsid vaevu ületada 30 eluaasta piiri, kui parteis tekkis juba uus, natuke nooremate broilerite rühmitus. Täna teevad nad veel musta parteitööd, seega on tegu proletariaadi ehk proledega.

Huvitaval kombel on Savisaar tunnistanud neist tervelt kolm (Priit Toobal, Siret Kotka, Priit Kutser) oma lingisoovituse vääriliseks. Valijal oleks mõistlik harjuda, et sõltumata rahva antud häälte arvust kohtame prolesid järgmises riigikogus.

Eesti tuleviku seisukohast on see nukker perspektiiv. Noorbroilerite blogidest leiab säravate mõtete asemel uskumatult stalinistlikku ja üheülbalist panegüürikat.

Priit Toobal: “Mul oli täna õhtul suur suur au viibida õhtusöögil, mille andis Tallinna linnapea Edgar Savisaar.”

Priit Kutser: “Edgar Savisaar on eesti rahva vaieldamatu liider.”

Siret Kotka: “Ääretult originaalne ja geniaalne isiksus, andekas õpetaja.”

Kui Savisaar bloginuks juba 20 aastat tagasi, oleks ta linkinud Lennart Merile ja Jüri Raidlale, Raivo Varele ja Rein Veidemannile. Ajudega tegijatele, mitte broileritele.

Kahju hakkab Savisaarest.