Kui 35-aastane Läti kodanikust laevakaaperdaja Dmitris Savins möödunud reede hommikul Moskva linnakohtusaali toodi, oli ta uurimisorganitega kokkuleppe juba sõlminud. Tema räägib nagu vaja, kohus mõistab kergema karistuse. Kõige kõmulisem ütlus, mis reedel Moskva kohtusaalis teatavaks sai oli järgmine — kuritöö tellimuse sai ta just nimelt Krossilt.

Kross ütles reedel seepeale napiks kommentaariks, et ta pole midagi sellist tellinud. Samuti ei kinnitanud Krossi osalust palju kõmu tekitanud kaaperdamisloos ka Eesti riigiprokuratuur. Venemaa riigiprokuratuuri uurimiskomitee andis teada, et Savinsi ülestunnistuse asjaolusid veel kontrollitakse.

Internetiväljaanne gazeta.ru pakub lugejatele Savinsi üksikasjaliku pikema ülestunnistuse — sellest, kuidas Kross teda kuritööle sundis, kuidas ta omakorda kaaperdamise tarbeks kuritegeliku kamba moodustas ning kuidas ja miks Arctic Sea ülepea rööv toimus.

Nagu Gazeta.ru vahendab, saabus tumedapäine, teksaste ja triibulises särgis Läti kodanik Savins kohtusaali varjamata oma nägu. Ilme oli aval, kuigi pisut väsinud.

Koostööaldis mees toodi kohtusaali, et ta kuuleks, mis karistuse kohus talle määrab. Enne seda avalikustas kohtunik Andrei Rasnovski aga Savini ülestunnistuse.

Läti mereakadeemia lõpetanud Savinsi ja suurärimees Kross tutvusid 2006. aastal. Savins töötas direktorina Tallinnas asunud laevandusettevõtte. Tulevase kuriteo tellijaga(Krossiga) olid neil ühised ärihuvid, vahendab Gazeta.ru Savinsi ütlusi. Ajapikku said nad headeks tuttavateks, üürisid samas hoones äripindu, õhtustasid sageli koos abikaasadega. Mõned korrad käis Savins Krossil külas. Mõlemad tundsid Savinsi sõnade kohaselt huvi autode ja relvade vastu.

2008. aasta augustis tegi Kross, kes Savinsi ütluste kohaselt juhtis kümme aastat Eesti välisluuret, ettepaneku organiseerida laeva kaaperdamine, lubades selle eest maksta 100 000 eurot.
„Ma olin šokeeritud ja kohe ei vastanud sellel ettepanekule,“ ütles Savins kohtusaalis tunnistusi andes.

Ent ometigi juba kuu aja pärast alustas kaaperduseks ettevalmistusi tegema.

Savins tunnistab, et selliseks meeleheitlikuks sammuks ajasid teda elulised raskused. Asi polnud rahas, rahalisi probleeme polnud.
Mees tunnistas, et tal jäi ema raskelt haigeks. 54-aastasel naisel avastati vähk ning, nagu ta ütleb, andsid arstid talle elamislootust vaid mõneks napiks kuuks. Kuriteole minekut põhjendab ta ema haigusest tingitud keeruka psüühilise seisundiga.

„Ma tahtsin oma peast kustutada kõik selle, mis seal tol hetkel oli.“

2008. aasta 5. oktoobril Savinsi ema suri, päev pärast matuseid asus ta täitma Krossi korraldusi.

Savinsi sõnul tegi ta tellijale ettepaneku, et laeva võiks kaaperdada Atlandi ookeanil, Gibraltari väinast läänes. Selleks olnuks tal vaja 12 liikmelist rühma. Tema plaanide kohaselt pidanuks need olema endised sõjaväelased, kes oskaksid relvaga ümber käia.

Kross korrigeeris Savinsi ütluste kohaselt kuriteoplaani. Ta tegi ettepaneku rünnata laeva mõnevõrra lõuna pool, et mitte sattuda sõjaväelaevade patrulltsooni. Sõjaväelaste asemel pani ta ette kasutada avantüüridele kergemini allutatavaid inimesi, võimalik, et kriminaalse minevikuga persoone. Automaatrelvade asemel pidas Kross Savinsi sõnul paremaks kasutada sileraudseid relvi, mida saab liigset huvi tekitamata vabalt osta.

Savins nõustus bossi tingimustega ja asus meeskonda koguma.

Esimesena sattus ta vaatevälja poolvend Vitalis Lepins, keda soovis näha ennekõike omaenda isikliku ihukaitsjana. Ülejäänud bande liikmete kandidaadid leidis tellija. „Kaheksa neist jätsin ma kohe välja: need kel hingel tapmine, kes olid füüsiliselt kehvas vormis, ka need kel oli vanust üle 42-43 aasta. Mõned jäid välja pärast vestlust,” vahendab gazeta.ru Savinsi uurijaile öeldut.

Lõppkokkuvõttes jäi jõuku Andrei Lunev, kes oli seni töötanud pootsmanina tsiviillaevadel ning oli füüsiliste omaduste poolest igati sobiv.

Igor Borissov, füüsiliselt heas konditsioonis mees, oli vajlik nö jõuoperatsioonides ning ülejäänud meeskonna juhendamisel.

Eduard Adamov, kes sattus punti samuti heade füüsiliste näitajate pärast, tegelikult kaaperdamises ei osalenud. Teda asendas hiljem Aleksei Bulev.

Dmitri Bartnjev, veel üks kriminaalse minevikuga piraat, omas meresõidukogemust, sest oli varem olnud madrus tankeril.

Aleksei Andrjušin — tugev mees, tehnilise haridusega, pidanuks täitma mehaanik-lukksepa tööd vajavaid ülesandeid.

Jevgeni Mironovi — Savinsi andmetel endise Eesti armee merejalaväelase — tõi punti Borissov.

Kõikidele kaaperdamisoperatsioonis osalenutele lubati maksta 10 000 eurot. Seda, mida täpselt nad tegema pidi, räägiti esialgu äärmiselt uduselt.
Oktoobrist alates maksis tellija 20 000- 40 000 euroste osade kaupa Savinsile raha operatsiooniks ettevalmistamise tegemisteks.

Jõugujuht ostis oranži täispuhutavate poordide ning kõva põhjaga mootorpaadi, mis enne väljasõitu värviti halliks. Paat registreeriti interneti teel briti väikelaevade registris.

Järgnevalt asuti ostma kaaperduseks vajalikke seadmeid, sealhulgas ka näiteks alpinistivarustust.

Seda aitas Savinsil muretseda Sergei Demtšenko, Savinsi kunagine koolivend. Lisaks Demtšenkole oli kuival maal Savinsi abiliseks keegi Martin Plasset, endine sõjaväelane, kes aitas välja töötada rünnaku strateegiat.

2009. aasta märtsis harjutasid bande liikmed Tallinna lähedal asuval polügoonil laevale tungimist. Pärast treeningut võeti kõigilt mõõdud erirõivaste jaoks. Selleks olid mustad püksid ja hallid joped, millel seljal kiri Police. Lisaks oli kõigile ette nähtud mustad silma ja suuaukudega nö röövlimütsid.

2009. aasta kevadel viisid Plasset ja Savins ühe Tallinna kooli ruumides läbi teoreetilise koolituse. Õpetasid mereterminoloogiat ja inglise keele põhialuseid. Koolile esitleti end mereturbega tegeleva turvafirmana.

Ent merenduse õppimine läks piraatidel kehvasti, vahendab Gazeta.ru. Aprilli lõpus teatas Savins Krossile — midagi ei tule välja, Atlandil on liialt keerulised ilmastikuolud, meeskond ei saa hakkama.

Siis pakkus tellija välja alternatiivse variandi — laev tuleb maha võtta Läänemeres, tasu selle eest kasvaks kahekordseks. Kross lubas nüüd juba 200 000 eurot.

Savins jäi nõusse.

„Ta avaldas mulle survet. Ütles, et raisatud on tohutud summad, see raha polevat tema oma. Tal olevat vaja kellegi kõrgemalseisva ees aru anda,“ rääkis Savins kohtule

Mõne aja pärast hankisid Savins ja Demtšenko endale relvad.
Savinsi kinnitusel olid need siiski kaunis ehtsa välimusega õpperelvad, mis tegelikult ei töötanud.

Lisaks osteti farmeritelt registreerimata jahirelvi ja jahipadruneid, milles püssirohi oli segatud kummiosakestega, et poleks tappev. „Õppustel me selgitasime kõigele, et pole tapjad, ega taha meremeestele viga teha,“ tunnisats Savins.

Ise võttis ta kaaperdusretkele kaasa ka vanaisa vana revolvri Walter. Lisaks oli piraatide arsenalis vintpüss optilise sihikuga.

See, et kaaperdamise objektiks saab kuivalastilaev Arctic Sea, sai Savinsile teatavaks 2009. aasta juuni lõpus. Kusjuures kogu ülejäänud meeskond oli veendunud, objekt valitakse välja merel olles.

Kross selgitas Savinsile oma valikut sellega, et laev, millel lastiks Soome metsamaterjal, pole eriti kiire, kuid on samas mugav sihtmärk. Laeva omanikul pidanuks olema piisavalt raha kaaperdatud laeva välja ostmiseks.

23. juulil sõitis kaheksa piraadiga paat välja Riia lahele ning võttis sealt edasi kursi Läänemerele. Kaasosalised jälgisid Arctic Sea liikumist maismaal. Paari tunni pärast olid piraadid Arctic Seal jälil.

Savin rääkis, et alpinistivarustust polnud neil vajagi, sest ilmastikuolude tõttu oli niigi raske koorma all sügavalt vees „istunud“ laevale võimalik hüpata.

Laevasillal kohtasid piraadid kõigepealt kapteni teise abi Aleksandr Kuznetsovi, kes piraate nähes karjuma hakkas. Ta kukutati põrandale ning seoti kinni. Järgnevalt sunniti teda sillale kutsuma teise mehhaaniku Dmitri Kuznetsovi ning seejärel laeva kapteni Sergei Zaretski.
Mõlemal Kuznetsovil seoti kleeplindiga suu kinni, Zaretski istutati lihtsalt tugitooli.

Kolmas mehhaanik Oleg Dešenja, kuuldes lärmi, tuli samuti tekile, kuid nähes seal maskides inimesi jooksis karjudes alla kajutite poole tagasi, et ajada üles kogu ülejäänud meeskond. Ta saadi siiski enne kätte ja seoti kinni.

Madruseid Sergei Petrukki ja Dmitgri Fazõlovit tuli pisut klohmida, sest need hakkasid piraatidele vastu. Kogu ülejäänud meeskond leiti kajutitest, need seoti samuti kinni,

Piraadid rääkisid laeva meeskonnaga inglise keeles. Savins sõnas, et mängu ilu mõttes lisas ta oma inglise keelele ka poola aktsenti. Kapteni, keda ta oma vanaisa Walteriga ähvardas, näitas kohe, kus asuvad avarii signalisatsiooni nupud. Piraadid viisid need rivist välja.
Oma kaatri tõstsid nad Arctic Sea pardale. Rootsi territoriaalvetest, kus toimus kaaperdamine, suundus laev kiirelt Biskaia lahte. Seal viidi rivist välja ka laeva maapealse jälgimise süsteem.

Teel üritas kapten Zaretski võtta ühendust laeva omanikuga, kuid pikalt ta seda teha ei saanud.

Laev oli seks ajaks radaritelt kadunud, meeskonna mobiili olid üle poordi visatud.

Avastanud, et kapten on siiski omanikuga ühendust võtnud, ja laeva hakatakse tõenäoliselt otsima, võttis Savins ühendust Krossiga.

Force Majeure`i korral peaks läbi viidama evakueerimine, mille korraldajaks oleks juba omakorda tellija. Aga tellija ei kiirustanud enda palgatud piraate aitama.

„Mu klienti veeti alt, ja väga jämedal moel,“ kirjeldas Moskva kohtusaalis olukorda Savinsi advokaat Egons Rustanovs.

Suundunud Biskaia lahelt Assooride poole, võttis Savins ühendust laeva omaniku, Soomes registreeritud Solchart Management direktori Viktor Matvejeviga. Savins rääkis inglise keeles, kasutades seadeldist, mis muudab häält.

Ta tutvustas end major Mariušena, vahendab Gazat.ru, ning nõudis 1,5 miljonit euro suurust lunaraha, keelas pöörduda eriteenistuste poole, suhelda ajakirjandusega.

„Matvejev närvitses, viskas toru hargile ega helistanud tagasi. Ütles, et raha pole ja soovitas helistada kindlustusfirmasse,“ meenutab Savins.
Kindlustusfirmast öeldi röövlitele, et nemad ei kavatse mitte kellelegi mitte midagi maksta.

Sel ajal, kui peeti telefoni teel läbirääkimisi, oli laeva meeskond piraatide käes pantvangis.

Nad pandi 4-5 kaupa kajutitesse, millel, nagu Savins märgib, oli siiski merevaade.

Piraatide pealik oli kõigil meeskonnaliikmetel lubanud iga päev pesta, kord nädalas käidi saunas. Lubati juua õlut ning käia tekil olnud basseinis ujumas. Kusjuures osad meeskonnaliikmed sõbrunesid piraatidega.

Ei tulistatud ega pekstud enam.

Teel Assooride poole sundisid piraadid meeskonnaliikmeid varjama laeva nime Arctic Sea ja võtma maha kõik päästerõngad, kus näha laeva sümboolika. Alusele kästi kirjutada teine nimi — Tania.

Kui mööda sõitsid teised laevad, esitles Savins end kui ühe Kuuba laeva kaptenit.

Esialgu lootsid Piraadid jõuda Madeirani, et jätta laev kus see ja teine. Pärast otsustati sõita Kanaari saarteni. Kuid seal algasid tohutud metsatulekahjud, mida kustutati õhust. Sellega tegelenud lennuvägi oleks võinud kahtlast alust kohe silmata.

Seega võtsid kaaperdajad kursi Roheneemesaartele. Nii oli neile soovitanud lõpuks laevaröövi tellija. Teel saartele vahetati taas nime — seekord esitleti end Põhja-Korea alusena.

Samal ajal Sergei Demtšenko, mees, kes pidanuks piraate maapealt toetama, võttis mingil arusaamatul põhjusel ühendust Vene eriteenistustega.

Nagu ta hiljem selgitas, läks ta FSB pool lunarahanõudega, vahendab Gazeta.ru.

Ilmselt oli tema see, kes teatas, kus on Arctic Sea tegelik asukoht. Lunaraha asemel läks Arctic Sea poole teele sõjalaev Ladnõi.
Saanud aru, et neid jälitatakse, viskasid kaaperdajad relvad üle poordi, sõjaväelastele anti end kätte kui ökoloogid. Kes võeti sattusid mingile missioonile töökuulutuse kaudu.

Moskvas saadeti piraadid Lefortovo eeluurimisvanglasse, vabastatud Arctic Sea meremehed saadeti koju. Enne andsid nad allkirja, et ei räägi vangi sattumisest ega ka vabastamise asjaoludest.

Kogu ilusa loo uurijaile üles tunnistanud Savins saadeti seitsmeks aastaks vangi. Tema advokaat teatas klient ei hakka otsust edasi kaebama, kuigi lootis, et kohus ei määra talle rohkem kui viis ja pool aastat. Savinsil on naine ja kaks last, kellest noorem sündis siis, kui mees oli juba eeluurimisvanglas. Moskva linnakohtus esinedes rääkis kahe kõrgharidusega piraat, et kardab oma pere pärast. „Ma ütlesin uurijatele tellija nime Kross, kuid ei arvanud, et see öeldakse välja avalikul istungil. Mu peret on juba ähvardatud,“ vahendab Gazata.ru

Artikkel ilmus esmakordselt 15.juunil 2010