Vene-Gruusia konflikt: kes alustas?
Laupäeval möödub kaks aastat Vene-Gruusia sõja algusest. Sõda on küll lõppenud, kuid tulised väitlused selle erinevate tõlgenduste üle käivad tänaseni.
Oma bakalaureusetöös uurisin Eesti Päevalehe ja Helsingin Sanomate arvamusartiklite näitel, kuidas tõlgendasid Gruusia konflikti Eesti ja Soome ajakirjanikud, asjatundjad, poliitikud ja tavakodanikud sõja toimumise ajal ehk 7. augustist 15. augustini 2008.
Eesti artiklites oli rohkem emotsionaalsust ning poolehoidu Gruusiale ning teravamat kriitikat Venemaa suhtes. Põhjanaabrid otsisid vähem süüdlast ja kritiseerisid vähem Venemaad.
Levinud oli Vene-Gruusia konflikti võrdlemine Tšehhoslovakkia okupeerimisega Hitleri Saksamaa poolt 1938. aastal. Sellises võrdluses on Venemaa III Reich’i rollis, lõunaosseete võrreldakse sudeedi-sakslastega ning Gruusia on Tšehhoslovakkiaga sarnases olukorras.
Niisiis võib selline paralleel tunduda objektiivse faktina, kuid tegelikult mõjutab see lugejate arusaama sõjast ehk lugejat pannakse mõtlema suunas “Venemaa paha, Gruusia hea”.
Möödunud aasta 30. septembril avalikustas Šveitsi diplomaat Heidi Tagliavini oma sõltumatu uurimisrühmaga Vene-Gruusia sõja raporti.
Raport seletab konfliktipoolte tegevust rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt ning selle kohaselt ei saa Vene-Gruusia sõda päris nii võtta, et Venemaa oli agressor ja Gruusia ohver, nagu väitsid Eestis domineerinud tõlgendused.
Raporti kohaselt oli hoopis Gruusia see, kes Tshinvali pommitamisega sõda alustas. Gruusia pommitas Tshinvalit palju võimsamalt, kui oma külade kaitseks vaja läks.
Venemaa rikkus aga rahvusvahelist seadust sellest hetkest saadik, kui väljus Lõuna-Osseetia piiridest. Gruusial oli seetõttu õigus ennast kaitsta.
Niisiis vahetasid Gruusia ja Venemaa sõja jooksul seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse rollid. Kõigest sellest võinuks juttu olla ka Eesti ajakirjanduses.
Eesti arvamusartiklites kasutasid ajaloolisi paralleele nii asjatundjad kui ajakirjanikud, kuid mitte poliitikud, Soomes aga pigem tavakodanikud.
Tavakodanike puhul oli selliste paralleelide toomine mõistetav, sest keerulistes olukordades püütaksegi leida lihtsaid tõlgendusi ja liigitusi. Näiteks lihtsustab konfliktist arusaamist liigitus agressoriks ja ohvriks. Asjatundjatelt ja ajakirjanikelt võinuks oodata vähem emotsionaalsust ning rohkem soovi harida lugejaid, tuues välja ajaloolist tausta ja miks mitte ka rahvusvahelist õigust. Tagliavini raporti kohaselt peituvad Vene-Gruusia konflikti juured piirkonna ajaloos, rahvustraditsioonides ning erinevates püüdlustes, lisaks grusiinide, lõunaosseetide ja abhaaside valekujutelmades üksteisest. Ka Nõukogude aeg ei aidanud nende tunnete kadumisele kaasa ning Nõukogude Liidu lagunemine suurendas vastastikust usaldamatust ja vaenulikkust.
Ka Eesti ja Soome arvamusartiklites oli ajaloolise tausta olulisust mainitud, kuid mitte piisavalt lahti seletatud.
Erinevus Eesti ja Soome arvamusartiklites on põhjendatav ajaloolise kogemusega.
Eestis mängivad Teise maailmasõja sündmused olulist rolli rahvusliku uhkuse ja identiteedi defineerimisel. Ajaloost on Eesti jaoks saanud nii enesemääratluse viis kui retooriliselt tugev poliitiline relv Venemaa vastu. Minevikus juhtunut mõtestatakse meil kui “ajaloost õpitut” ning luuakse side oleviku ja tulevikuga – ehk kuidas seda õpitut tänapäeval ära kasutada. Meedias nähakse minevikku neutraalse argumendina, mis aitab analüüsida tänaseid olukordi. Seetõttu kasutavad Eesti asjatundjad ja ajakirjanikud minevikku kui neutraalset fakti, kuigi tegelikult mõjutab selline paralleelide esitlemine lugejate arusaama toimunust.
Soome aga ei näe põhjust minevikuteemade esiletõstmiseks, sest ei taha idanaabriga konflikti sattuda. Soomlased tegid ju Teises maailmasõjas otsuseid, millest nad täna hea meelega rääkida ei taha. Näiteks olid Soome sotsiaaldemokraadid ainukesed terves Euroopas, kes avalikult pooldasid Saksamaa poolel Nõukogude Liidu vastu sõdimist.
Erinevalt Eestist ei näe Soome oma minevikku retoorilise relvana. Seetõttu on Soome võtnud nii-öelda mäluvaba poliitika ajamise liini. Muuhulgas tähendab see, et Soome ajakirjanikud, poliitikud ja asjatundjad vältisid ajalooliste paralleelide toomist. Selles mõttes oli nende ettevaatlikkus ka õigustatud, sest nagu Tagliavini raport tõestas, polnud Gruusia 1938. aasta Tšehhoslovakkia ning Venemaa polnud III Reich.
