04.04.2008, 00:00
Viimsi rannakaluri nülgimine
Rannakalurite järeltulija võitleb Viimsis mereäärse maa eest, mille väärtus on 70 miljonit krooni. Seni on ta vaid kaotanud.
Viimsi rannakalurite järeltulija Hugo Mik kirjutas 1983. aasta juunis
päevikusse: “Täna käis meie juurest läbi vene
piirivalveülem. Ta rääkis, et homme hakkavad meie karile midagi
ehitama.”
Hugo on läbi elu päevikut pidanud.
Seekord rääkis ta oma talu kivisest neemest, kus vanasti asus
paatide randumiskoht.
Nõukogude piirivalve olla neemele
tornid ehitanud seoses sellega, et neli meest põgenesid üle lahe
paadiga Soome, Aleks Lepajõe nende seas. Külarahva
mälestustesse on nii jäänud, kuigi tegelikult tehti see
hulljulge temp alles aasta hiljem, aprillis 1984.
Öeldakse, et ka liblika tiivalöök jätab jälje. Nii
tähendasidki ebatavalised sündmused 1983. aastal seda, et 2008. aasta
märtsis oli Eesti Vabariigi siseministeeriumil võimalus
teenida Hugo Miku maadelt ligi pool miljonit krooni.
Viimsi vallal ja Eesti riigil on olnud head põhjused, et
rannakaluri rannaäärsed maad maha müüa. Vanaperemees
ise pole tagasi saanud killukestki esivanemate maast. Hoolimata sellest,
et ta viis avalduse maade tagastamiseks Viimsi vallamajja juba 1991. aastal
ning tal on omandi kinnitamiseks kõik paberid.
Hugo Mik on
kibestunud. Isegi sedavõrd, et ei taha oma loost
rääkidagi. Ta oli 44aastane, kui ta alustas maade tagasi taotlemist.
Praegu on ta 61.
Nüüd võitleb maa eest
järgmine põlvkond – Hugo poeg Alar (24), kes
töötab kohalikus muuseumis. Alar on viies põlvkond, kes elab
Viinuniidi talus. “Ma ise kutsun Vinnuniidiks, kahe n-ga,”
ütleb Alar. “Mina alla ei anna. Ma tahan oma kodutalu korda teha,
loomad võtta, tarad ehitada. Mind ajab närvi, et kõik
muudkui arendavad. Ma tahan elada esivanemate talus koos oma lammaste ja
kanadega. Aeg-ajalt käin kalal ja muud pole mul vajagi.”
Omavoliliselt rajatud talu tsaariajal
Mikkude maad Leppneemes kuulusid varem Maardu mõisnike von Brevernite
perele. Millalgi 1870ndatel asus Alari vanavanavanaisa Juhan Laur koos perega
sinna elama. Salaja.
Ajalooürikutest on näha, et 1879
rajasid nad lauda, oma esimese ulualuse, ja elasid seal koos loomadega.
Mõisnik avastas maahõivajad üksteist (!) aastat hiljem. Ta
ei hakanud neid ka ära ajama. “Nii me siia tulimegi,”
ütleb Alar.
Maa polnud eriti väärtuslik. Mujal
Viimsis on astang, siin aga madal. Tookord olid mõnes kohas lombid,
teisal roostik, kivikülvid või viljatud liivapaljangud. Saja
aasta jooksul on peremehed maad kuivendanud, adruga väetanud ja kive
korjanud.
Vabariigi ajal ostis Juhani poeg Gustav maa
välja. Suurel ja pidulikul dokumendil on kirjas, et 1931. aasta 3.
oktoobril ostab Gustav Laur üheksakümne krooni eest 7,54 hektarit
maad. Raha peab tasuma kümne ja poole aasta jooksul. Müüjat
esindab riigimaade likvidaator Konstantin Luuk.
Viinuniidi talu
ei tegelenud põlluharimise, vaid kalapüügiga. Gustav oli kalur
ja vana Juhangi oli kalur. 1890. aastast on alles kohtupaberid, kus Juhan
kaebab, et kalaärimees Malahhovi püügimeeskond on noodad visanud
tema nootade peale ja lõhkunud tema noodalina.
Alar
räägib muudkui, et vaarisa Gustav tegi seda ja Gustav tegi
teist: “Gustav oli hästi abivalmis. Gustav oli Viimsi
valla asutaja, oli volikogu liige ja kooli
vöörmünder.”
Alari meelest ei koosne
Viimsi ainult kinnisvarast ja selle hinnast. Igal kivil ja inimesel on oma
lugu.
“Vaata seda kivi siin.” Ta näitab neemeninal
üht palju
dest.
“Seda on lõhatud ja lihvitud. Ilmselt
tahtis Gustav seda trepikiviks.” Rannas lebab veel sirgete servadega
vundamendikive.
“Vaata, sellel on rauast konksud sees.
Purjepaadi sidumiseks oli vaja palju kinnituskohti.”
Piirivalve võtab tüki maad endale
1994. aastal sai Hugo Mik Harju maavalitsusest kirja, mis andis
talle õiguse esivanemate talu maad tagasi nõuda. Läks
aga nii, et tükk tüki haaval on hoopis temalt neid ära
võetud.
1940. aastal, kui Nõukogude väed
marssisid Eestisse, tahtis piirivalve kolida rannaäärsesse talusse
kordoni. Gustavil oli kõrgete ametnike seas tutvusi ja kuidagi sai
nii, et pere ei pidanud talu maha jätma.
Nõukogulased
ajasid küla paadid Viinuniidi talu karile (samasse, mille siseministeerium
paar nädalat tagasi maha müüs). Tegid talu sealaudast
valveputka.
Igaüks, kes merele läks ja tagasi tuli, pidi
end registreerima. Tüüpiline vene värk. Nagu ka see,
et Viinuniidi talu maa võeti ära ja jäeti 0,6
hektarit õuealaks.
“Me oleme seda ikka kariks
nimetanud,” ütleb noorperemees Alar. Ta ei oskagi pakkuda, kuidas
sellist lühemat maanina teisiti nimetada.
See oli
neljakümnendal aastal, seejärel Vene sõjaväe huvi jahtus
kümneteks aastateks. Kuni Aleks Lepajõe ülehüppamise ja
piirivalveülema külaskäiguni.
Uut torni ehitati
juunist septembrini. Teine täpselt samasugune oli Rohuneemes. “Kui
ma väike olin ja seal turnisin, siis nägin, et Rohuneemes on teine
torn.” Seda aga millegipärast ministeerium endale ei võtnud
või ei saanud.
1983. aastal kivisele neemesiilule ehitatud
vaatlustorni venelased ei kasutanud, pigem mängisid seal kohalikud
lapsed.
13. märtsil 2008 müüs Eesti siseministeerium
16ruutmeetrise torni koos 4000 ruutmeetri rannamaaga oksjonil maha 471
000 krooni eest. Alar osales ka, tema oli valmis maksma 176 377 krooni.
Õigusjärgsetele omanikele eelisostu õigust
või asendusmaad ei pakutud. Mis kõige imelikum: Viinuniidi talu
rahvas isegi ei teadnud, et see maa ei kuulu enam neile.
Mida vastab
ministeerium? “Me 1999. aastal Riigi Teatajas kuulutasime, et see maa on
riigikaitse maa,” teatab siseministeerium Eesti Ekspressile.
“Kas suvaline rannakalur peaks jälgima Riigi Teatajat, et kas tema
maaga on kõik korras?” ajab Alar silmad suureks. Eesti riik ei
andnud kuidagi märku, et see telliskivihunnik teeb talumaast riigi maa.
Talus pole nähtud, et Eesti piirivalve nende karil toimetaks.
Vandeadvokaat Mikk Lõhmus annab juhtunule õigusliku hinnangu:
esiteks saanuks maa jätta riigikaitsemaaks vaid siis, kui seda oleks
riigi kaitseks kasutatud. Teiseks ei ole asjaajamisse kaasatud inimesi, keda
müük puudutab.
Viinuniidi talu kari ostis firma Toom
Kauplused, mille omanik on Ago Kasak – kohalik kaupmees.
Tal
on ühine firma koos endise vallavolikogu liikme ja
kinnisvaraärimehe Ants Savestiga.
Et vale mulje ei
jääks – Kasakul oli igati õigus ministeeriumi oksjonil
osaleda. Pigem on küsimus selles, kas ministeeriumil oli õigus
maad enda omaks kuulutada ja seda maha müüa.
Kasak ei tea
veel, kas “nad” (ta räägib mitmuses) ikka ostavad selle
kuudi välja. Kaks kuud on aega otsustada. Ilmselt on küsimus
selles, kas 16ruutmeetrist torni saab vallavalitsuses kirjutada
elamuks.
Puhkebaas muutub paberil elumajaks
Viinunii
di kaluritalu asub Leppneeme küla servas. Küla on suureks paisunud ja
vanal talul on tavaline tänava-aadress Lännemäe tee.
Naabritel on uhked merevaatega villad. Nende kõrval laiub 7,5
hektarit vana Gustavi mereäärset maad, mille väärtus
võiks elamumaana olla 70 miljonit krooni.
Õue all on valge liivarand, madalad põlismännid,
sammaldunud rahnud – ja kõik see asub Eesti kalleimas
kinnisvarapiirkonnas. Tuhande ruutmeetri elamumaa hind on vähemalt miljon
krooni.
Viinuniidi talu metsast eraldas 1968. aastal Kirovi kalurikolhoos
ENSV Autotranspordi ja Maanteede ministeeriumile suvila ehitamiseks 1,6
hektarit.
Talu aknast on näha liivaranna piirile ehitatud
külalistemaja. See on huvitav nõukogudeaegne ehitusporno:
puhkebaasile pole kunagi antud ehitusluba, veelgi enam – puudub
vastuvõtuakt.
Puhkebaasi päris Tallinna
Autobussikoondis. 1999. aastal ostis ühes firmade asutamisega
tegelevas ettevõttes töötav Priit Porila hooned 800 000
krooni eest.
Porila hakkas hoogsalt oma asja ajama. Ta tahtis
baasi maad erastada. Nipp oli lihtne: kui puhkebaas oleks elumaja,
siis saaks erastada kuni kaks hektarit maad. Ettevõtlik peremees
lõi ühes toas küproki seina ja Viimsi valla
ehitusjärelevalve inspektor Juhan Kuller nimetaski maja elamuks.
Dokumendil on pealkirjas käega maha kriipsutatud
trükisõna “osaline” kasutusluba ja asemele kirjutatud
käsitsi “elamu osa kohta” kasutusluba. Paberile sirgeldatud
sõna “elamu” tõi õiguse miljoneid kroone
väärt maa erastamiseks naeruväärse hinna eest.
Praegu on vee piiril asuv puhkebaas lagunenud ja räämas. Aknad ja
uksed on tühjad augud. Lagunev “elumaja” pole kunagi olnud
väärtuslik. Tähtis on vundament, mis annab õiguse mere
äärde ehitada, ja maa, mille väärtus ainult kasvab.
Tookord käis Vinnuniidi talu rahvas kohtus kõik instantsid
läbi. Nende jurist oli Maido Pajo (kes on praegu Rahvaliidu nõunik
Riigikogus). Vastapoolt esindasid Viimsi valla advokaat Valjo Lutsoja
ja Porila advokaat Alar Eiche.
Kuigi Mikud kaebasid valla
kohtusse, oli Porila advokaat põhiline kõneleja ja vingem
võitleja.
Vald võitis – Porilale jäi
maatüki erastamise õigus.
Miks on Mikkude maa-asjade
ajamine võtnud 17 aastat? Esimene suurem tagastamislaine Eestis oli
kümme aastat tagasi. Alar töötab valla palgal,
muuseumitöötajana käib iga päev vallamaja uksest sisse ja
välja, tunneb ametnikke nimepidi.
Alar Mik arvab, et asi on
poliitilises tahtes – Viimsi valla juhtidel pole kunagi olnud mingit huvi
maid tagastada. Juba vabariigi algusest peale.
Vääramatu jõud
Alar
räägib, kuidas muuseumisse sattus vanade dokumentide üleandmise
käigus ühe vallavanema isiklik märkmik. Ühes
tulbas seisid need, kes olid esitanud taotluse maa tagastamiseks, teises
tulbas need, kes seda polnud teinud (aga õigus oleks).
Võtame kas või Viinuniidi talu maade tagastamistaotluse, mille
Hugo Mik viis 1991. aasta detsembris vallavalitsusse. Vallaametnik Jaan
Lõhmus käskis kirjutada tagastamissoovile juurde “...ja
kompenseerida”. Hugo usaldas ametnikku.
Paari nädalaga
sai Hugole ja tema naisele selgeks, et selle ühe sõna
“kompenseerida” tõttu ei saa nad maad, vaid ainult
kollaseid kaarte. Aga nemad tahtsid maad.
Hugo läks tagasi
ametniku jutu
le. Et oleks tunnistajaid, võttis kaasa vend Kalju ja pereema
Anne. Lõhmus otsis sahtlist paberi lauale ja tarmukas naine krahmas
selle enda kätte. Pere süüdistas ametnikku salakavaluses, see
aga ajas tagasi. Taotlus sai siiski uuesti vormistatud.
“Naabertalu tagastamise avaldus kadus vallast üldse
ära,” räägib Alar. “nimesed ootasid
subjektiks tunnistamise otsust ja kui hakkasid asja uurima, selgus, et polegi
avaldust. Läksid ja kirjutasid uue.”
Viimsi maakorraldaja
Silvi Rinne on siinkandis uus ja Alar ütleb, et abivalmis. Silvi Rinne
mõtleb, et ehk Mikud kulutasid liiga palju raha ja aega kohtule.
Mõttekas olnuks esmalt kahmata ära need tükid, mis on
saadaval, ja alles seejärel tülitseda nende pärast, mis on
käest läinud.
Puhkebaasi asjus kohtuskäimise
lõpuks hakkas Mikkudele selgeks saama, et nad on üksi hundikarja
keskel.
Alles 2001. aastal tellisid nad esimest korda alles
jäänud (mitte vaidluse all oleva) maa mõõtmise. Seni
olid nad kindlad, et saavad puhkebaasi maa niikuinii tagasi ja siis on
mõttekas kõik koos mõõta.
Mõõtke maad veel üks kord!
Saatuse vingerpussina on Mikud praegu olukorras, kus nad peaksid tellima
maamõõtmise kolmandat korda. Umbes 18 000 krooni iga kord
– neile on see suur raha.
Esmalt väitis üks
vallaametnik, et neil pole õigust kitsale siilule rannamaale. Selgus, et
ikka on. Pere pidi maa uuesti mõõtma.
Uskumatu, et see
juhtub just nendega, aga maamõõtja suri ja töö
läks kaotsi. Niipalju oli surnud maamõõtjast kasu, et 2003.
aastal tunnistas Viimsi vallavalitsus pere õigust maad tagasi saada.
Vanaisa mälestuseks said maatükid Gustavi nime.
Siiski
peab Alar alustama maa mõõtmisega uuesti: nende lugu on saanud
peale järgmise vindi.
Hugo vanapoisist vend Aksel suri
päevapealt. Polnud tal testamenti ega midagi.
Aksel oli
sättinud oma üksiku elu nii, et tal oli Hugo ja tema perega
ühine majapidamine.
Vaeselt elasid: vanale talumajale on
tehtud silkaatplokist juurdeehitis. Vesi on majja tõmmatud, aga asjal
käiakse kuivkäimlas. Võimsama tormiga on vesi maja ukse ees.
Kuurid rajati õuele 40 aastat tagasi.
Juriidilises
keeles – Akslil oli elumaja ja kaks kuuri Hugoga ühisomandis.
Aksel suri kaks aastat tagasi. Kinnisvarahinnad Eestis tõusid
iga nädal. Aksli ootamatu surma järel hakkasid päranduse vastu
huvi tundma sugulased. Neil on õigus Mikkude kodust paarile toale
ja 1500 ruutmeetrile mereäärsele õuealale (turuhinnaga
vähemalt 1,5 miljonit krooni).
Niisiis esmalt hammustas
tüki Mikkude maast vald, seejärel püüavad saada ampsu
sugulased ja nüüd märtsi algul sai oma tüki
siseministeerium. 7,5 hektarist on 2,5 läinud.
Viimsi
- Viimsi on poolsaar Tallinna külje all, kus elavad Eesti kõige jõukamad inimesed.
- Enamik Viimsi elanikest töötab pealinnas ja igal hommikul trügivad nad koos Pirita elanikega pealinna suurimas liiklusummikus.
- Uue vabariigi ajal on Viimsi vallvalitsus saanud kurikuulsaks korruptiivsete maatehingute poolest.
- Viisis on ajaloolised piirkonnad: Haabneeme, Rohuneeme, Leppneeme ja Tammneeme. Tänapäeval on seal kerkinud uued elamurajoonid Pringis, Püünsis, Kelvingis.
- Viimsi tipus Rohuneemes asub president Lennart Meri kodu.
- Nõukogude ajal oli poolsaar suuremalt jaolt Nõukogude piirivalve poolt suletud ja sinna pääses vaid eriloaga. Teedel olid vaba liiklemist takistavad tõkkepuud ja mehitatud valveputkad.
- Viimsis tegutses Nõukogude Eestis eesrindlik Kirovi kalurikolhoos, mis oli tuntud töötajatele heade elu- ja töötingimuste loomise poolest (kuigi elukohana polnud tuuline poolsaar eriti kõrgelt hinnatud).