Viktor Kaasiku ja Priit Alamäe kirglik kätš veinikeldri üle
Viktor Kaasik sellist Eestit ei tahtnud. "Rumaluse ja pahatahtlikkuse kontsentratsioon osutus Tallinnas minu jaoks liiga suureks," tunnistab Eestist ära kolinud legend. "Kui ahnus ja väiklus leiavad ühise keele õigusemõistmisega, siis on asjad puhta hullusti!”
Kaasiku närve söönud loo juured ulatuvad kaugele 1990ndate lõppu, mil ärimees Igor Pihela pani Tallinnas Lauluväljaku vahetus naabruses müüki mitu eriti eksklusiivset elamukrunti. Sinna kerkisid järjepanu Eesti staaride villad, teiste hulgas kahe naabrimehe - Kaasiku ja autokaupmees Urmas Põllu omad. Kaasiku 700ruutmeetrine loss oli üks uhkemaid.
Kuid lossi ümbrus polnud alguses nii kena.
Kaasiku, Põllu aia taga laiutas üks suur võsastunud maatükk - kinni kasvanud tiigiga mudamülgas, kus Lasnamäe narkomaanidel meeldis aega surnuks lüüa. Krundi omanik oli Pihela. Mehed leppisid Pihelaga suusõnaliselt kokku, et igaüks panustab veidi, et teha see arenduseks kõlbmatu, kuid siiski potentsiaalselt miljööväärtuslik tiigiala korda. Kokkuleppe järgi pidi Kaasik oma korrastatud 400 ruutmeetrit hiljem endale saama.
Vana õiguskala võttis põhjalikult ette: rajas veinikeldri, kivist trepi, valgustuse, kõvakattega teed, istutas puid ja põõsaid ning paigaldas tiigi äärde lehtla. Endine võpsik säras peagi kui prillikivi. Magama pandi miljon krooni.
Kaasik elas õndsas teadmises, et aumeeste kokkulepe kehtib: tegin korda, saan endale.
2004.aastal üüris ta oma villa Hispaania suursaadikule residentsiks ning saadik hoiustas Kaasiku keldrisse kogu “diplomaatilise veinivaru”.
Kuid ajad muutusid: buumist sai kriis. Mitmete seniste staaride ärid läksid allavett. Tuli uus põlvkond tegijaid.
