Tsoi sõitis oma Moskvitšiga sisse Ikarus-bussile Riia lähedal 15. augustil 1990. aastal 28 minutit peale keskpäeva. Õnnetuse hetkel oli ta täiesti kaine, arvatavasti jäi ta rooli taha magama kurnatuse tõttu.

Surres oli Tsoi vaid 28 aastane, kuid muutunud Venemaal juba legendiks, keda nimetati "viimaseks vene rocki kangelaseks". Ta oli muusik, laulja ja laulukirjutaja, keda võib pidada vene rocki üheks alustalaks. Eelkõige tunti teda muidugi ansambli „Kino" solistina. Vähe oli Venemaal lauljad, kes olid nii noorelt oma põlvkonna ikooniks kujunenud ja kel oli nii tohutu mõju oma žanrile ja inimestele.

Piiterist, vene-korea segaperekonnast pärit Tsoi laulis elust enesest. Kui ta pihta hakkas, oli rock Venemaal veel underground. Kui ta lõpetas, oli ta põhimõtteliselt vene rockile piirjooned andnud. Tsoi tahtis teha midagi, mida varem polnud tehtud. Ja tegigi. Ning ta ei kartnud ka sügaval stagnaajal rääkida asjadest nii, nagu nad on. Meenutagem kasvõi laulu mehest elektrirongis, keda rong viib sinna, kuhu ta ei taha minna.

Kino tegi nii palju häid laule, et vist on võimatu öelda, milline on neist 10 albumi pealt, mis ta teha jõudis, parim. Kes ei teaks laule nagu „Kukuška", „Gruppa krovi", „Zakroi za mnoi dver, ja uhažu", "Krasno-žoltõje dni" või "Kagda tvoja devuška bolna"... Võib-olla tänapäeva noorem põlvkond ei teagi.

Mäletan, et 90ndatel oligi mul autos ainult üks kassett - Kino „Must album". Kui sõber Juku-Kalle autosse sattus, haaras ta peast kinni - ikka ja jälle see üksainus!

Täna kell 20 algab Von Krahli baaris Tsoi mälestuskontsert, kus esinevad Timur Illikajevi bänd, kes Kino muusika jazziks keerab ning „kõigi hüppajate lemmik" PX Bandi. Ürituse taga on ajaleht KesKus, pilet maksab 20 krooni.

Kes Kino kohta rohkem tahab lugeda, vaadaku näiteks siia.