Viktoria Ladõnskaja: Perenaine ja toit
Vestlusest ettekandjaga: “Mida te suppidest pakute?” – “Gazpacho’t.” (No-noh, meie palaval Eestimaal on külm supp alati päevakohane.)
“Aga kuidas te menüüs olevat küpsetatud lõhet valmistate?” – “Me võtame värske beebiforelli...”
Pealinna kohvikute-restoranide menüüd harmoneeruvad enamikul juhtudest pigem kohaliku glamuurse eluviisiga: me kasutame üksnes kõige moodsamaid toiduaineid! Öko, sushi.
Seni, kuni sa oled vallaline ja glamuurne, seedib sinu magu täiesti hästi ära ka eesti sushi, kuid kui peresse ilmuvad lapsed, algab lõppematu otsing, et leida toiduaineid ja söögikohti märkega “võrsunud Eestimaa pinnast”. Öeldakse, et Eesti toit on sissetoodust kallim. Nojah, poes paistab see tõepoolest kallim. Aga kas teil on õnnestunud kas või ühe Eesti restorani menüüst leida põldmurakast valmistatud magustoitu? Murakas on kolm korda rohkem C-vitamiini kui apelsinis. Murakas kasvab Eestis täiesti tasuta. Ja muidugi on suvisel ajal lihtsam leida menüüst gazpacho’t kui Eesti puravikest tehtud suppi. Ning võõrast päritolu külmutatud kala säriseb pannil ilmselt meeldivamalt kui Peipsist püütu.
Seda tendentsi illustreerib üks YouTube’is leviv tüüpiliste vene vandesõnadega vürtsitatud video pealkirjaga “Praetud apelsin”. Videos otsustab mees, kes on vaadanud kulinaarseid šõusid ja einestanud moodsates restoranides, hakata elama glamuurselt ja valmistada praetud apelsini. Kasutades mingit eriti keerulist seadeldist, hoiab ta tsitruselist pikalt tule kohal, kaunistab seda seejärel laimi, maasikate, avokaadoga. Ning viskab lõpuks kogu kupatuse prügikasti, saates oma tegevust tõlkimatute kommentaaridega, mille mõte on kokkuvõttes selline: ei maksa end lasta lollitada praetud apelsinidega. Parimad toidud on ammu teada ja lihtsad: sült, “kasukas”, kartulisalat...
Oh jah, oleks siis nii, et glamuur mürgitaks vaid meie söögikohti! Aga ei, ta on ajanud oma moondunud haarded juba ammu ka kaubandusvõrku. Kõige ilmekam näide on kahtlemata meie imeline Stockmann. Siit võib leida krokodillinahkse viimistlusega kaale, kuid sellest poest ei ole võimalik osta rulli niiti. Siinsetel riiulitel on shiitake seened, kuid ei ole tavalisi ube. Ja pole vajagi! Stockmanni külastajatel on teised eesmärgid: vaadata maailma, demonstreerida oma Kariibi mere päevitust. See, kes tahab midagi nii pretensioonikat nagu oad, mingu mõnda lihtsamasse poodi.
Kuid ka neis lihtsamates on Eesti toodetega probleeme. Üks Eesti kuulsamatest kulinaaridest tunnistas mõne aasta eest otse: Eesti poodidest on raske leida head eesti liha. Leidub sealiha ja beebiforelli. Aga muus osas töötab kogenud jahimehe reegel: tuleb teada õiget kohta!
Aga miks Eesti köögis võimutseb selline glamuur? Sellepärast, et kohvikute funktsioon ja eesmärk on ammu muutunud. Aeg, kui kohvikusse mindi tassi kohvi jooma või lõunat sööma, on jäänud kaugesse minevikku. Nüüd minnakse kohvikusse oma Apple’iga istuma ja kohtuma. Kodanike jaoks, keda Jürgen Ligi on määratlenud kui Facebooki põlvkonda, on kohvikust saanud kontor. Ning sellest tulenevalt kannab ka menüü kontori imagot: Latte ja Caesar.
Sellepärast on nii, et kui perenaine tahab oma peret toita Eestis kasvanuga, peab tal selleks esiteks olema raha – naturaalne on praegu ju kallim kui glamuurne. Teiseks peab tal olema tohutult aega, et see Eestis kasvanu üles leida. Ja muidugi on tal veel ka võimalus kasvatada mitte ainult last, vaid ka seda, millega teda toita.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.
