Pärast seda vahvat juttu ilmus toimetusse Pärnu ettevõtja Anti Kuusk, kes teatas, et Arumäe seis pole sugugi nii roosiline.

Kuuse jutt oli päris ootamatu.

Nimelt rääkis ta, et ajas äri koos Andres Sepaga, kes oli mõni aasta tagasi Arumäe tütre elukaaslane. Urmas Arumäe töötas tol ajal Viimsi vallavanemana ning soovitas muu hulgas võimalikule väimehele osta krunt vallavalitsuse lähedal.

Mõeldud, tehtud – Sepa firma ostiski krundi 930 000 krooniga.

Kuuse sõnul saabus Arumäe kaks aastat tagasi tema juurde nagu vana sõber: “Anti, ole hea mees, aita!” Eksminister palus Viimsi maatüki endisele omanikule tagasi müüa, sest too soovib seda ja mehe maine on nii karm, et tema palvetele tasub vastu tulla.

Kuusk müüski kinnistu, kusjuures hind oli vaid 120 000 krooni. Hind oli Kuuse sõnul nii madal seetõttu, et Arumäe lubanud omalt poolt maksta juurde 810 000 krooni. Kuid ta pole seda teinud.

Oma jutu tõestuseks esitas Kuusk notariaalselt tõendatud võlakokkuleppe. Arumäe kinnitab paberil, et võlgneb Kuusele 810 000 krooni ning kavatseb võla jupikaupa makstes likvideerida 15. detsembriks 2011.

Ent Kuusk sai Arumäe käest vaid 500 eurot. Põhimõtteliselt soovitas eksminister tal ära aurata – mingit võlga pole olemas! “Tuletan Sulle meelde, et Sa ei ole mulle mitte kunagi mingit rahasummat andnud. Seda ei kinnita ka notari juures allakirjutatud n-ö võlakokkulepe,” teatas Arumäe mullu oktoobris kirjutatud kirjas.

Tõepoolest: Kuusel on küll notariaalselt kinnitatud ja punase paelaga köidetud paber võla suuruse kohta, kuid sellega võib kohtusse minemise asemel tagumikku pühkida, sest paber ei näita, kuidas väidetav võlg tekkis.

Pole olemas ühtegi tõendit, et Kuusk on kunagi Arumäele mingi rahasumma või muu vara üle andnud või mingit teenust osutanud. Seega pole ka Arumäel põhjust maksta temasugusele Pärnu “jopele” praeguses vääringus üle 50 000 euro.

Kohus peaks Kuuse nõuet tõenäoliselt hoopis alusetu rikastumise katseks.

Arumäe nägemus juhtunu kohta erineb Kuuse omast nagu päev ööst: “See, et ma võtsin endale moraalse kohustuse tasuda teatud summa, põhineb üksnes asjaolul, et mängus oli minu tütre ja tema sõbra Andrese hea nimi. Soovitasin ma ju läbi oma tütre Andresele Viimsist kinnistu osta. See, et masu selle kinnistu väärtuse ära sõi, ei olnud minu kontrolli all.”

Arumäe soovitas Kuusel maha rahuneda ja “ka mind mitte liialt ärritada”,

Kuusk müüs võla professionaalsetele võlanõudjatele, kes aktiveerusid pärast Ekspressi artiklit. Arumäe jäi endale kindlaks: “Artikkel ei muuda midagi!”

Samas pakkus Arumäe võlanõudjatele teema lõpetamiseks 100 000 krooni ehk 6390 eurot. Võlanõudjate arvates on seda liiga vähe. Vägikaikavedu jätkub.

Arumäe värske kommentaar: “Anti Kuuse väidetav nõue on tekitatud pettuse teel ja on käsitletav ilmse soovina alusetult rikastuda. Minult Kuuse kasuks võlakirja “väljameelitamine” sattus mulle nii moraalselt kui majanduslikult kõige raskemasse aega, millest oli juttu Ekspressi eelmises artiklis. 500 eurot maksin talle eraldi kokkuleppe alusel. Ma ei ole Kuusele kunagi võlgu olnud ega ole ka praegu.”

Eesti rahval tasub sellest loost õppida, et võlakokkuleppesse tasub alati kirja panna, mille alusel võlg tekkis. Muidu võib hiljem jama tulla.