Võõrad suled
Kui Arnold Meri Kaitsepolitseisse ülekuulamisele läheb, kinnitab ta uhkusega rinda Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe. Ta on esimene eestlane, kes selle sai. Ja viimane, kes neist elus on.
Lugu sellest, kuidas Arnold kangelaseks sai, elab juba üle poole sajandi. Ametliku versiooni järgi murdsid Saksa automaaturid 18. juulil 1941 Dno all läbi Eesti territoriaalkorpuse staabi asukohta. “Läheduses viibis sideroodu poliitjuhi asetäitja Arnold Meri koos oma raadiotelegrafistidega. Ta moodustas radistidest 12-liikmelise grupi ja asus kaitsele. Sakslased tungisid visalt edasi. Meri sai paremast käest haavata, kuid jatkas võitlust ja lahingu juhtimist. Ta tulistas püssist ja pildus granaate edasirühkiva vaenlase pihta.
Kommunistlik noor Meri sai kolm rasket ja ühe kerge haava, kuid ei lakanud võitlemast vaenlase vastu. Olles haavatud, roomas ta laskemoona ja granaatide järele, tiivustades käputäit võitlejaid pidama kaitset ning takistama sakslasi pääsemast staabi juurde.
Kui saabus meie abivägi, põgenesid sakslased, jättes lahingupaika üle 30 laiba. Selle sangariteo eest anti Arnold Merele Nõukogude Liidu Kangelase nimetus,” kirjutab P. Izmestjev raamatus “Eesti rahva pojad võitluses Nõukogude Kodumaa eest” (1946).
Ametlik versioon muutus aja jooksul. Aastal 1971 ilmunud koguteoses “Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941-1944” tuli 12 mehega appi hoopis kapten Georg Loog. Just Loog oli see mees, kelle teenete eest Meri kangelaseks tehti.
Kapten Sepaste paljastus
Kuuekümnendatel aastatel hakkas endine Eesti Tagavarapolgu staabikapten Kustav Sepaste (1904-1984) enda tarbeks mälestusi kirjutama. Eesti Vabariigi sidepataljoni kunagine relvur oli pedant ka memuaarides. Dno lahingu kirjeldus on äärmiselt detailne ja seetõttu hindamatu ajalooallikas.
Sepaste nimetab täpselt kõik Dno lahingu peategelased – Meri nime nende seas pole: “18. juulil 1941. aastal oli korpuse staabi operatiivgrupi lähedal ainult 415. Üksik Sidepataljon. Arvukam staabirood asus otse staabi juures. Roodu komandöriks oli kapten (hiljem major) Georg Loog. Ohvitseridest oli veel staabiroodus leitnant (hiljem major) Eduard Alt, leitnant (hiljem major) Arnold Isotamm (tegelikult oli raadioroodu koosseisus) ja leitnant (hiljem kapten) Karl Allik. Seal lähedal asus ka väikesekoosseisuline raadiorood, mõne autodes oleva raadiojaamaga. Ohvitseridest oli seal leitnant Voldemar Issako.”
Dno lahing algas lõuna ajal paraja segadusega, mida põhjustas kõrgema juhtkonna küündimatus. “Lõunapaiku oli korpuse staabi ülem polkovnik I. Lednjov juba veidi ärevil. Kutsus kapten Loogi ja käskis organiseerida staabi otsast kaitset. Millegi tõttu korpuse juhtkond andis korraldusi, pataljoni juhtkonnast mööda minnes, otseselt staabiroodule. Seega hoidis pataljoni teised roodud teadmatuses, mis tekitaski paanikat.”
Sepaste kirjapandus on küll ühiseid jooni Meri jutustatuga, ainult tegelased on teised. Peategelane lahingus oli kapten Loog. “Kapten Loog kogus vabad mehed ja paigutas nad metsa servale kaevikutesse ja laskepesadesse. Vaevalt oli see tehtud, kui sakslane sinna rukkipõllult automaatidest tule avas. Paugud kostsid ka rukkipõllu taga olevast metsast. Kedagi ei olnud näha. Ega ka sakslased kedagi näinud – lasid huupi, et ega mets tühi ole.
Loog võttis paar meest kaasa ja läks mööda rukkipõllul olevat jalgrada vaatama, et mis seal siis õieti on. Varsti välgataski sakslase kiiver. Anti selles suunas paar lasku ja tuldi kiiresti kaevikusse tagasi. Rukkis oli kuulda sakslaste komandosid. Kapten Loogi mehed avasid sinna korraliku kuulipilduja- ja püssitule. Näha ei olnud kedagi – tulistati kogu rukkipõldu. Padrunid hakkasid lõppema. Auto, kus padrunid olid, oli ka tule all. Mehed tõid siiski padrunid kohale. Rukkipõllul jäi vaikseks.
Peale selle tegid sakslased rünnaku staabi roodust põhja poole. Andsid ka miinipilduja tuld, kuid hajutatult. Sakslaste selle aheliku tagasilöömiseks organiseeris kapten Loog lähivõitluse. Sakslased taandusid. Tekkis vaikus. Loog küünitas vaatama, et olukorda selgitada. Siis tabas teda snaiperi kuul, mis läks kopsu südame lähedalt. Ka paar meest sai pihta.”
Sellega olid sakslaste rünnakud korpuse staabile tagasi löödud. Sepaste väitel rohkem nendega kokkupõrkeid ei olnud. Lisaks Loogile organiseerisid rünnaku tagasilöömist ka leitnandid Isotamm ja Alt. Aga Meri?
“Kapten Loogi ütluse järgi tema seal Arnold Merit ei näinud. Meri oli raadioroodus. Ohvitsere seal kohal ei olnud. Võimalik, et ta midagi seal organiseeris. Otsest sakslaste rünnakut raadioroodule aga ei olnud. Haavata aga Meri sai. Kas just kolm korda?” kahtleb Sepaste.
Varsti pärast lahingu lõppemist algas väeüksuste evakueerimine Dno poole. “Sakslaste rünnaku tagasilöömise organiseerimise eest avaldas korpuse komandör kindral-major Ksenofontov tänu leitnant Isotammele ja leitnant Altile (Loog oli juba evakueeritud).” Jälle pole Merist sõnagi.
Arnold Meri tehakse kangelaseks
Sepaste oli tunnistajaks loole, mis toimus hilisõhtusel taganemisel Dno suunas. See tänaseni tundmatu vestlus selgitab, miks just Meri sai kangelase kuldtähe. “Komissar Popkov asus minu omnibussi. Oli veel üks leitnant (venelane) ja paar-kolm reameest – samuti venelased. Möödunud sündmustest peaaegu üldse ei räägitud – kõik olid sõnakehvad. Ainult Popkov mainis niipalju, et Meri tuleb teha kangelaseks. Mida ta siis õieti tegi – sellest ei rääkinud.
Jäi mulje, et see on niisama jutuks. Aga mõtles tõsiselt ja täiesti arusaadavalt. Rinde olukorras sarnane organiseerimatus oli mitte üksi rumalus, vaid ka rangelt karistatav. Enda naha päästmiseks pidi komissar haarama mingist “õlekõrrest”. Selleks osutus asjaolu, et korpuse staapi sakslased ikkagi ei vallutanud. Oli vaja mingi vägev legend sepistada ja siis keegi enam ei hakka tuhnima. Tuleb asi üles puhuda ja vähemalt kedagi esitada kangelasena. Aga keda?
Tegelik sakslaste vastupanu organiseerija kapten Loog selleks ei kõlvanud – ei olnud parteilane ja pealegi veel endise Eesti Armee ohvitser. Aga politruki asetäitja reamees Arnold Meri! Igati venelastele pugeja jutumees. Olla ka sakslaste rünnakuala lähedal olnud ja juhuslikust kuulist kergelt haavatagi saanud. Pealegi aktiivne komnoor. Ja Sidepataljoni au päästeti – NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 15. augustil 1941 omistatigi Arnold Merile Nõukogude Liidu kangelase nimetus.”
Dno lahingu tegelikele kangelastele oli see aga nii mõru pill, et veel aastakümneid hiljem püüti ajaloolist õiglust jalule seada. Nõukogude ajal oli kangelasmüütide kahtluse alla seadmine julge samm. Ja lootusetu, nagu kirjeldab Sepaste.
“Kuuekümnendatel aastatel võtsid asjaosalised, eriti Arnold Isotamm, üles küsimuse - Dno lahingu teenete hindamises. Just Georg Loog peaks olema Nõukogude Liidu kangelane! Aga sellele ei reageeritud. Legend Arnold Meri “kangelastegudest” oli niivõrd üles puhutud, et seda enam muuta ei saa. Kõrgemalt poolt saadakse küll aru, et see on täiesti viltu läinud, kuid oma tegude hukkamõistmine ei saa tulla kõne allagi – on suuremaidki ülespuhutud legende ja valeoreooliga mehi.”
Arnold Meri võib seega endiselt kuldtähe rinda panna ja sellega minna, kuhu tahab. Kas või Kaitsepolitseisse.
Arnold Meri versioon
“Staabini ma ei jõudnud. Nägin paanikas laiali jooksvaid mehi. Otsustasin, et staabini polegi mõtet minna, kohe tuleb organiseerida kaitse. Kuidagimoodi sain kolmkümmend inimest kokku. Mõnda tuli isegi relvaga ähvardada. Võtsime positsiooni sisse lagendiku serval. Lasta me oskasime. Saime püssitulega sakslased tagasi.
Palju neid sakslasi oli, ma ei tea. Iga poole tunni tagant ronisid nad automaatidega välja. Hakkasin aru saama, et siin on hoopis rohkem sakslasi kui kümme.
Varsti sain esimest korda haavata – käest. Praegugi on näha, et liha on luu pealt minema viidud. Aga õnnelikult läks, sest tõsisemad veresooned jäid terveks.
Padrunid hakkasid otsa lõppema. 30 padrunit oli vintpüssi peale, paar granaati ja mul oli nagaan. Vedasin põõsast välja kuulipilduja. Jälle paar rünnakut lõime tagasi.
Siis sain teist korda haavata – kahe miinikilluga paremasse jalga. Üks läks põlveliigendisse, teine veidi ülespoole. Hakkasime proovima kogupaukudega neid põõsastes tabada. Mõne tunni pärast sain haavata kolmandat korda. Miinikild tabas rinda ja riivas kopsu. Kurgust hakkas verd tulema. Nii palju kui suutsin, kamandasin seda kampa edasi.
Sidumismaterjale mul ei olnud. Kõrval laskepesas oli positsioonil viiuldaja Kulman. Roomasin tema juurde ja küsisin, ega sul sidet ei ole, muidu jooksen verest tühjaks. Ta hakkas esmaabipakki laht võtma, kui miin plahvatas ja ta sai killuga jalga. Ütles, et näe, kallis mees, hea meelega aitaks, aga nüüd läheb endal vaja!
Ronisin tagasi. Lugesin nagaanipadrunid üle. Et kui palju ma sakslaste jaoks kasutada saan, et viimane mulle endale jääks. Videvikus saabus meile Dno linnast abiväge. Sakslased ei võtnud lahingut vastu ja taandusid.”
Teksti üles kirjutanud Madis Jürgen
