Werner ja Marianne – 31 aastat eeslitega mööda laia ilma
“Vaata seda pilti!”
Annely Ritson, Viljandi elanik, sordib oma Paalalinna kodus pakse pildialbumeid.
“Viisteist aastat oli mööda läinud ja mina küll enam ei uskunud, et me näeme. Ei no see on fantastiline!”
Annely keerab lehte.
“Siin me kallistame, ja näe, Marianne lausa nutab! Ta on hingeline inimene. Ta nuttis siis ka, kui ta eesel Poolas surma sai.”
1996. aastal veidi enne jõule oli saekaatrimees Arved parasjagu oma oranži Moskvitšiga Viljandimaal Pärsti poe juures, kui saabus ehitusmees Enn, kes alati kõike teab. “Maailmarändurid on siiapoole teel!”
Arved jäi ootama, et mis imet siis nüüd näha saab, ja ei tulnudki kaua oodata – juba hakkaski isevärki karavan Sürgavere poolt paistma. Kolm eeslit, kolm koera ja kaks karusnahkadesse mässitud kuju – pikk sirge mees pruuni habeme ja nahast kaabuga. Ja tugeva kondiga naine, juuksed selja peal härmas.
Kuigi Arved peale vene keele muid võõraid keeli ei räägi, on tal kaasasündinud anne võõramaalastega libedasti jutu peale saada. Kunagi käis ta tütre ja väimehega Marokos. Teised võtsid ookeani kaldal päikest, tema ajas palmi all kohalike moorlastega juttu. Maad ja ilmad rääkis kokku, aga kuidas ja mis keeles, ei tea enam ise ka ütelda.
Arved andis Pärsti poe juures karusnahkadega tegelastele viisakalt kätt ja uuris osavõtlikult, kust tulek, kuhu minek.
Selgus, et tulijad olid sakslane Werner Fahrenholz ja norralane Marianne Lovlie. Werner oli olnud kunagi arvutiinsener ja Marianne oli töötanud tsirkuses ja teinud mootorrattaga tünnisõitu.
Siis oli Werner 1981. aastal Norramaale sattunud, saanud Mariannega kokku ja nad otsustasid, et hakkavad mööda maailma matkama.
Selleks ajaks, kui nad Eestisse jõudsid, oli juba 15 aastat mööda Euroopat ringi käidud. Õiget sihti justkui polnudki, aga nii palju oli selge, et maha tahetakse käia 384 000 kilomeetrit, sama palju nagu on kilomeetreid Maalt Kuule. Ja finiš pidi olema Mongoolias.
Matkajad seletasid Arvedi pärimise peale, et ulualust neil vaja ei ole, et telk on olemas ja kõik muu vajalik kottides eeslite seljas.
Aga Arved vaatas, et nii see asi ei lähe – õues paugub pakane, isegi Moskvitš ei taha käima minna, kraadiklaas näitab 30 kraadi külma! Kuidas sa hing sellise ilmaga telgis magad!
Helistas tütar Annelyle, et tee laudas kolme eesli jaoks veidi ruumi, tähtsad maailmarändurid tulevad nüüd sinu lauta öömajale!
Annely ehmatas ära, et mis tähtsad külalised ja mis eeslid!?
Aga Arved oli varsti seltskonnaga kohal. Jutt jäi nii, et üks öö ollakse ja rohkem tüli ei tehta.
Eeslid pandi lauta, Werner ja Marianne sättisid ennast sinnasamma kõrvale, ütlesid, et tuppa nemad elama ei tule, on siinsamas eeslite juures.
Arved tõmbas kohalikule lehemehele Laiapea Heinole traati, et tule nüüd ruttu kohale, saad ka ometi hea loo!
Heino tuli kohale ja kõndis Werneri ja Mariannega lauda juurest Viljandisse (see on kuus kilomeetrit) ja pärast kirjutas ajalehte jutu. viljandlased lugesid ja imestasid. Kui Werner ja Marianne Viljandis poes käisid, olid kolm eeslit ja kolm koera neil alati sabas, neid ei jäetud kuskile maha. Ja viljandlased olid elevil, tulid võõramaa elukaid lähedalt vaatama ja käega katsuma.
Werneril ja Mariannel tekkis Arvedi ja tema tütre Annely perega tore klapp. Kõigest päris aru ei saadud, millest jutt käis (sest Werner rääkis saksa keelt ja Marianne inglise ja norra segakeelt), aga sellest polnud midagi. Annely juures peeti uhked jõulud. Werner pani endale pika valge paruka pähe ja etendas John Lennonit ja nalja sai kõvasti. Mariannele tõi jõuluvana ilusa valge kampsuni ja Wernerile samamoodi. Werneri kampsun oli veel Norra mustriga. Ja Arved sai endale Werneri ärakantud matkasaapad, mis on tal tänini alles.
Lõpuks olid Werner ja Marianne üksteist päeva Annely laudas laagris. Siis hakkas pakane tagasi andma, ja eeslid pandi reisivalmis. Kriuks-kriuks-kriuks astusid nad mööda külma lumist teed lõuna poole – kõik olid väga kurvad ja Mariannel silmad nutust punased. Kes seda oleks võinud arvata, et Eestimaal on nii lahked inimesed, nagu oleks eluaeg tundnud ja teadnud.
Aastad läksid. Annely sai jõuludeks postkaarte kaugetelt maadelt. Leedu, Poola, Ungari, Sloveenia, Austria, Itaalia... Igalt poolt ikka mõni sõna juures ka, et kuidas ja mismoodi elu selles kauges riigis välja näeb, kus parasjagu ollakse.
Nii kestis see kümme aastat. Annelyl sai kaks albumit pilte ja kaarte ja kirju täis, ja siis tuli vaikus, ei ühtegi piuksu rohkem.
Annely ise kirjutas Marianne aadressile Norrasse. Sealt hakkasid kirjad tagasi tulema, ilma et adressaat neid kätte oleks saanud. Mis lahti?!
Aeg-ajalt otsisid Annely ja lehemees Heino internetist, et kas on sõpradest midagi kuulda. Kuni 2009. aastal sattusid nad Poola ajalehe peale, mis rääkis, kuidas kohalik poola jahimees oli maailmarändurite Werneri ja Marianne truu eesli Rosalita metslooma pähe maha lasknud. Werner nõudnud eesli eest 100 000 zlotti, aga kohus määras jahimehele tingimisi karistuse ja õnnetu otsa leidnud Rosalita asemele anti ränduritele uus eesel.
Lisaks tunginud Wernerile kallale üks kuri poola koer ja mees vajas arstiabi. Aga muidu, nagu Werner ajalehes ütles, on poolakad sõbralik ja külalislahke rahvas.
Siitpeale lasksid Annely ja Heino näppudel käia ja toksisid Werneri ja Marianne nime aeg-ajalt arvutisse.
Tänavu, 2012. aastal oli Werner jälle poola ajakirjanikega juttu ajanud. Werneril oli abi vaja. Seesama, poolakate käest saadud eesel oli ühel päeval ära surnud ja Werner ja Marianne palusid poola lehelugejatel teada anda, kellel on kodus 5–10aastane emane ja ülearune eesel.Ära oli trükitud ka poola ajakirjaniku telefoninumber.
Annely palus oma venelasest sõbral helistada ja nii saadigi lõpuks Marianne telefoni otsa.
Marianne kukkus nuttes istuli diivanile, nii hea meel oli, kui Annely häält kuulis.
Kaks päeva hiljem said Annely, Werner ja Marianne Poolas kokku.
Sest Annely pidi sõitma Austriasse suusatama, ja tee läks läbi Poola.
Ja 200 kilomeetrit varem hakkas Annely helistama ja Marianne juba ootas värava kõrval.
Marianne oli halliks läinud ja Werneril oli pikk habe ees ja ta käis kepiga. Muidu nagu polekski viitteist aastat mööda läinud! Juttu jätkus kauemaks. Kuigi Annely inglise keel on, nagu on, ja vahel “blokib ära”, ja Marianne muudkui räägib ja räägib, vahepeal ei saagi aru, mis keeles.
Werner ja Marianne olid selleks ajaks käinud läbi 150 000 kilomeetrit ja läbinud 43 riiki ja põiganud isegi Aafrikasse. Ainukesed inimesed, kellega neil selle aja peale püsivam kirjavahetus tekkis, oli just Annely pere. Kuni nad 2006. aastal Veneetsias veeuputuse kätte jäid ja Annely aadress nii ära vettis, et nad enam ei teadnud, mida ümbriku peale kirjutada.
Koos arutati, millal uuesti kohtuda, ja siis pidi Annely edasi sõitma.
Ja nüüd, paar nädalat tagasi sai Annely kõne Mariannelt.
Marianne nuttis. Rõõmust, et Annelyga rääkida sai. Ja kurbusest, sest Werneri jalg oli nii hulluks kätte läinud, et ta oli Saksamaale viidud ja jalg otsast ära võetud.
Nii on Werner Saksamaal haiglas ja Marianne Norras.
Marianne on nii kange, et ta tahab oma eesmärgi, maksku mis maksab, täita. Ta tahab läbi käia need 384 000 kilomeetrit ja lõpetada oma rännaku Mongoolias. Selleks läheb umbes kaheksa aastat.
Aga Annelyd tahab ta jälle näha.
