Zaitsevi õpilane
Kes poleks kuulnud Slava Zaitsevist, vene moeloojast, kes lihtsaid nõukogude kodanikke pimestas vene bojaaridele väärilise suurejoonelise stiili, brokaadi ja sahisevate karusnahkadega. Mõned aastad tagasi asutas Zaitsev Moskvas oma moekooli, mille lõpetanute hulka kuulub ka üks eesti poiss.
Kalle Aasamäe (32) ei kõnni sugugi ringi oravanahkses papaahas ja kuldses mantoos, nagu võiks tema mentori käekirja tundes oletada. Kalle kannab hoopis väljapoole õmblustega dekonstruktivistlikku mantlit (omalooming), kaelas pikka salli ja peas soni. Just äsja jõudis ta tagasi Eestisse, mitte aga Moskvast vaid hoopis Itaaliast.
“Ega ma teinudki seal suurt midagi, lihtsalt nautisin Itaaliat.” ütleb ta õnnelikult. “Läksin küll mõttega, et mingit moealast tööd leida. Kohalikud aga hoiatasid, et see võib aastaid aega võtta. Lõpuks mulle ka pakuti tööd, aga siis ma pidin juba ära tulema.“ Kuna vaba aega oli laialt, käis Kalle kiikamas üle mitme moekooli ukse. Meie moeüliõpilasi hirmutatakse tihti sellega, et Itaalias lõpetab igal aastal kooli 5000 uut moeloojat, teisisõnu konkurenti. Kalle käigud moekoolidesse purustasid illusiooni nagu sirguks Euroopa moekoolides vaid geeniused. “Seal võetakse kooli vastu kõik. Õppetöö on tasuline - sa maksad, sa oled klient ja see on äri. Ühes koolis nägin ma ka diplomitöid. No seal oli äärmusest äärmusesse: väga tugevaid ja väga lahedaid asju, aga seal oli ka täiesti õudseid asju.”
Zaitsevi kooli diplomietenduse nägemine Moskvas oli aga hoopis vägevam elamus. “Mulle õudselt meeldis. See oli ikka tase!” räägib Kalle vaimustunult. Peale seda küpses temas otsus, et ta peab sellesse kooli saama.
“Vastuvõtt toimus vestluse ja tööde alusel. Ma valmistusin aasta otsa, õmblesin endale ja oma tuttavatele ja pildistasin kõik asjad üles. Sellest sai väike portfoolio. Zaitsev vaatas ja ütles jaa..”
Vene moegigant ei kohtu sugugi kõigi õpilaskandidaatidega, kuna aga eesti kodanikule pika Vene viisa vormistamiseks oli vaja koolipoolset abi, siis tahtis ta ilmselt oma silmaga näha, kellega tegu. Kalle on veendunud, et meestel on kergem pääseda moodi õppima. Kunstiülikooli moekateedriski on suurem osa sisseastujatest naised, Venemaal on samamoodi. Peale Kalle pürgis Zaitsevi kursusele vaid üks meeshing. Kokku võeti vastu 15 õppurit, kellest enamusel oli juba eelnev moeharidus olemas.
Kuulsa moeguruga tekkis Kallel õnneks hea klapp. Guru ei nähtud koolis sugugi iga päev. “Ta on ju õudselt liikuv inimene, koolis käis nii kuidas tal aega, oli korra nädalas või üle nädala ning andis kõigile mööda päid ja jalgu. Kui tema ikka ütles, siis oli niimoodi öeldud, et tüdrukud nutsid. Ta oli õudselt otsekohene ja see oli hea. Mind ja minu tegemisi ta aksepteeris, suunas küll. Mõnedele aga ütles ta väga halvasti. Kord olnud Zaitsev Peterburis mingis moezhüriis. Ta pani seal kõik paika. Ütles, et näitate siin mingit jama, modellid ei oska käia, lava ei kõlba kusagile. Tema enda showd ei jää kunagi hiljaks ja see kuidas ta oma modelle dresseerib... Ta on ise perfektsionist ja nõuab seda ka teiste käest.” räägib Kalle õpetajast. Zaitsev tavatsenud õpilastele ikka öelda, et “kui sa ise ennast ei austa, siis ei austa sa ka teisi. Kui sa enda käest ei nõua, siis ära nõua ka teiste käest.”
Zaitsevi moedrill oli ülimalt intensiivne, kursus kestis ju vaid aasta ja aega polnud raisata. “Meil oli nädalas 2 vaba päeva, esmaspäev ja pühapäev. Pühapäev kulus magamisele. Esmaspäeval jookisin mööda Moskvat ja otsisin kangaid. Seal on ju vahemaad sellised, et pead enne metrooga pool tundi sõitma, kui järgmisesse punkti jõuad,” kirjeldab Kalle oma kooliaega. “Töötasin muidugi 24 tundi ööpäevas. Juba alguses seati eesmärgiks, et lõpptulemus peab olema kollektsioon, see mõte tiksus kogu aeg.” Tulemuseks oli, et laupäeva saabudes olid õppurid nii tühjaks pumbatud, et jäid moeajaloo loengus mõnusalt suriseva video saatel lihtsalt magama. Moeajalugu oli ka ainus teoreetiline aine, põhirõhk oligi praktiliste oskuste omandamisel.
“Moskvas on moe tarbimine küll suurem kui Eestis,” leiab Kalle ja imestab, kui külmad ollakse siinmail Moskva turu suhtes. “Leedukad on eestlastele selles suhtes ammu ära teinud. Kahte väga lahedat leedu disainerit teatakse Moskvas hästi, üks neist on disainiuo AV ja teine on Sandra Straukaite.” Moskvas toimub ka oma moenädal, mida kutsutakse nimega Moscow Fusion Week, kus samuti eestlasi nähtud pole. Küll on seal kohal meie lõunanaabrid.
Kas aga endiste liiduvabariikide moodi ei suhtuta eelarvamusega? Kas koduse kõlaga nimega disainerite asju üldse ostetakse? Kalle on veendunud, et ostetakse küll. “Tavatarbijale on muidugi tähtis, et kuskile on Gucci või Yamamoto kirjutatud. Aga teadlikum inimene või ise moeringkonda kuuluv – kui talle asi meeldib, siis ta nime pärast ei põe. Moskvas on ju moeringkonna inimesi tuhandeid: stilistid, fotograafid, moetoimetajad, kes ka ise moodi tarbivad. Moskvas on summadki teised, kuna ta on ikkagi suurlinn ja raha liigub. Kui asi meeldib, siis ollakse nõus ka selle eest maksma. Kuigi venelaste maitse on teistsugune, kui meie oleme harjunud, on nende riietumismaneer julgem. Moskvas näeb igasuguseid huvitavaid tüüpe. Mitte küll eriti päeval ja tänaval, aga õhtul klubides ja kinnistel üritustel.”
Praegu püüab Kalle endale Tallinnas korraliku ateljeed sisustada. Moskvas sai ikka üliõpilase kombel kodus köögilaua taga õmmeldud. “Seal on kõik alustanud niimoodi. Näiteks Pantelejev, kes töötas Yamamoto juures ja teeb praegu Volga Volga kaubamärki. Tema alustas niisamuti ühe Moskva 19-korruselise maja köögis.”
Kus agaMoskva noored disainerid oma asju müüvad? “Sellist kohta, nagu meil Hoochi Mama
seal ei ole,” seletab Kalle. On aga näiteks pood Marki Marki, kus müüvad juba kõvemad
tegijad. Teine koht on Depoo, kus on segamini lääne ja vene disainerid. Kalle lemmikpood on Le
Form, kus on moodi kahel korrusel ja lahked müüjad.
Kui Nõukogude Liit lagunes, hakkasid paljud moekunstnikud elatist teenima moeshowde
korraldamisega. Rahval polnud raha riideid osta, aga etendust vaadati hea meelega.
Kalle tunnistab, et paljudele disaineritele on showtaminetänaseni omamoodi elatumise moodus. “Ka mina üksvahe Moskvas elasin sellest, et ketrasin oma kollektsiooni mööda ööklubisid.
Sain ise raha ja ma maksin modellidele ka. Muidugi ma müüsin peale etendust veel asju
kah.” Kalle väljakutsuv meestekollektsioon ja jultunud modellid lõi klubides laineid, sest tavaliselt
näidatakse ikka naistemoodi. Et aga klubis tööd saada, tuli kõvasti vaeva näha: “See on tegelikult
manageri töö. Sa jooksed mööda linna, ühest klubist teise, räägid, sul on fotod ja videod kaasas.
Kui sa oled seda nädal aega teinud, siis on sul toss väljas ka, ega sa ei viitsigi enam
loomingut teha. Samas see on lahe kogemus. Kogu aeg on närv sees, pinge on peal.”
Kalle tunnistab, et moehuvi tekkis tal suhteliselt hilja, 23-24aastasena. “Üheks tõukejõuks oli see et poodides polnud midagi saada. Siis ma hakkasingi ise susserdama ja pusserdama.” meenutab Kalle. Muuseas, ta on Tallinnas lõpetanud Kergetööstustehnikumi naha erialal. “See oli väga kasulik. Mind huvitas küll rohkem kõitmine, mitte niivõrd see galanteriivärk.” Praegu teeks ta aga meelsasti jalanõusid. “Teoreetiliselt õpetati meile koolis kuidas jalatseid teha, kuid praktikas neid asju me läbi teinud.”
Kalle on pühendunud just meesteriiete disainimisele. “Ma teen ainult meesteriideid ja
kavatsen seda liini jätkata. See on võibolla ka protest, kuna kõik teevad naistele. Olla üks
paljudest, kes teeb naisteriideid, ma ei taha. Pigem olen üks vähestest, kes disainib meestele.”
Kalle meelest on kummaline, et tänapäeva meestemood on konservatiivne. “Loomariigis on
eputajad ikka isasloomad ja –linnud! “ Klientidega tegelemine Kallele meeldib, kuigi aegajalt
üllatab inimeste suhtumine disaineri töösse. “Disainriided on igal pool maailmas kallid ja disaineri
töö on sama tõsine töö nagu iga teinegi. Eestis peaksid inimesed sellega harjuma. Kui aga keegi
tuleb juba sellise mõttega, et oh mis see siis ära ei ole, siis tekib ka mul ka eelarvamus ja ma ei
tahagi temaga mingit koostööd arendada.”
Kellele aga Kalle oma riideid teeb? “Vene keeles kõlab see paremini kui eesti keeles: ülbetele, enesekindlatele, ilusatele ja tarkadele. Teisisõnu on mu riided inimestele, kes on väljakujunenud isiksused ja julgevad olla sellised, nagu on. “
Kui Kallelt tema lemmikdisaineri nime pinnida, ütleb ta lõpuks vastumeelselt: “Gaultier.” Kalle meelest ei ole aga šokeerimine moes peamine. “Kui meestele panna seelikud selga, siis minu jaoks ei ole see šokeeriv, minu jaoks on see lahe. Või korsettides mehed. Mulle õudselt korsetid meeldivad. Korsett on ju ilus, ta annab rühti ja mõnusa enesetunde. Koolis ma tegin mitu korsetti. Mul on praegugi kodus üks korsett, ootan võimalust, et seda selga panna.”
Kalle rõivastel on tihti õmblused väljapoole ja narmendavad servad. “Ma ei saa öelda, et mulle meeldib ainult dekonstruktivism. Alguses tegin “korralikke” riideid, aga koolis öeldi mulle, et miks sa pead tegema nii, alati on miljon teist võimalust. See mind lahti lõigi. Kuigi ma ütlen ausalt, et dekonstruktivism on mul algusest peale see sees olnud.” Kas sellepärast, et niisugused asjad saavad rutem valmis? “Ei, hoopis seepärast et minu meelest peab riietel olema mingi nüanss või point, mis pöörab kõik teisipidi, mingi krutski. Ma just käisin ja vaatasin Stockmanni meestekorrusel klassikalisi pintsakuid ja need tundusid nii igavad. Ma ei saa sellist selga panna! Pigem teen ise.”
* * *
Tallinna Kunstiakadeemia pole ainuke koht, kust eesti moekunstnikkond täiendust saab. Eesti tuntuimatest moeloojatest on Leningradis õppinud Arne Niit. Soomes on õppinud terve rida noori moeloojaid: Sigrid M. Leis, Marit Pöör ja Evelin Kiirend. Londoni Saint Martins’I kolledzis õpib aga praegu pooleldi Eesti päritolu Markus Sims. Saint Martin’ si suvekursused on läbinud ka SuperNoova võitjad Tanel Veenre ja Riina Põldroos.
Meie mees Londonis
Õpin Central Saint Martins Colleges Londonis moedisaini erialal naiste moodi. Kursus on kolm aastat pikk, aga kui on tahtmist, siis võib neljanda aasta töötada mingi disaineri juures tööpraktika nime all. Õppemaks on 1100 naela aastas Euroopa Liidu kodanikele ja 7000 naela kõigile teistele. Lisaks on elamine siin on julmalt kallis, üür umbes 1000 naela kuus (u 24 000 kr).
Olen õppinud ka Eesti Kunstiakadeemias. Seal meeldis mulle rohkem,
Eesti õppekava tundus kuidagi palju loomingulisem, kui siin, kus koolitatakse meid töötama maailma moemajadesse. Seda aga, mis Londoni kool pakub ei oleks Eestist iial saanud:nimelt kontaktid. Näiteks annavad meil koolis loenguid Galliano, McQueen ja teised kuulsad disainerid. Selliseid kontakte on hädasti vaja, et moemaailmas hakkama saada. Ka pidudel saab siin maailma staaridega kergelt tuttavaks ja enam ei tundu imelik, kui Madonna istub su kõrval kuskil klubis või vindine Kylie tuleb sinuga juttu rääkima.
Minu tulevikuplaanid puudutavad nii Eestit kui välismaad ja plaanid on väga suured. Momendil on neist aga natuke vara rääkida, kuna bisnes on bisnes.
Nüüd pean aga jooksma, sest meil hakkas täna projekt, kus peab looma kollektsiooni KOOKAI moemajale ja meil hakkab loeng KOOKAI
toodetest
Mikko Seppä. London
