Oled lavastanud Shakespeare'i "Talvemuinasjutu", Russelli muusikali "Verevennad", Musset' romantilise draama "Armastusega ei naljateleta", kaks Stoppardi kriminaalkomöödiat, järgmised tööd on Bernard Koltesi "Roberto Zucco" Sadamateatris, suvel vabaõhumuusikal "Evita". Mis sind köidab nii erinevates asjades?

Ma ei ole valmis lavastaja, kes suudaks alati oma kujutlused materjali viia, saavutada seda, mida tahan. Üritan seda loomulikult iga kord, aga praegu on mul... Wilhelm Meistri õpiaastad. Teen sel hooajal võibolla ülearu palju tükke, aga meelega, et jagu saada mõnest tühisest noore lavastaja krambist. Nagu biitlid või Meierhold, kelle õpiaastad seisnesidki selles, et mängida 18 tundi päevas või teha mitukümmend lavastust hooajas.

Kuivõrd mul on iga tüki jaoks väga vähe aega, siis püüan keskenduda kõige tähtsamale ja oma mõtte ellu viia. Igaühes on oma eesmärgid, mis vaja saavutada. Näiteks "Verevendade" nukke ja sellest tulenevat esteetikat ju tekstis kirjas ei ole, aga see tundus mulle ja Ene-Liis Semperile ainsa võimalusena seda tükki teha. Stoppardit lavastades mõtlen, et etendused tuleksid kerged, kiired, täpsed.

Muusikalis on masinavärk suurem kui väikese saali draamalavastuses, rohkem tegelasi, lavapilte, liikumist, mastaapi. Kuidas erineb muusikali ja sõnalavastuse tegemine, või on üks lavastamine kõik?

Tehniliselt ei ole olulist vahet. Sisuliselt on. "Verevendade" 'armastusel' pole suurt pistmist "...naljatlemise..." 'armastusega'. Üks on kõigest sõna, teine aga sisemine igatsus, mis saab jaburas kõrvaltegelaste süsteemis otsa veel enne, kui ta õieti avalduda jõuabki. Tükki koos hoida on täpselt sama raske nii muusikali kui ka kammerdraamat tehes.

Oled lavakooli magistrant. Kuivõrd on lavastajal teooria õppimisest abi, annab see kõrvalpilgu oma tööle?

Loomulikult, inimene ei jõua enam ammu ise kõike välja mõelda. Et püsida maailma kontekstis natukenegi tänapäevas, on vaja lugeda ja väga palju näha, mis teised teinud. Seni on magistratuur mulle andnud võimaluse käia ja vaadata.

Mu kursuseõde Maarja Jakobson õppis üle aasta Saksamaal, kus teatril on ülioluline suhestuda tänapäevaga, vahendada, mida sellest arvan mina, lavastaja, mina, näitleja, mina, kunstnik. Maarja rääkis, kuidas ta nüüd Pärnus elab, kütab ahju, toob kaevust vett, käib vahel ka teatris - aegade vahe on tohutu.

See on tragöödia, et Eesti asub ääremaal. Kui lavastajad, kunstnikud, kõige rohkem näitlejad oleks näinud, mida maailmas tehakse, siis ei tekiks uute mõtete puhul nii palju vastuseisu, et kuulge, see on jama, halvasti kirjutatud... Ei piisa, kui öelda, et ei, see ei ole halvasti kirjutatud, see on tänapäeva klassika, seda mängitakse Euroopas, Jaapanis, Ameerikas, seda peab nägema. Ja pole karta, et me võõraid asju tehes oma identiteedi kaotaks.

Mina olen ihu ja hingega eesti teatripildi kasvatatud, nii varasest noorusest, kui mäletan, reedeõhtuti televiisorist teatriõhtut vaadanud, Pärnu teatris ja külalisetendustel käinud - teatrikeele õppimine teeb sind ühtlasi selle keele omaks, imeb endasse. Keel, mida ma räägin, ongi see, mis ma olen. Aga - ma õpin uusi sõnu, toon need oma lavastustesse sisse!

Foto: Tiit Blaat

Sinu teema magistratuuris on näitleja psühhofüüsiline treening.

Õpiaastatel tundub ikka, et meister jätab kõige huvitavamast rääkimata. Eks mulle tundus ka, et see, mida koolis õpetatakse, on üks asi, aga Grotowski, Barba etc. - mis nemad kõik on teinud! Leida näitlejavahendite kasutamiseks uusi võimalusi on köitnud ja köidab mind siiamaani. Kohtusin suvel Eugenio Barbaga, ta on küll väga elujõuline, väga veenev, tema "Paberlaevukest" lugedes saan endiselt tugevaid impulsse, aga hakkan tasapisi aru saama, et tema aeg oli paarkümmend aastat tagasi.

Nüüd oled ise lavakoolis õppejõud, mida ja kellele õpetad?

Annan teisele kursusele Ingo Normeti kõrval näitlejameisterlikkuse tunde. Ma ei ole Õpetaja, kes räägib oma Kogemusest, kuidas maailm on - läheb mitukümmend aastat, enne kui võiksin niimoodi nende ette astuda. Aga kasutegur - olen õpetades omakasu peal väljas! - on see, et õpetamine aitab mõelda. Ja saab kohe kontrollida, kas olen veenev. Siiamaani on tulemused olnud võrreldavad teiste õppejõudude omadega, midagi untsu keeranud ma vist pole.

Sinu lennu lavastajaüliõpilased õppisid kaks aastat koos näitlejatega. Oli näitlejatehnikast tulevastele lavastajatele kasu?

Minule loomulikult, loodan kindlasti ise veel mängida. See on üks meie kooli suur eelis, et inimesel, kes läheb näitlejate ette, on õrngi aimdus sellest, kuidas näitlejad töötavad ja mida nad lavastajalt ootavad. Kaks kursust on ehk vähegi, võibolla peaks neid kauem koos kasvatama. Samas, mõne lavastaja töömeetod ei sõltu üldse näitlejatööst, nad lähenevad näitlejale teistmoodi. Asja teine külg on see, et kui lavastajat õpetatakse näitlejaks ja kui ta kogemata ennast selleks peabki, siis võib ta hakata ennast oma näitlejatele peale suruma. Selle eest olen ma võtta saanud juba esimesest kursusest saadik - mitte just ette mängimise eest, aga et ma pakun oma lahendusi. Püüan nüüd end lavastajana tagasi hoida ja keskenduda sellele, mida mängida, mitte kuidas mängida.

Suvel õppisid Londoni teatrikoolis. Milles see Eesti omaga sarnaneb või sellest erineb?

Rose Bruford College on üks vähestest suurtest riiklikest teatrikoolidest, kus õppimise eest üliõpilased ise palju ei maksa. Selle kooli toodang on suunatud otseselt West Endi, ta produtseerib töötajaid West Endi teatritele. Õpingute eesmärk on särada lõpulavastuses, millest sõltub töö saamine.

Eestis on teisiti: isegi kui lõpulavastuse roll aia taha läheb, ei tähenda see, et sa ei võiks tööd saada või viie aasta pärast tõsiselt võetavas teatris hea näitleja olla. Eestis arendatakse näitlejat võimalikult mitmekülgseks, Rose Brufordis õpetatakse lahendusi. Ma ise tundsin koolis viimasest puudust - no kas siis mitte midagi ei ole, millest kinni hoida? Midagi elementaarset, mida kindlasti teha või vältida? On, aga need on tühised asjad.

Loomulikult tuleb treenida näitlejavahendeid, et mida ma väljendada tahan, seda ma ka väljendada suudan. Tehniline käsitöö ei ole mitte ainult ilus puhas misanstseen, vaid ka rolli psühholoogiline lahtimõtestamine. Tegime Londonis ühe noore inglise lavastajannaga iiri monolooge. Nelja-viie prooviga suutis ta monoloogi täiesti lahti analüüsida: sellest sõnast algab see teema, siin on koht, mida mänguliselt rõhutada, siin on sisuline ja mänguline paus.

Tallinnas on minu jaoks tähtis keskenduda sellele, mida me teeme. Londonis sellega eriti ei tegeleta. Näitemängud on külmad, kiired, tehnilised. Ainult mõned tipud suudavad seostada oma rollid enesega, oma hinge ja mõtetega. Keskmine West Endi näitleja on tehniliselt täpsem kui keskmine eesti näitleja. Minu soov on, et eesti näitleja oleks tehniliselt sama hea kui West Endi oma - aga säilitaks oma tundlikkuse!

Tehnilise hiilguse varjupool on ehk külm võtete tulevärk, puutumata loomingust ja "kunstnikuvaevast" (sinu enda sõna).

Kuidas võtta, tehniline tulevärk võib olla väga ilus, inglased ei tunne end puudutatuna, et nad mängivad külmalt. Vastupidi, neile tunduks kuidagi räpane ja ebameeldiv, kui keegi hakkaks oma hinge lagedale tooma - kellele seda vaja? Aga tehnilisest täiusest rääkides ei räägi ma külmast ja tundetust teatrist, ma räägin perfektsest ja neitsilikust teatrist - õrnast, puhtast ja soojast.

Foto: Tiit Blaat

Kas oled kokku puutunud ka vene teatriga, kus oma hinge avamine on tähtis?

Hea näide oli "Boriss Godunov" Declan Donnelani lavastuses ja Moskva näitlejatega. Inglise lavastaja kiire, täpne lavastus ja vene näitlejad, kes olid küll väga rakkesse pandud, aga mängisid vene hinge kogu kapatsiteediga. Õnnelik kombinatsioon, sinna võiks jõuda.

Milline on su suhe enesereklaami? Eeldan, et rahulikum kui mõnelgi vanemal kolleegil, kellel on keeruline ületada tunnet, et reklaam on kuidagi madal ja vääritu.

Miks madal ja vääritu!? Ainult et reklaam ei ole minu töö. Selleks on müügiosakond, kes vastutab, et projekt tagasi tooks. Mina vastutan nende inimeste ees, kes minuga kaks kuud koos proove teevad, ja nende ees, kes õhtul kaks ja pool tundi saalis istuvad ja vaatavad, kas me oleme midagi teinud. Olude sunnil, kuna täis saalile on parem mängida kui tühjale, olen aeg-ajalt sunnitud tegelema lavastuse reklaamiga.

Kasuta siis võimalust ja promo natuke oma uut Stoppardi lavastust.

Enne "Armastusega ei naljatleta" esietendust küsis üks ajakirjanik: mille poolest on see tükk eriline? Mul vajusid käed rüppe... Mõtlesin, et järgmine kord ütlen, et mul on VÄGA ERILINE LAVASTUS! Näitlejad käivad pea peal ja parematel etendustel lendavad 20 cm kõrgusel lava kohal...

Praegu ma lavastan Stoppardit, ja see lihtsalt on väga naljakas! Täiesti tühja koha pealt loo veeretamine. Puhas väljamõeldis, teatraalsus. Situatsioonid muutuvad naljakateks näitlejate mängust. Ja millised pillilood meil tükis on!

Sinu lavastustes on väga oluline mäng teatriruumiga, lõhud ruumi stereotüüpe ja traditsioone. Ruumikasutus ja koostöö kunstnikuga on sinu tööde silmatorkav kvaliteet.

Oma teada ma ruumiga ei eksperimenteeri, ma ei põgene kuskile talutarre või lagastatud tehasehoonesse, et "uus ruum" huvitavalt mõjuks. Mänguruum luuakse vastavalt lavastuse vajadustele. Ja sestap ei ole kunstnik minu jaoks see, kes näitlejatele ilusad riided selga paneb või seinad mingit värvi võõpab, kunstnikutöö on kontseptsiooni lahutamatu osa. See, et minu lavastustes keegi aeg-ajalt põranda alt kerkib, mõnest luugist välja vaatab või lae alla tõmmatakse, on sellepärast nii, et minu meelest elus just niimoodi ongi. Ja minu kunstnikud on siiamaani samamoodi mõelnud.

On väidetud, et veel üsna hiljuti oli teater inimestele väga tähtis, praegu nihkub ta aga kultuuripildis üha enam äärealale. Üks põhjus on teatripileti hind, mis peaks olema 1% keskmisest palgast. Sisulise marginaliseerumise põhjuseks peavad aga noored kriitikud seda, et teater on jäänud 80. aastatesse, loksub suhteliselt muutumatuna oma vaikses vanaaegses sängis. Noor publik ei leia mõttekaaslast teatris, vaid muusikas, kirjanduses, kinos. Oled isegi öelnud, et eesti teater oma põhiosas on klisheelik, seebikalik.

Teater on kallis kunst, siin ei ole nii lihtne eksperimenteerida, eriti veel praeguses repertuaariteatri vormis, ja seetõttu ta ajast maha jääbki. Eesti väiksuse tõttu näeb teater siin kurja vaeva käsitööoskuste tasemel hoidmisega, mõttelennu õhutamiseks puudub konkurents. Viimasest tuleneb ka see, et pea kõik tugevamad tegijad on tööga üle koormatud - jälle vähem aega lendamiseks.

Ma ei hüüa: uusi vorme! Näitleja mäng ei vanane kunagi, hea näitleja toob ikka lavale elu - küsimus on, millest me lavastades räägime, mõtleme. See vananeb küll. Kooli ajal küsisin Lea Tormiselt, et kuidas Panso "Hamlet" praegu mõjuks. Lea arvas, et ilmselt liiga selgelt, näpuganäitavalt, üheselt. Kuid usun, et Eskola mängiks praegusaegses lavastuses väga hästi.

Kui prooviks sõnastada, mis see uus tunnetus on. Kui näitleja jääb teatri keskmeks ja lavastuse tänapäevasus ei sõltu teksti vanusest - mis on siis muutuja?

Seletan nagu Goethe "Fausti" mõtet: kui ma oleks teadnud, ma ei oleks kirjutanud. "Uus tunnetus" on üldse kriitikute väljend. Puudu jääb sellest, et teatri tegijad elaksid ka väljaspool teatrimaja, linnas, Eestis, maailmas - teaksid ja mõtleksid, kuidas nende elu ja konkreetne näitemäng kokku sobivad, ja teeksid oma lavastuse sellest. Et nad ei jutustaks lõputult uuesti vanu "teatri lugusid". Et nad järjekordselt ei "teeks tükki ära". Muidugi, see ei õnnestu alati, ja see ongi jube raske - aga vähemalt sinnapoole tuleb püüda.