Lugu ilmus Areenis esmakordselt 7. detsembril 2005.

Tartus asub Baltimaades ainulaadne Vana-Egiptuse lapsemuumia.

Egiptuse ekspeditsioonilt 1815.aasta suvel tõi Otto Fiedrich von Richter kaasa hulganisti muinsusi. Oma mahult ja teaduslikult kaalult kuulus kollektsioon, mille pärast teadlase varajast surma kinkis tema isa 1819 Tartu ülikoolile, Venemaa suuremate vastavate kogude hulka. Richteri isiklikud esemed ja põhiosa muististest saadeti Rootsi kaudu kodumaale, kus need ta isale üle anti. Kogus oli vähemalt neli muumiat: kaks lapsemuumiat, koera- või kassimuumia ning iibisemuumia. Inimmuumiaid võiks röntgeni abil kusagil välismaal põhjalikumalt uurida.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi paremini säilinud lapsemuumiat (juba muinasajal paljaksröövitud hauast pärit) ei ole veel õnnestunud täpselt dateerida, ilmselt pärineb see kas II a.t eKr lõpust või I a.t eKr algusest. Säilinud väheste muumiamähiste ribadel on eristatavad mõned standardloitsud, nagu näiteks “õigeksmõistetud häälega” (m’’ h’rw). Paras mõistatus on muumiate päritolu, praeguste ebamääraste oletuste põhjal võib neid lokaliseerida Karnak-Luxori-Deir el-Medina piirkonnas Ülem-Egiptuses.

Otto Friedrich von Richteri päevaraamatutes ja kirjades ei kirjeldata muististe, kaasa arvatud muumiate, saamise asjaolusid. Tolleaegsed reisijad soetasid need harilikult ostu teel; sageli vägagi odavalt. Möödus veel palju aastakümneid, enne kui kohalik eliit õppis hindama ka selle iidse maa islamieelset minevikku. Egiptuse ­isevalitseja Mohammed Ali (1805–1848) küsis kord prantsuse arheoloogilt Theodor Prisse d’Avennes’ilt (1801–1879), et miks too küll nii usinalt vanu kive jahib, kas siis Prantsusmaal endal ei leidugi ­piisavalt kive. Teadlane vastanud seepeale, et leidub küll, kuid need ei ole paraku nii vanad.

Muumia Foto: Lauri Kulpsoo

Omaette imeline fenomen on arheoloogiliste esemete, kunstiaarete ning raamatute-käsikirjade õnnelik jõudmi­ne kodumaale, seda juba orientalisti sur­ma järel Izmiris (Smürnas). Siin tegutses väga korrektselt Venemaa Keiser­lik suursaatkond Istanbulis (Konstantinoopolis). Ka ilmastik soosis laeval saabunud kallihinnalist laadungit. 19. saj algusest on teada mitmeid laevahukkudes päästmatult hävinud muinasleidudest koosnenud saadetisi. Näiteks maailma vanima säilinud monumentaalehitise, Sakkaras asuva vaarao Džoseri astmikpüramiidi ümbrusest pärit muinasesemed. Teisalt jälle, huvitaval kombel on muumiad ainsad Richteri kogust pärit muuseumis olevad egiptusemuinsused. Ülejäänud on vähemalt seni Voronežis.

Vastavalt egiptlaste religioossetele uskumustele oli muumia (= keha) iga inimese ülitähtis koostisosa (nagu ­nimi, vari, hing, teisik, süda jne), mille hävimisel suri lõplikult ka kadunu. Äärmisel juhul võisid muumiat asendada haukambris surnut kujutavad reljeefid, maalingud ning skulptuurid.

Otto Friedrich von ­Richteri elust

Otto Friedrich von Richter sündis 6. augustil 1791. aastal Vastse-Kuustes (Neu-Kusthof), Liivimaa maanõuniku Otto Magnus von Richteri sõbralikult kokkuhoidvas perekonnas. Nooruki koduõpetajaks sai 1803. a Gustav Ewers, tulevane Tartu ülikooli rektor. Paljuski tänu Ewersile tärkas Ottos huvi antiigi ja orientalistika vastu. Elu jooksul õppis ta valdama ladina, vana-kreeka, araabia, pärsia ning türgi keelt. Euroopa keeltest kõneles ta emakeelele lisaks soravalt ka prantsuse keelt, rahuldaval tasemel sai hakkama uus-kreeka ja vene keelega.

Muumia Foto: Lauri Kulpsoo

Pärast lühiajalist (1808 sügisest 1809 kevadeni) viibimist Moskvas ­siir­dus Richter 1809. aasta sügisel Hei­­del­bergi, kus ta professor F. Wilkeni ju­hatusel tutvus pärsia ja araabia keelte alustega. 1812. aastal sõitis noormees Šveit­si ja Põhja-Itaalia kaudu Viini. Sealsed akadeemilised olud pakkusid suhteliselt häid võimalusi enda erialaseks täiendamiseks. Sel elujärgul avaldas talle üsnagi olulist mõju üks saksa romantismi peateoreetikuid Friedrich von Schlegel.

1813. aasta suvel pöördus Richter tagasi kodumaale, kuhu jäi siiski vaid aastaks. 1814 purjetas ta Odessast Istanbuli, et oma silmaga näha ja tundma õppida Idamaid. Ühtlasi lootis ta Levandist omandada uue maailmatunnetuse, sest kaasaegse Euroopa vaated tundusid liiga igavatena ning ühekülgsetena.

Osmanite pealinnas jätkas baltlane (kes muide end välismaal tsaari alamana venelaseks nimetas) oma keelteoskuse täiendamist ning Rootsi saadiku Nils ­Palini külalislahkes kodus sõbrunes ta saatkonna jutlustaja ja sekretäri Sven ­Fredrik Lidmaniga. Koos otsustati ette võtta pikem teadusreis Egiptusesse.

Foto: Lauri Kulpsoo

1815. aasta 30. märtsil asusidki Rich­ter ja Lidman paljureisinud-näinud armeenlasest teenri Kirkori saatel kreeka laeval teele Aleksandriasse, kuhu jõuti 12. aprillil pärast Lesbose ning Rhodose saare külastust. Tänu soovitustele andis neile audientsi Mohammed Ali isiklikult. Vastuvõtt oli täiesti privaatne, ilma ihukaitsjateta, mis osutab legendaarselt salakavala paša enesekindlusele. Saadud ametlik luba (firman) võimaldas ränduritel liigelda ka sisemaal, kogu ekspeditsiooni vältel kandsid teadlased euroopalikku riietust. Teekond viis neid mööda Gisa, Sakkara, Karnaki, Luxori, Edfu, Philae, Assuani jt vaatamisväärsusi.

Richter Alam-Nuubias

Juuni algul oldi valmis edasiseks rän­na­kuks piki Niiluse ülemjooksu juba Alam-Nuubiasse, mis tollal oli vägagi metsik kant. Sinna söandasid minna ainult üksi­kud hulljulged eurooplased. Nii juhtuski, et Lidmanist ja Richterist said sisuliselt nubioloogia rajajad. Taheti leida kunagise Meroe riigi asukoht. Uurimistöid tehti Derris, Wadi es-Sebuas, Ufeddinis, Gerf Husseinis, Dekkes, Garb Dendu­ris, Kardašis, Debodis ning Qasr Ibrimis. Viimane jäi nende ettevõtmise lõunapoolseimaks kohaks, sest edasine lõuna poole liikumine oleks kujunenud kohalike suguvõsade vaheliste kokkupõrgete tõttu üliohtlikuks. Nii pididki orientalistid Abu Simbelini jõudmata tagasi pöörduma, 20. juunil oldi uuesti Assuanis. Nuubia-ekspeditsioon oli kestnud ligi kolm nädalat. 20. augustil 1815 lahkuti püramiididemaalt. Nagu hiljem selgus – jäädavalt.

Muumia Foto: Lauri Kulpsoo
Foto: Lauri Kulpsoo

Otto Friedrich von Richteril oli ­kavas tutvustada Euroopa haritud publikule oma teadustöö tulemusi, paraku jäi see teostamata ränduri kõhutõvest (ilmselt dü­senteeria) tingitud varajase surma tõttu 13. augustil 1816 Izmiris. Tema kunagise õpetaja Gustav ­Ewersi toimeta­misel ilmus hiljem päevaraamatutel põhinev teos “Wallfahrten im Morgenlande” (Berlin, 1822), kust paraku ­Egiptuse ning Nuubia osa jäi millegipärast välja. Kuid isegi praegu, pea kakssada aastat hiljem, on sellel teaduslikul pärandil oluline väärtus, seda kas või arhitektuuriliste mälestusmärkide võrdlemise seisukohalt. Nimelt on viimaste sajandite jooksul paljude muististe seisund looduse ja inimtegevuse tagajärjel tugevasti halvenenud. Seega võivad Richteri poolt tehtud mäletusmärkide joonistused ning mõõtmised olla teadusliku väärtusega. Viimasel aastakümnel on huvi Richter isiku vastu ­kasvanud: Saksa egüptoloog ja Sudaani uurija F. W. Hinkel on hiljuti avaldanud osa orientalisti päevikutest ja Hildesheimis asuvas Georg Olmsi kirjastuses ilmus tänavu “Wallfahrten im Morgenlande” uustrükk.

Egiptlased pöörasid erakordselt suurt tähelepanu 70 päeva kestvale mumifitseerimise rituaalile. See oli tingitud usust, et inimese elu igaveseks jätkamiseks on vaja säilitada nii tema kehaline kui ka ka mittekehaline olemus. Vastasel juhul hukkus surnu jäädavalt, sest isegi teispoolsuses olles vajas ta ohvripanuseid või nende kujutusi ja materiaalselt tajutavat sidet veel elavate omastega muumia ning skulptuurportree kujul. Muuseas, surnutekstides esineb muumia nimetus ja kuju suhteliselt harva. Muumia (egiptuse keeles wi; sdr) puhkab rahulikult hauakambris ja peale tasase hinguse ei ole temast peaaegu mingit muud elumärki. Sealpoolsuses elavad-tegutsevad indiviidi kehavälised olemused, kes mõnikord pöörduvad nähtamatutena tagasi kodupaika.

Mumifitseerimine oli üheks tähtsaimaks asjaoluks, mis blokeeris reinkarnatsiooniidee leviku. Egiptlased soovisid igavikustada inimest kogu tema kordumatuses. Viimane eristas nende teispoolsuse ettekujutust otsustavalt näiteks hinduismist, budismist ning pütagoorlaste filosoofilis-religioossetest süsteemidest.

Mumifitseerimise kasutuselevõtu aeg ei ole täpselt teada, kindlasti praktiseeriti seda juba 3000 a.t alguses eKr, näiteks umbes 2700 eKr valitsenud vaarao Džoser palsameeriti. Riituse olulisemaks materiaalseks osaks oli naatriumisooda.

Sõna “muumia” pärineb pärsia keelest, kus see märgib asfalti; eksikombel seostati nimetus mumifitseerimisega. Juba varakeskaegses Levandis hakati muumiaid kasutama mitmesuguste meditsiiniliste preparaatide valmistamiseks. Maailmakuulus araabia ­õpetlane Avicenna hindas neid kõrgelt maksahaigus­te ning epilepsia ravis. 1300. aasta paiku sai Aleksandrias tuntuks El-Magari-nimeline juudi arst, kes sageli tohterdas oma patsiente just muumiast valmistatud preparaadiga. Hiljem levis see komme ka Õhtumaale. Ettevõtlikumad ­kaupmehed organiseerisid isegi muumiate importi Euroopasse, sisemaalt ­toodi neid eeslitel ja kaamelitel tuhandete kaupa Kairosse ja Aleksandriasse. Kindlalt hävitati sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid muumiaid (sisuliselt muinas­egiptlaste laipu). Paraku ei ­piirdunud asi sellega – mitmete Euroopa reisijate tunnistusel kasutati 19. saj teisel poolel muumiaid kohati ­isegi auruvedurite kütteks! Veel läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel nägi soome egüptoloog Rostislav Holthoer ühes Ülem-Egiptuse maaharija kodu lähedal olevas panipaigas kahte pooleldi lagunenud inimmuumiat.

Teaduslikult üritati mõista muumiate fenomeni alates 18. sajandist. Tendents süvenes koos suurte egüptoloogiliste kollektsioonide soetamisega riiklike muuseumide poolt Prantsusmaal, Inglismaal, Preisimaal, Savoia kuningriigis, Venemaal ning mujal 19. saj algul, mil neid hakati senisest palju rohkem avalikkusele eksponeerima.