Superkondensaatorite ettevõtte Skeleton Technologies asutaja Taavi Madiberk kuulub 30 säravaima Euroopa noore hulka teaduse ja tervishoiu vallas. Forbes kirjutab, et teadlase pojana nägi Taavi Madiberk superkondensaatorite potentsiaali juba põhikoolis.

Tööstuse kategoorias valituks osutunud Kristjan Maruste on idufirma CoModule kaasasutaja ning juht. CoModule keskendub kommunikatsiooniplatvormi arendamisele, mis võimaldab koguda andmeid kergelektrisõidukite käitumise kohta ja neid analüüsida, parandades seeläbi sõiduki sooritusvõimet. Maruste oli Areeni tulevikutäht 2013. aastal.

Taasavaldame mõlemad lood.

Visa patareipoiss Taavi Madiberk leidis vikatinõksu

Toivo Tänavsuu

Taavi Madiberk. Foto: Lilian Marie Merila


Noortel ettevõtjahakatistel on moes treida mobiiliäppe või disainida veebilehti. ­Taavi Madiberk (27) ja tema kursusekaaslane Oliver Ahlberg sukeldusid viis aastat tagasi ülikoolipingist tõustes aga ülimalt keerukasse superkondensaatorite maailma.

Superkondensaatorid on uue põlvkonna energiasalvestid, mida kasutatakse autotööstuses, kaitsetööstuses ja mujal. Kõikjal, kus on vaja lühiajaliselt (mõnekümne sekundi jooksul) maksimaalset võimsust ning võimalust energiat tagasi salvestada. Muuhulgas aitavad Eesti päritolu “särtsuakud” näiteks käivitada 40kraadises pakases armee rasketehnikat (isegi kui neil on aku tühi). Samuti aitavad need ühes Itaalia päikesepaneelide farmis tasakaalustada pilvisusest tulenevaid “energialohke”.

Uudsete nanopoorsest karbiidsest süsinikust superkondensaatorite kallal on Eesti juhtivad materjaliteadlased doktor Jaan Leisi eestvedamisel nokitsenud juba 1990ndate keskpaigast alates. Koostööd on tehtud Toyota, Samsungi ja teiste gigantidega. Tehnoloogia on maailmatasemel, ent teadlased ei osanud seda hästi müüa.

Madiberk ja Ahlberg astusid superkondensaatorite maailma 2009. aastal ning võtsid selge suuna asi turule viia ning seeriatootmine käima lükata. Nad esitasid retoorilise küsimuse: “Kus on raha?”

Punapäine Madiberk ütleb, et äriedu pole mingi kosmos. Tarvis on “fundamentaalloogikat ja initsiatiivi”. Kui need asjad on olemas, siis on kõik ülejäänu võimalik tekitada.

Täna on ettevõttel Skeleton Technologies Viimsis uus tootmis­tsehh, 34 töötajat ning Euroopa tippettevõtetest kliendid. Saksamaal käivitub peagi tootmine, kerkib 14 miljonit eurot maksev tehas, kust plaani järgi tulistatakse juba mõne aasta pärast välja miljoneid superkondensaatoreid aastas.

Vahepeal heliseb laual Madibergi telefon. “Näe, teadlased helistavad.”

Tallinna poiss Madiberk hüppas Skeletoniga tundmatusse – või täpsemini, ärisse, mille maailmaturu aastakäive küündib miljardi dollarini ning mis kasvab 30 protsenti aastas.

“Esialgu tundus muidugi kõikI keeruline,” vestab jutukas Madiberk. “Aga see oli kui vikatinõks – saad käppa, muutub asi tunduvalt lihtsamaks. Mida mina tegin: ei heitunud võõrsõnadest, millega alguses kokku puutusin. Ja esitasin lolle küsimusi,” räägib mees. Noored – võtke õppust!

Nüüd võib Madiberk elektrokeemiast pikki ja veenvaid loenguid pidada. Ja rääkida muhedas tehnoloogiaslängis: “meie peamine väljakutse on see, kuidas tootmist kuluefektiivselt kõrge yield’iga skaleerida” või “räägime exit window’st 2017–2018”, mille “peamised draiverid on, et toode on sustainable konkurentsieelisega, skaleeritud, kulumeetriksid on paigas ning saavutatud on tugev initial customer traction order book!” (Jutt lihtne ja konkreetne, või mis?)

Ent miks see kõik Madiberki paelub? Talle meeldivad keerulised ülesanded: lennata mööda Euroopat, Aasiat ja USAd ning määrida klientidele pähe imevidinaid, mille vajadust ei oska paljud neist veel uneski näha. Aga mida nad siiski vajavad! Ta loob ärisuhteid, avab uksi, pitch’ib nii liftis kui ka nõudlike kundede ees. (Madiberk ütleb, et ta tüdruksõber on tema sellise pideva lennusolekuga harjunud.)

Noor ettevõtja tunnistab päris ausalt, et selle kõigega võiks ka rikkaks saada. Teha kolme-viie aasta pärast näiteks “IPO” (s.t minna börsile) või müüa äri mõnele suuremale konkurendile.

Aktiivsust on Madiberk “noore ja vihase” mehena juba varemgi üles näidanud. Ta on juhtinud omanike keskliitu, Eesti üht suuremat organisatsiooni, võideldes mitmel rindel: kodualuse maa maksustamise kadumise eest, veehinna alanemise eest, gaasihinna tõusu vastu jne. Ta on utsitanud konkurentsiametit hoidma oma tääki teravana.

Samuti istus Madiberk neli aastat ­Juhan Partsi kutsel Eesti Raudtee nõukogus. Või täpsemalt – ei istunud, vaid tegutses ja paistis silma keskmisest suurema süvenemisega. Tema aitas tuua riigifirmasse raudteekauged tippspetsialistid erasektorist. “Mundriau sai välja kantud,” ütleb Madiberk, ent lükkab otsustavalt kõrvale jutud oma praegustest või tulevastest ambitsioonidest seoses poliitikaga.

Mida Skeletoni-mees aga tuleviku osas prognoosib, on see, et ehkki Bill Gates luhvtitab neil päevil ka oma miljardeid just akude sektoris, ei näe me veel niipea elektriautot sõitmas ühe laadimisega 1000–1500 kilomeetri pikkust teekonda.

Mees nagu Insener

Toomas Vabamäe

Kristjan Maruste. Foto: Hans Lõugas


Kristjan Maruste juhendas tudengitest vormeliehitajad maailma tippu.

Mida sa teha oskad?”

“Oskan natuke veebsaite programmeerida.”

“Pneumaatikast tead midagi?”

“Ei tea.”

“Väga hea! Meie ka ei tea. Järelikult hakkad konstrueerima käiguvahetuse pneumoajamit!”

Umbes selline jutt leidis aset neli ja pool aastat tagasi, kui toonane esmakursuslane Kristjan Maruste (24) oli keerulisi teid mööda jõudnud Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengite vormelimeeskonna “vastuvõtukomisjoni” ette.

Tänaseks on Maruste viimast aastat magistriõppes ja tõusnud sellesama vormelitiimi juhendajaks. Juhendajaks olemine tähendab tõsist mänedžeritööd, aga Maruste jõudis vahepeal olla ka tiimi kapten ja nagu ta ise ütleb, pole pärast seda enam ükski amet hirmus.

Tema juhendamisel tegutsev umbes 30-liikmeline vormelimeeskond on aga tasapisi tõusnud maailma eliiti. Euroopa tähtsaimal Formula Studenti võistlusel Inglismaal Silverstone’is oli Tallinna tudengivormel FEST12 mullu kõigist kiirem, kuid starti hilinemise tõttu jäi toona ametlik esikoht saamata. Kuu aega hiljem Ungaris aga edestas FEST12 pikalt ülejäänud 40 autot. Aastatepikkune järjekindel töö oli lõpuks saanud formaalse tunnustuse ning ühtäkki märkas tudengite vormelitiimi ka Eesti meedia. Põhimõtteliselt on ju tegu riigi parima võidusõidumeeskonnaga, kuid tegelikult kuuluvad saavutused pigem tehnika, mitte niivõrd spordi valdkonda – sarnaselt vormel-1 meeskondadega konstrueerivad ja ehitavad tudengid oma auto algusest lõpuni ise.

Kui tänavaliikluses teeb elektriautondus alles esimesi samme, siis tundengivormelite mikrokosmoses on asi selge – tulevik kuulub elektrile. Ka Maruste on elektriauto ehitamise ideed hellitanud mitu head aastat (“Tegelikult mitte mina üksi, vaid kogu meeskond!”), aga nüüd on leitud ideele ka materiaalne kate ja kui kõik läheb hästi, teeb Tallinna tudengite elektrivormel juba tänavu oma esimesed sõidud.

Tiimijuhendaja ise läheb aga elektrivormeli võimalusi kirjeldades lausa põlema ning teda kuulates ei jää kahtlust, et kui elektri-FEST ükskord valmib, tuleb sellest üks vägevamat sorti masin. “Ja tead,” pärib ta lõpetuseks, “mis elektrivormeli juures kõige parem on?” Ning vastab ise: “See, et teda on nii raske ja keeruline teha!”

Maruste anded ei piirdu aga sugugi inseneri- ja mänedžerioskustega. Mõlemal eelmainitud võistlusel oli ta üks FEST12 pilootidest, kaks aastat tagasi aga kommenteeris Raplas korraldatud tudengivormelite Baltic Openi võistlust (vaheldumisi eesti ja inglise keeles) niisuguse enesestmõistetavusega, et võinuks ühe raja veerde sattunud meediategelase meelest päevapealt hakata spordireporterina leiba teenima.

Humanitaarkallakuga Miina Härma gümnaasiumi lõpetades lõi Marustele pähe hull mõte, et võiks igaks juhuks ära teha ka matemaatika ja füüsika riigieksami. Mõeldud – tehtud! Sama soovitab ta teistelegi: “Pole mõtet endal niipalju tulevikuvõimalusi ära lõigata ainult selle pärast, et eksam on raske!” (“Ma tegelikult võitsin 10. klassis ka kooli füüsikaolümpiaadi – kõigile väga suureks üllatuseks,” lisab ta muiates.)

Muide, loo algul mainitud pneumaatilise käiguvahetusajami tegi Maruste valmis – värvikuulimängu-püssi baasil! – ja see hakkas ka tööle, ehkki programmeerimisvea tõttu pidi süsteemi autor ühel võistlusel hulga ärevaid hetki üle elama. “Minu elu kiireimad pool tundi,” ütleb ta ise.