Tänavune Draama festival oli selles mõttes eriline, et katsetas täiesti uue formaadiga. Kuna Tartu Uus Teater oli võitnud konkursi parima festivaliidee leidmiseks, tähendas see, et programmi ei pannud kokku enam kuraator. Ideed selle osas, milline peaks üks Draama välja nägema, olid korraldajatel eesotsas loomingulise juhi Ivar Põlluga vägagi lennukad. Leiti, et igal teatril peaks festivali ajal olema oma kindel mängupaik, kus võiks mängida rohkem kui ühe lavastuse. Nii et kokkuvõttes oleks see rohkem teatrite kui lavastuste festival.

Ometi ei leitud Tartus piisavalt palju sobivaid mängupaiku, nii et iga teater oleks saanud oma maja; samuti õnnestus vaid mõnel üksikul teatril tuua kohale mitu lavastust. Seda enam, et nii mitmed teatrid, nagu näiteks Teater NO99, Ugala, NUKU, Rakvere Teater jt olid tänavu sootuks esindamata. Nii et kuigi Draama festival peaks kajastama Eesti teatri hetkeseisu, oleks patt mingeid järeldusi teha. Ka Vanemuise poolt oli välja pandud üksainus lavastus (Uku Uusbergi autorilavastus „Üritus“), ja seda mitte sellepärast, et just „Üritus“ näitaks mingil moel Vanemuise teatri hetkepilti, vaid kuna ta moodustas Draamateatri „Valgustajaga“ juubelilavastuste paari. Nimelt oli selle-aastase festivali korraldajate üks eesmärke tuua kokku just sellised lavastused, mis muidu Tartusse ei satuks. Ideel on küll jumet, aga kindlasti ei saa niiviisi Eesti teatrist täit ülevaadet, mis aga võiks olla selle festivali üks sihte.

Eriti säravaid ja mõjuvõimsaid lavastusi nägi vähe. Paljud olid tehniliselt küll korrektsed, aga miski segas neil „ellu ärkamast“. Võib-olla oli selle põhjuseks võõras kohas mängimine, võib-olla midagi muud.

R.A.A.A.M Teatri „Libahunt“. Foto: Aivo Põlluäär

Esile tuleks tõsta kindlasti kahte väga tugeva atmosfääriga tööd: R.A.A.A.M-i „Libahunti“ ja Tartu Ülikooli Kammerkoori 45. aastapäevaks valminud projekti „Südamepeitjate planeet“. Mõlemas lavastuses oli olemas see „miski“, midagi sellist, mis tungib nahapinnast sügavamale, puudutab ja ei lase oma lummusest lahti. Õige õhustiku tekkimisel on kahtlemata väga tähtis kogu visuaalne pool, kujundus, aga kindlasti ka valgus. Just valguskujundus oli mõlemas lavastuses maagiline (nii „Libahundi“ kui „Südamepeitjate planeedi“ valguskunstnikuks on Priidu Adlas). „Libahundis“ jäi silma ka Jakuutiast pärit lavastaja Sergei Potapovi peen töö selle eesti rahvale olulise materjaliga. Vabaduse ja võõraviha probleemide tõlgendamine, kujundid, näitlejate eripärane liikumiskeel koos suurepäraste karakteritega olid iseenesest vaatamist väärt.

Tartu ülikooli kammerkoori "Südamepeitjate planeet". Foto: Aivo Põlluäär

„Südamepeitjate planeedis“ seevastu tekitas imetlust lavastaja Jaanus Tepomehe eriline võime põimida ühtseks tervikuks koorimuusika ja muinasjutuhõnguline liigutav lugu südamest, mis on kaotsi läinud. Just kooriartistid lõid siin suurepäraseid kujundeid, andsid meeleolu ja üldist tonaalsust. Hetkel ei meenu küll ühtegi teist sellist koori, kes niisuguse sisseelamisvõimega oma lugusid esitaks.

Uute vormidega katsetusi leidus aga festivalil teisigi. VAT Teater esitas lavastuses „Aadam ja Eva“ maailmaloomise müüti klassikalise balleti ja sõnateatrile omaste vahendite sümbioosina, et uurida, mis välja tuleb. Ja see, mis tuli, oli väga nauditav teatrivorm, erilaadses, isikupärases keeles. Klassikalises balletis ollakse harjunud sellega, kui tantsija sooritab oma liigutusi mehhaaniliselt, ilma et tema nägu väljendaks erilisi emotsioone. Kuid lavastaja Tanel Saare Aadama ja Eva loos hakkas tööle just sisseelamine karakteritesse, need äärmiselt väljendusrikkad näod kogu balletitantsimise juures. Ja eraldi kummardus muidugi „baleriinidele“, kelleks olid üliheas füüsilises vormis draamanäitlejad.

VAT Teatri "Aadam ja Eeva". Foto: Aivo Põlluäär

VAT Teatrist võiks rääkida veelgi. Esiteks, kuna see teater tähistab tänavu oma 30. juubelit, oli neilt festivalil esindatud tervelt neli lavastust; ja teiseks, kuna VAT Teatri töödest õhkus teatavat värskust, sellist, mis paljudel teistel puudus. Just siin nägi isikupäraseid kontseptsioone ja võtteid, häid rollisooritusi, kaasahaaravust. Samuti olid nood lavastused üksteisest žanriliselt nii erinevad, et ei saa kuidagi rääkida selle teatri puhul mingist teatavast ampluaast, tähelepanu väärib just julgus ja oskus katsetada.

Eksperimentaalseid lavastusi nägi muidugi festivalil veel. Von Krahli Teater astus üles installatsiooniks nimetatava teatrivormiga „Paradiis“, mis lõhnas väga tugevalt improvisatsiooni teel kokkupandud materjali järele. Publiku ees laius lahti situatsioon, kus viis näitlejat-kunstnikku, iseendana, värvivad taimi ja siis aeg-ajalt, otsekui igavuse peletamiseks jutustavad lugusid, tantsivad, mängivad rollimänge. Mõned stseenid selles lavastuses olid üsna nauditavad ja vaimukad.

Hoopis iselaadset kogemust võrreldes traditsioonilise teatriga pakub osalusteater. Draama raames esietendus Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud „Eluaeg“, kus publik sai olla kõike muud kui passiivne kõrvaltvaataja. Etendaja ja vaataja vahelised piirid muutusid siin ähmaseks, kaasa hakkas mängima ümbritsev keskkond ise. Tänu sellele saab selline teatrivorm püsida alati värske ja täis ootamatusi.

Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri „Eluaeg“.

Kahjuks oli ka mitu lavastust, mis nii head elamust ei pakkunud. Kindlasti oleks oodanud rohkemat Uku Uusbergi autorilavastuselt „Valgustaja“. Olles lummatud Uusbergi mitmetest varasematest töödest, eriti Vanemuise „Karjäärist“, oli „Valgustaja“ täielik pettumus. Filosoofilistest mõtisklustest kubisev üsna sisutühi ja väljavenitatud kolmetunnine teekond eikuhugi pani kokkuvõttes ainult õlgu kehitama.

Täielikuks arusaamatuseks osutus ka Henrik Kalmeti sooloetteaste lavastuses „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“. Pärismaalase tants ja püksata saiu röstiv tegelane – või tahetigi niiviisi rõhutada just selle lavastuse mõttetust?

Külmaks jätsid ka Endla Teatri „45 339 km² raba“ ja Tallinn Linnateatri „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“. Kuigi esimene tõstatas intrigeeriva probleemi uusväliseestlaste elust, suhtest ja (mitte)suhestumisest oma kodumaaga ning teises kehastus Hele Kõrve hästi 9aastaseks varaküpseks ja ettevõtlikuks tüdrukutirtsuks, jäi paljuski just lavastajatöö taha, sest lood ja teemad ei pääsenud mõjule.

Muidugi võib mõnikord juhtuda, et etendus ei pruugi lihtsalt festivalitingimustes tööle hakata. Kahtlemata oleks tegijatele kergema vastupanu teed minek see, kui etendusi saaks mängida teatri kodusaalis, mida on eelnevate Draamade ajal saadud ka palju teha. Tänavused etendused toimusid aga kõik eranditult Tartus, mis oli aga just publiku jaoks kergendus, sest jäi ära pidev Tartu-Tallinna vaheline sõelumine.