Värvide nimetusi on meie laulutekstides läbi aegade palju kasutatud. Et mõni neist kunstilise üldistuseni tõuseb, on siiski harv juhus. Enamasti piirdutakse lihtsate tõdede äramärkimisega: rohi on harilikult roheline, taevas sinine, veri, aga sageli ka naisterahva huuled ja põsed punased, ronk must, kuu ja päike kollased või koguni kullased. Rääkimata lilledest, mis võivad olla ja muidugi ongi kõige mitmekesisemat karva. Asfalt võib olla must ja vale valge, mõlemal juhul on esmatähtis nende funktsioon, mitte värv. Võib laulda näiteks neiust mustas kleidis, kusjuures kleidi värv pole tegelikult üldse tähtis. Oluline on hoopis see, et neiu võimalikult kaua tantsiks.

Siiski leidub neidki lugusid, kus värvi tähtsustatakse kui omaette väärtust, tublisti üle kümne, mistõttu mõne loo juures on käsitletud ka olemuslikke analoogvariante – mis iga inimese maitse kohaselt võivad paremadki tunduda. Endastmõistetavalt kuuluvad edetabelisse ainult eesti heliloojate laulud.

1. Mahavok „Las ma värvin su punaseks“ (Heini Vaikmaa, sõnad Madis Tross)

Meie värvilaulude senine etalon sõnumi intensiivsuse poolest. Seda tõestab kasvõi fakt, et sama lauluga alustas toimetaja Maian Kärmas värvilaulude saadet „Melomaania“ Eesti Raadios aastal 2011, ehkki see käsitles kogu maailma popmuusikat. (Mina oma pingerida koostades sellest allikast teadlik ei olnud.) Olenemata ainsuse teise isiku katmisest punase, sinise või kollase värviga, on peaaegu iga assotsiatsioon kõnekas, enamasti poliitilise või sotsiaalse alltekstiga, igal juhul aga irooniline. Punased on helge tuleviku kuma ehk kommunism, aga ka parteipileti kaaned ja punkari kukehari. Siniste aknaraamidega kallid naabrid on migrandid. Sinine on aga ka „kogu minu rahva lootus“ ehk iseseisvuse taastamine. Kollane „viinamarjast aetud vesi“ salvab Gorbatšovi arulagedat alkoholipoliitikat, mille käigus veiniks kasvatatud viinamarju mahlaks aeti jne. On natuke kahjugi, et laul nii ruttu lõpeb ja palju ilusaid värve hingestamata jääb. Puänt, st suure maalritöö ettevõtja enda muutumine värvituks, on see-eest rabav.

Värvikolmik tervikuna mõjub eriti psühhedeelselt, sisaldades lausa visuaalselt tajutavat esteetilist pinget. Just punaseks, siniseks ja kollaseks värvitud inimeste hulk mõjuks eriti kirkalt ja meeldejäävalt.

Laul on kirjutamisajas (1987) nii tugevasti kinni kui üldse võimalik. Varem poleks nii provokatiivne ja ühiskonnakriitiline tekst tsensuurist läbi läinud. Aasta hiljem algas aga Eestis laulev revolutsioon koos südantpitsitavate ja pisaraid silmi kiskuvate isamaalauludega ning irooniline diskursus levimuusikas lämmatati jõhkralt. Nii pole tegu mitte ainult toreda värvilauluga, vaid ka sisuka ajalooallikaga.

2. „Eesti lipp“ (Enn Võrk, sõnad Martin Lipp)

Tegu on ainsa lauluga, mille tekst on viisist vanem, ja seda tunduvalt: kui luuletus Lipu kogus „Kodu kannid“ 1897 ilmus, jäi Võrgu sünnini kaheksa aastat. Värvuspõhine üleskutse „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga“ on arusaadav, konkreetne ja igati järgimist vääriv. Seegi laul keskendub kolmele värvile, mis tundub olevat optimaalse pikkusega jada: ei liiga pikk ega lühike.

Endastmõistetavalt oli laul nõukogude ajal keelatud, kuid rahva mälust see ei kadunud. Mäletan, kuidas mu vanaisa umbes aastal 1975 üritas meelde tuletada, kuidas täpselt laulusõnad nii sinise, musta kui ka valge värvi valikut põhjendasid. Teksti polnud ju kusagilt võtta.

Teksti on aja jooksul kõvasti modifitseeeritud ja kärbitud. Pealkirigi on muutunud, algselt oli see „Eesti, Eesti, ela sa!“. Hoopis kadunud on valget värvi põhjendav salm „Valges ehtes Eesti kased / Kaunistavad kodumaad, / Puhtalt Eesti neiu põsed / Roosi ilul lehkavad...“, mistõttu Eesti lipp näeb nüüd laulus välja ainult sinine ja must nagu kuu aega morgis lebanud koolnu. Aga see pole enam Võrgu ja Lipu süü. Ja igatahes on sõnade ajakohastamine parem variant kui Eesti hümni saatus, kus tänapäevani kasutatakse J. V. Jannseni isegi oma ajastu kohta haledat soperdist.

3. Vennaskond „Musta lipu valguses“ (Mait Vaik / Tõnu Trubetsky)

Õieti pole tegu otseselt värvilauluga, vaid poliitilise meelsuse avaldusega. Oleks anarhistide lipp roheline, oleks ka tekst teistsugune. Kuid nii kõrget kohta õigustab musta-temaatika läbiv kasutamine Vennaskonna loomingus. Selline suur ja pikaajaline truudus ühele värvile on Eesti muusikas täiesti erakordne (ka „Tütarlaps mustas“, „Teater Odeon“, „Mustil päevil“, „Musta mantliga mees“, „Kui mustavad udud“, „Õhtulaul“ jne). Ansambli juht Tõnu Trubetsky on sealjuures kasutanud nii oma kui ka võõraid tekste (Priidu Beier, Heiti Talvik). „Musta lipu valguses“ annab värvimuljet siiski kõige võimsamalt edasi. Puändina lisandub kontrastne valge: „Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas, must nagu lõpmatu maailmaruum. Kuni püsivad seadused, kohtud ja vanglad, teil pilkavalt naeratab surnupealuu“.

Vennaskonna värvimeel ei piirdu ühe tooniga. See hõlmab näiteks ka "rohelise "Foto" ja punase "Juuksuri"" (neoonreklaamid), samuti tõdemuse, et „läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm“. Ja veel üks meeldejääv värvikirjeldus: võlur kannab kollakasbeeži pintsakut. Aga eeter on selles laulus („Võluri tagasitulek“) ikkagi süsimust.

4. Tõnis Mägi „Pimedale muusikule“ (viis ja sõnad Tõnis Mägi)

Selle loo sõnumi muudab silmapaistvaks traagika, mille põhjustab võimetus värve näha, mis mõjub tunduvalt sügavamalt ja emotsionaalsemalt kui kirjeldused, et tüdruk on punapõsine või ühe teise tüdruku huuled punavad kirsina: „Ei merelaineid rohekaid ja kuldseid viljapäid ja pilvi taeva all ma ei näe“. Muidugi ei tea pime muusik sedagi, mis värvi on oranž. Üksnes rida „ja metsamühinat värviks pean“ ütleb rohkem kui enamik meie levilaulutekste tervikuna.

Umbes sama võtet, ehkki pealiskaudsemalt on kasutanud Albert Uustulnd laulus „Nukrad silmad“. Temagi toob esile võimetuse värvi kirjeldada ja sellest tuleneva emotsionaalse pinge. Autor nendib, et maailm on täis hõlpsalt kirjeldatavate värvidega silmi: siniseid, merekarva, musti mandlikujulisi ja koguni pruune säravaid. Neile vastukaaluks ei ürita ta „selliseid kui sinul haruharva“ värvide keelde ümber pannagi. Ja saavutab samuti kena kunstilise üldistuse.

5. Uno Loop „Mis värvi on armastus?“ (Arne Oit, sõnad Heldur Karmo)

Küllap meenub paljudele lugejaile värvilaule meelde tuletades kõigepealt just see pala. Värvitemaatika antakse tõesti jõuliselt ja mitmekülgselt edasi. Paraku on värvide lahtimõtestamine juhuslik, alusetu ja kohati häirivalt ebaloogiline. Esimese salmiga võib veel rahul olla. „Su huultel nii värskelt kui juunis punetab maasikavärv; su juuksed on puravikpruunid, silmad kui sinine järv“ – üsna trafaretne, kuid loogiline. Aga võimatu on ette kujutada kedagi, kelle ootus mürkkollaseks muudab. Ja selle tegelase eesmärk – armastatu aknad ükskõik mis värviga üle võõbata, et too enam välja ei näeks – on põhimõtteliselt idiootlik huligaansus, mis tooks vältimatult kaasa armastatu karmi hukkamõistu. Nii on suur õnn, et minategelane armastuse värvi ei tea. Ehkki see pole ju mingi saladus. Armastus on punane või sinine. Harvem lilla.

6. Gunnar Grapsi Grupp „Valgus“ (viis ja sõnad Gunnar Graps)

Värvisõnum on selles loos üsna kitsas ja ebamääraselt põhjendatud: „sini-heleroheline“. (Kas sinine on tumesinine? Kuidas sel juhul saab valgus korraga olla tume ja hele? Kui aga tegu on helesinisega, miks siis rohelise puhul heledust rõhutatakse, kuid sinise puhul mitte?) See-eest mõjub värviliste valgusvoogude eksponeerimine märksa ekspressiivsemalt ja originaalsemalt kui lihtsalt värvide loetlemine.

Loo tekst tõestab, et kui pead väga kaua ja jõuliselt vastu ühte kohta seinas peksta, st tuua esile kõik sini-helerohelise valguse omadused, näiteks „tundmatu ja kirgas meile näib“ ja „lummavalt kinni hoiab“, siis lõpuks elutu mateeria inimesele enam vastu ei saa, sein murdub ja valgus hakkabki paistma. Sedagi laulu kaunistab värvide kontrast finaalis: „... saabub hommik, ööst on saanud hall argipäev“.

7. Curly Strings „Kauges külas“ (Eeva Talsi, sõnad Kristiina Ehin)

Kui kaasa ei räägiks kontekst, võiks väita, et tegu pole üldse värvilaulu, vaid hoopis päevitamisteemalise palaga: „Jooksen randa, koduküla randa, et saada pruuniks teiseks juuniks“. Kuid seoses põgenike vooluga on pruun nahavärv 21. sajandil saanud või saamas Euroopa põhivärviks. Nii saab pruuniks saamist tõlgendada sooviga austada inimõigusi, kinni pidada Euroopa tsivilisatsiooni põhiväärtustest ja ELi poolt ette antud põgenikekvoodist. Et kõike seda soovitakse just 2. juuniks, tähendab, et kõike seda soovitakse võimalikult ruttu (meie kliimatingimusi arvestades). Sellele hüpoteesile lisab tõepära fakt, et laulu esitab ka Briti bariton Peter Brathwaite, kes sai pruuniks tunduvalt enne 2. juunit.

Muuseas on just 2. juunil sündinud värvilaulude pingerea loo number üks naisvokaal Kare Kauks. Kahjuks tungisid samal kuupäeval aastal 455 Rooma Aafrikast tulnud vandaalid ja rüüstasid seal kaks nädalat.

8. Anu Anton „Musta kassi jenka“ (Vello Lipand, sõnad Helgi Muller)

Tegu on üsna erilise laulutekstiga, seda eepilisuse tõttu. Sisuliselt antakse edasi terve novelli sündmustik. Erinevalt näiteks ronkadest või luikedest, kes ongi tavapäraselt mustad või valged, rõhutab üle tee jooksva kassi must värv tema pahaendelisust ebausklike seas võrreldes triibuliste, valgete jm sama toimingut viljelevate liigikaaslastega. (Laulu nimitegelast iseloomustataksegi terminiga „ronkmust“, st eriti must.) Kasutades minategelase igandlikke eelarvamusi, alustab loom väljapressimist, nõudes oma ohvrilt kõigepealt musta kassi tvisti, seejärel aga ka jenka kirjutamist. Honorarist pole loomulikult sõnagi.

Selle looga musta kassi tantsud veel ei lõppenud. Heast algatusest haarasid neli aastat hiljem (1969) kinni Itaalia laululoojad Francesco ja Mario Pagano (Framario), Armando Soricillo ja Francesco Saverio Maresca, kes kirjutasid loo „Volevo un gatto nero “, mis eesti keeles on tuttav „Musta kassi tango“ nime all.

Ebausul põhinev värvilaul on ka Helgi Sallo esitatud „Kollase liblika suvi“ (Valter Ojakäär, sõnad Leelo Tungal). Arvatakse ju, et suvi tuleb sama värvi, kui on kevadel esimesena nähtav liblikas. Põhimõtteliselt ongi tegu täiesti lollikindla ennustusega, sest seostada suve ainult ühe värviga on nii abstraktne, et põhimõtteliselt võib igaüks selle aastaaja ükskõik mis värviliseks kujutleda – nagu ka armastuse või vale.

Millegipärast assotsieerub selle lauluga ka JMKE „Valge liblika suvi“ – ehkki tegu pole üldse värvilauluga, vaid apokalüptlise paranoiaga.

9. „Sinilind“ (viis ja sõnad Raimond Valgre)

Sinisel värvil pole eesti muusikas üldiselt vedanud. Kasutatud on teda palju, märkimisväärseid kunstilisi tulemusi aga kas pole saavutatud või kui on, siis ainult koostöös teiste värvidega.

Valgre loo kangelane on aga esiteks harvanähtavalt positiivne ja mis peaasi – jäägitult sinine: „Läeb tund ja läeb tund ning oodates und unistan õnnest – igatsen sind, minu sinilind“. Selle laulu teksti puhul avaldabki mõju eeskätt teiste värvide täielik puudumine autori mõttemaailmas.

Hilisemast eesti sinilaulude loomingust tõuseb Valgre kõrvale Supernova „Sinine motoroller“ (2008, Rainer Michelson, sõnad Hendrik Sal-Saller). Selleski loos aitab sinine objekt mured selja taha jätta ja viib uude, loodetavasti paremasse päeva. Ka siin on värv universaalne – sinine pole mitte ainult motoroller, vaid ka silmapiir.

Võimalik, et leidub ka inimesi, kes usuvad, et Anne Velli lauldav „Sinine lina“ (originaal „Zilie lini“, esitajad Margarita Vilcāne ja Ojārs Grinbergs, helilooja Raimonds Pauls, sõnad Alfrēds Krūklis) on eesti laul.

10. Vanemõde „Roosad prillid“ (viis ja sõnad Hardi Volmer)

Õigupoolest on tegu täiesti segase sõnumiga looga. Aga roosa on meie värvilauludes harv külaline ning roosade prillide tähendus nii pealkirjas kui ka refräänis arusaadav. Ka ei jää prillide puhul kahtlustki, et oluline on just nende roosa värv, mitte funktsioon nägemise abivahendina. Pigem vastupidi: „Valgustatud tubadeski meil võib olla pime, kui on roosad prillid ees“.

Kümnega meie kaalukate värvilaulude hulk muidugi ei lõpe, konkurents on kõva. Äärmise sugestiivsusega sisendab Hendrik Sal-Saller Smilersi laulus „Mõtlen sinust“, et just tumesinine satiin on midagi erakordselt head ja ilusat, parem kui kõik muud värvid ja tekstiilid, sest see viib kiiresti ja sujuvalt „sinuni“. Just tumesinisel taustal on kõige parem üksinda kella poole üheteistkümneni voodis vedeleda, Lenny Kravitzit kuulata, silmad sulgeda, suvest unistada ja veel mitut raskemini kirjeldatavat meditatiivset protsessi harrastada. Haruldane metamorfoos hallist punaseks leidub Ummamuudu palas „Kloostrivein“: „Sinu silmis on nukrus, mis sama hall kui sügistaevas. See on nukrus, mis muudab ennast punaseks kui eile joodud Monastõrskaja Izba“. Raimond Valgre „Saaremaa valsis“ leidub koguni kolm objekti, mida iseloomustatakse valge (valeva) värvi abil: linalakk neiu, toomepuu ja öö. Ent need on siiski vaid taustaks kuldtärniga noorukese sõjamehe erootilistele ihadele. Urmas Alenderil on ilus ballaad „Hüvasti, kollane koer“. Paraku ei ole looma värvus tema pisarateni nukras ja eleegilises meeleolus absoluutselt oluline komponent. Ja nii edasi.