EKSPRESSI ARHIIVIST: Käbid ja kännud: Enn Vetemaa ja tema tütar Maria Alajõe

Teisipäeval lahkus meie hulgast kirjanik ja tõlkija Enn Vetemaa. Taasavaldame oma arhiivist loo, mis ilmus esmakordselt 2012. aasta augustis.

Vetemaade peres kehtib reegel, et kõige paremad lapsed kasvatavad end ise. Kirjanike lastena õpivad ise lugema ja koolis on neil kirjandus alati neli.

Kui räägime Vetemaade kirjanike maja korteri elutoas käbidest ja kändudest, tekib kiiresti elav diskussioon. Lõpuks saabub üksmeel, et selle pere käbid on ikka kändudest väga kaugele kukkunud. Ema Eve (69) ja isa Enn Vetemaa (76) toovad ohtralt näiteid, kuidas nende tütar, vastne Riigikogu kantselei direktor Maria Alajõe (42) oma tasakaalukuse ja praktilise meelega boheemlikest vanematest erineb. Paaritunnise arutelu järel jõuavad Enn ja Maria siiski veendumusele, et peale põselohkude ja blondide lokkide leidub neil veel omajagu sarnasusi.

Ise kasvamisest

Eve: Meie olime boheemlaslikud vanemad, ei seadnud mingeid kohustusi ja mõlemad lapsed kasvasid ikka täiesti normaalseks. Maria õppis ise nelja-aastaselt lugema. Kord tahtis ta “Kevadet” lugeda, meie mõtlesime, miks tal aabits kõrval on.

Maria: Keegi ei tulnud selle peale, et ma ei oska ju väikesi tähti lugeda!

Enn: Me olime rohkem sõpradega ja käisime KuKu klubis. Väsisime esimese lapse kasvatamisest ära, Maria kasvatas pigem mind. Kõige rohkem kasvatas mind muidugi mu naine.

Maria: Mina leian isa raamatutest sarnasusi nii tema kui endaga, mingit pehmust ja kompromissiotsimist inimestesse suhtumisel.

Enn: Ju ma olen Marialt ikka midagi saanud raamatute jaoks. Päris punasega alla joonida ei oskaks, aga ma pole tegelikult iial ühtegi päris prototüüpi kasutanud, olen inimestest rohkem kokteile teinud.

Maria: Suhteliselt nukker oli kirjutada teinekord ankeeti, kus vanemad töötavad. Meil ei läinud kunagi keegi hommikul tööle. Ema ei pidanud kunstnikuna hommikuti minema ja isa kirjutas kogu aeg oma toas. Kui ma hakkasin kuuendast klassist üksi hommikupoole koolis käima, olin kohe ärritunud, kui keegi liiga vara üles ärkas. Vend Markus käis kaugemal koolis, tema läks varem ära. Mina käisin veel hommikul meie puudli Jorriga väljas. Üldiselt üritasin enamasti kõigega ise hakkama saada, sest ühegi praktilise asjaga ei tasu küll isa poole pöörduda. Lambipirni vahetas pigem ema ja jalgratast parandas vend. See õpetas mulle, et ümbritsevatelt inimestelt ei tasu loota, et nad sind praktilises elus aitaksid.

Enn: Maria seadis endale ise palju kõrgemad eesmärgid kui meie talle. Mina näiteks ei esita endale mingisuguseid nõudmisi, temal on alati oma sihid. Imelikul kombel peab Maria sõna ka.

Moraaliküsimusest

Maria: Isa iseloomustab uskumatu paindlikkus moraaliküsimustes. Ta ei öelnud kunagi “ei” ega lugenud moraali. Ma ei mäleta temalt meie kasvatamisel ühtegi negatiivset lauset või manitsust, pigem irooniat. Isa pole kunagi kellegi kohta halvasti öelnud, isegi uskumatult vastikute inimeste kohta ütleb ta suurepäraseid asju.

Enn: Ma pigem väldin teemasid, millest ma rääkida ei saa. Olen kiitnud isegi Käbinit! Kui “Monument” ilmus, astusin ma samal päeval kommunistlikusse parteisse, sest ainult parteisisene ühiskonnakriitika tuli kõne alla.

Eve: Mina ikka püüdsin sisse seada kellaaega, mil lapsed peaksid koju tulema. Enn ütles alati, et küll nad lõpuks tulevad. Maria oli kogu aeg nii korralik ja tuli alati koju, esimest korda jäi ta ööseks ära oma tulevase mehega. Muretsesin pool ööd, kuni neid lõpuks ukse peal juttu ajamas nägin.

Maria: Nii palju kodus õpetati, et alati pole mõtet kirjandusõpetajale kõike öelda, mida ma arvan. Õpetaja peab paratamatult õpilase alla suruma.

Eve: Kõigil kirjanike lastel on koolis kirjandus neli olnud – Marial, Rein, Piret ja Mihkel Raual. Kõik nad kannatasid selle all. Kui oli vaja teha kooli almanahhi, tuli kirjandusõpetaja koju ja ütles, et Maria pole kirjanduslikult andekas. Selle peale arvas Enn, et jumal tänatud!

Maria: Eks ma teadsin väiksest peale, et ei saa selles valdkonnas kunagi paremaks kui isa. Kuigi on neid perekondi, kus terved põlvkonnad kirjutavad. Kirjutamisoskus on mul nii palju olemas, et pole kunagi probleemi olnud oma kõned ise koostada.

Eve: Kui Maria Taanis õppis, vaatasime meie imestusega, et keegi Maria Vetemaa on kirjutanud Ekspressi nii vahva artikli!

Luurekast vanalinna tänavatel

Maria: Lapsepõlves olid meil siin Harju tänava hoovis rohkem poistemängud, luurekas vanalinnas ja rahvastepall, kuigi tüdrukuid oli ikka ka. Tegime isegi näidendit, Mihkel Raud lavastas, vanemadki kutsuti vaatama.

Enn: Nad lavastasid “Püha Susannat” ja Mihkel riidles teistega, et mis see siis olgu, ei saa 50 lehekülge teksti kahe päevaga pähe õpitud!

Maria: Meil mängitigi rohkem väljas. Nüüd käib kõik asjade ümber, vanasti polnud mänguasi üldse tähtis. Kui midagi osteti, siis ikka pigem raamatuid.

Enn: Minu isa oli tõeline bibliomaan, tema ostis kõikvõimalikke raamatuid.

Eve: Enn tõi Mariale Ameerikast Barbie-nuku, Mariale ei meeldinud üldse temaga mängida. Kui need siin moodi tulid, siis otsisime Maria Barbie alles välja ja avastasime, et vend oli talle pastakaga veel täiendusi teinud.

Maria: Krosside poistel olid ka ema-isa kogu aeg kodus, samamoodi Rein, Mihkel ja Piret Raual, nendega suhtlesimegi kõige rohkem.

Eve: Eerik [Niiles Kross] vedeles tihtipeale meie juures voodi all ja Jaan Kross tuli otsima, ega poega siin pole. Kui Märten [Krossile] kutsuti klaveriõpetaja, tuli ta ka meie juurde pakku.

Kollasest telgist

Maria: Mäletan nii hästi, kuidas me suvel matkamas käisime. Meil oli tohutult suur kollane telk. Kõik lauad-toolid, priimused ja muu kola topiti auto pakiruumi. See oli pilgeni täis. Magamiskotid olid meil Markusega veel istumise all, pead olid vastu lage. Kõige peale suruti kollektiivselt veel suur söögilaud. Kord kukkus see autost maha, siis pidasime kinni ja surusime koos tagasi.

Enn: See oli üks loll Poola telk, kus osa nurki oli 90, osa 120 kraadi. Kui panid 40 pulgast ühe valesti, läks kõik sassi. Kevadel kulus sellega ikka väga kaua aega, aga sügisel saime juba 10 minutiga kokku. Samas oli see kahetoaline, ühes magasime ja ühes oli kohvilaud.

Eve: [Ülo] Vinter kirjeldas oma juubelisaates, et tal on üks tuttav perekond, kelle vaatamist ta alati naudib, kui nad telki kokku panevad.

Maria: Tihti jäime me öö peale ja vihma kätte, siis pidi kõik see mees kiiresti telki kokku panema. See oli seest kollane, telgis olles tundus alati, et väljas paistab päike

Enn: Kord läks meil autokumm katki, Maria oli viisakas, aga Markus hõikas, et oi, kui vahva. Mina ladusin siis telliskivid alla ja vahetasin ratta ära. Vot midagi olen ikka teinud ka.

Eve: Kui “Mehed ei nuta” filmivõtted käisid, läksime kogu perega Kõinastu laiule jalgsi läbi mere. Meie Ennuga pika sammuga, toidukott käes, lapsed vantsisid sabas. Ükskord tulid meile vasikad vastu, kui läbi vee tulime. Pärast lehmi tulid suured Volgad järele. Markus hirmsasti kartis ja rääkis pärast lasteaias tükk aega, et autodega sõidetaksegi vees.

Maria: Olen nii palju kuulnud, et kui minu vanemad pensionile lähevad, siis nemad lähevad küll maale elama. Mina ei kujutleks neid kusagil rahulikumas kohas elamas kui Tallinna kesklinnas.

Enn: Ega naljalt ei koli jah, meile piisab aeg-ajalt maal käimisest täiesti. Kõvasti tegemist oli omal ajal siia korteri saamisega, kuigi peale alkohoolsete jookide ei kulutanud ma selleks midagi. Tükk aega tegelesime korterite vahetamisega, kuni saime Sõle tänavalt kirjanikke majja.

Uuest tööst

Maria: Mina mõtlesin, et lähen teatrimajandust õppima, aga seda oleks saanud teha ainult Venemaal. Valisin siis TPI teenindusökonoomika. Tol ajal mõtlesin rohkem kultuurimajandusega hakata tegelema.

Eve: Vahepeal töötas Maria siinsamas majandusministeeriumis, ainult kaks maja edasi. Oleks võinud ikka tihedamini meil lõunal käia! Ega ta nüüd ka kaugel pole. Nüüd ei saa jälle meie aru, mida ta seal Riigikogus tegema hakkab. Kantseleis on 250 inimest? (See selgus vestluse käigus.) Juba 25 oleks palju! Ja kõik maksumaksja raha eest! Ma olen seal isegi korra käinud, ekskursioonil.

Enn: Kui mina oleks Maria, siis ma ütleks, et alla 600 inimese ma ei tule! Ausalt öeldes, mina arvan, et see ametikoht sobibki naisterahvale paremini!

Eve: Mina kuulsin, kuidas Juku-Kalle Raid ütles “Keskpäevatunnis” täpselt nii, et “mingi naine” tuleb sinna uueks kantselei direktoriks.

Enn: Diplomaatiaga mina hätta ei jää, Maria ka vist mitte. Kuigi ma pole elus praktiliselt üldse tööl käinud. Kolm nädalat olin mingis paberivabrikus labori juhataja, kirjanike liidus olin luulekonsultant, aga seal käisin ma neljapäeviti kell kolm. Üks telefilm oli ka, aga see oli samamoodi neljapäeval kell üks.

Maria: Isa töörutiin oli tõesti selline, et kirjutamise vahepeal oli tal oma toa uksel silt “Püha lõunatund”.

Enn Vetemaa■sündinud 20. juunil 1936

■lõpetanud Tallinna 22. keskkooli, Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni erialal ning TPI keemiainsenerina

■kirjanik, tõlkija ja helilooja – kirjutanud romaane, luuletusi, näidendeid, filmistsenaariume, publitsistikat ja muusikatekste

■tuntumad teosed on “Monument”, “Õhtusöök viiele”, “Püha Susanna ehk meistrite kool”, “Eesti näkiliste välimääraja”

■pärjatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ja kolme Juhan Smuuli nimelise kirjandusauhinnaga

■abielus kunstnik Eve Vetemaaga, lapsed Markus Vetemaa ja Maria AlajõeMaria Alajõe■sündinud 3. novembril 1969

■lõpetanud Tallinna 7. keskkooli, TPI majandusteaduskonna, Tartu ülikooli õigusteaduse erialal. Õppinud ka aasta Taanis Århusi ülikoolis ühiskonnateadusi

■töötanud majandusministeeriumis, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhatuse liikmena, alates juulist Riigikogu kantselei direktor

■Baltikumi seenioride meister sulgpallis

■abielus, kaks tütart