Kohtulahend Ringmaa osas saabub 7. juunil.

Eelmise sajandi lõpus ja käesoleva alguses hoidsid rahvast hirmul Tallinnas Pae tänaval toimunud pommiplahvatused. Uurimises saabus läbimurre, kui vahistati 67aastane pealinna elanik Märt. Avalikkus sai hiljem teada, et järgnevas loos kirjeldatud Märt osutus pensionärist inseneriks Märt Ringmaaks. Talle esitatud süüdistuse järgi korraldas Ringmaa aastatel 1998-2005 11 plahvatust, milles hukkus seitse ja sai vigastada kuus inimest. Kohus mõistis Ringmaa süüdi lõhkeseadeldise ebaseaduslikus käitlemises, mõrvakatses ja kelmuses. Artikkel ilmus esmakordselt 17. novembril 2005.

Möödunud neljapäeval tähistas Kapo peadirektor Aldis Alus sünnipäeva. Ent mitmel tema alluval polnud peomeeleoluks aega. Nad olid ametis ülemusele kingi “pakkimisega”.


Reede hommikul sai Alus kauaoodatud ja käeraudadesse “pakitud” kingituse kätte – selleks oli mees, kes on arvatavasti aastaid Tallinnas Pae tänaval surma ja paanikat külvanud. 67aastast Märti kahtlustatakse mitme Lasnamäel plahvatanud põrgumasina valmistamises. Kohus lubas mehe kuueks kuuks vahi alla jätta.

“Neljapäeva õhtuks oli meil tõendeid piisavalt, et kahtlustatav vahistada,” selgitab Kaitsepolitsei Tallinna osakonna direktor Jaanis Muru. “Olime mitu päeva tema ümber tiirelnud. Võis arvata, et ta on meie tähelepanust teadlik.”.

“Meie jaoks oli ta ikkagi pommikahtlusega isik, lühidalt – kõik oli võimalik. See oli põhjus, miks eelistasime ta kinni pidada maakohas ja päevavalgel. Pidime olema eriti ettevaatlikud. Kuna me jõudsime kohale alles õhtuhämaruses, siis otsustasime vahistamise hommikule lükata ning võtsime maja jälgimise alla.”

Muru jätkab irooniliselt: “Oleme juba kuulnud levivat folkloori, et kaitsepolitseinikud kükitasid pommimeest passides öö otsa maja ees porilombis nagu konnad. See ei vasta tõele. Mõelge ometi tänapäeva tehnikale – on ka muid võimalusi.”

Vaatluse tehnilisi nüansse mõistagi ei avata – tegu on jälitustoiminguga.

“Hommikuks olime kindlad, et üllatusi ei ole. Ootasime, kuni ta majast väljus ja oli meie jaoks soodsas positsioonis. Võtsime ta rahulikult vahi alla. Ei mingit vastupanu temalt, ei mingit vajadust jõu kasutamiseks meie poolt. Samas olime kõigeks valmis, olime igaks juhuks kohale palunud ka kiirabi, kuid nende teeneid vaja ei läinud.”

Kas Märt lubas endale kinnipidamise hetkel mõne žesti, muige või lause, justkui oleks kinnivõtjaid oodanud? “Kinnipeetu käitus täiesti rahulikult. Nagu öeldud, jäi mulje, et ta aimas või ootas meie saabumist,” räägib Muru.

“Seotust plahvatusega pole kahtlustatav siiani tunnistanud,” selgitab Muru. Samas lisab ta, et ajakirjanduses esitatud versiooni, et kahtlustatav pani plahvatused toime rahvusäärmuslikel motiividel, kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita.

Kahtlustatavat iseloomustades ütleb direktor Muru: “Tegemist ei ole tavalise maamehega, kes on vaid aasal lilli ja liblikaid nautinud, vaid inimesega, kes on ­nõukogude ajal saanud Eesti ja Venemaa vanglates kõva kooli.”

“See on mu naabrimees!”

Märdi elukoht asub Harjumaal Raasiku külas. Madal tellismaja ning seda ümbritsev pisut räämas aed on pärastlõunal tühjad ja vaiksed nagu õudusfilmis.

Muru maja ees on üsna värskelt ära tallatud, maja taga kuuridel on mõnel uks pärani valla, mõnel aga uhiuue tabalukuga suletud. Ainus elumärk on kuuse all pikutav vana koer. Koputuse peale ei reageeri temagi, rääkimata inimhingedest.

Naabrinaine Svetlana kantseldab aianurgas oma saksa lambakoeri ja on esimesel hetkel väga tõrjuv. Veel enne teretamist ja külaskäigu põhjuse selgitamist jõuab ta külalise läbi pragada.

“Te olete mind nii ära tüüdanud. Siin käib viimased kolm päeva igasuguseid – ajaleht, televisioon, politsei – milleks see kõik?”

Näitame talle Märdi käeraudades pilti – ehk selle inimese pärast?

“Nojah, see on mu naabrimees. Teate, ma ei usu, et ta midagi sellist tegi. Räägitagu mis tahes. Politseinikud küsisid, kas naaber on minu aeda midagi maha matnud või kas ma olen plahvatusi kuulnud. Pole olnud midagi niisugust.”

Svetlana kolis Raasikule kolm aastat tagasi, Märt koos elukaaslasega elas seal juba varem. “No ja nüüd kirjutatakse mingis lehes, et ta vihkas venelasi. Kuulge, ma elan siin ja olen venelane, mu mees, kogu pere on venelased. Oleme alati naabritega normaalselt läbi saanud, lapsed käivad nende aias õunu korjamas ja kunagi pole probleeme olnud.”

Noor polütehnik

Jutustab grupivend Tallinna Polütehnikumist, mille Märt lõpetas tööstusettevõtete elektriseadmete erialal 1957. aastal.

“Märt oli nutikas, haaras kõike lennult. Oli, nagu praegu öeldakse, rahvusliku meelestatusega."

“Märt oli nutikas, haaras kõike lennult. Oli, nagu praegu öeldakse, rahvusliku meelestatusega. Me olime vanuses 14–18. Rääkisime ikka omavahel küüditamistest, venelastest ja kommunistidest, nagu tollal noored mõtlesid.”

“Keegi tema sugulastest oli ka ära küüditatud. Poliitiliste sündmuste kohta ütles ta otse, tagasi ei hoidnud. Vene keele tundides oli tal tihti ütlemist. Ükskord pandi klassi mikrofon, siis mõned mehed visati välja. Tema vait ei olnud, aga välja koolist teda ka ei visatud.”

“Sport oli tollal au sees. Märt tegi poksi kuigipalju, kooliväliselt. Organiseeris kaks paari kindaid, sai õhtuti niisama klobitud.”

Teine koolivend elab Pae tänaval just selles majas, mille läheduses toimus viimane plahvatus. Ta meenutab, et Märt oli kooliajal küll sõbralik, ent salapärane: “Tal oli aeg-ajalt selline imelik muie. Mis selle taga oli, kes seda täpselt teab.”

Kõrgharidusega seifivaras

1968. aastal lõpetas Märt tänase Tehnikaülikooli, tollase Polütehnilise Instituudi elektrotehnikateaduskonna. Eriala oli elektriajamite ja tööstusseadmete automatiseerimine.

Õhtuse õppe rühmas oli tosinkond tudengit. Kooli kõrvalt oli Märt pesuvabrikus Marat peaenergeetik. Hiljem asus ta tööle üleliidulise alluvusega firmasse, mis seadistas automaatikasüsteeme. Inseneride tsunftis peeti seda “peeneks värgiks”. Märt seadistas väga palju katlamaju, mis viidi tollases mõistes moodsale tasemele.

1970. aastate teisel poolel tegi Märdi elukäik ootamatu jõnksu, mis käib tema koolivendadel tänase päevani üle mõistuse. Ühel hetkel jõudis miilits järeldusele, et Märt ja tema kaaslane Hendrik on Tallinna osavaimad seifivargad. Märt anti kohtu alla asutuse palgarahaga seifide tühjendamises!

Detsembris 1979 arutas ülemkohus Märdi kriminaalasja mitu nädalat. Asja uurimise käigus andis ekspert hinnangu, et seifiuksi on termiliselt töödeldud. Varastatud asjade loetelus olid näiteks arvutid. Ka pandi Märdile süüks dokumendi – Pedagoogikainstituudi raamatukogupileti võltsimist.

Süüdi mõisteti Märt kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi, mis käsitleb riigivara riisumist eriti suures ulatuses. Tegemist oli nõukogude aja ühe raskeima kuriteoga, sest karistuseks oli ette nähtud 10–15 aastat türmi või mahalaskmine.

Märt ennast süüdi ei tunnistanud. Seda rõhutati ka protsessi kajastanud ajaleheartiklis. Süüdi ta aga mõisteti ja karistati 14aastase vabadusekaotusega.

Esiotsa oli Märt Rummu vangilaagris koos tehnikateadlase Johannes Hindiga. “Mõlemad olid teineteist kiitnud,” meenutab koolivend. “Mõni võib nüüd arvata, et ehk Hint talle seda keemiat õpetaski...”

Hiljem viidi Märt üle Venemaale Permi vangilaagrisse, kus ta töötas automaatikaseadmete peal. “Amnestia ajal ei soovitud teda kui hinnatud spetsialisti ära lasta,” meenutab Märdiga kirjavahetust pidanud koolivend.

“Märdil oli vangilaagris kaljukindel plaan kohtuotsus vaidlustada. Ta kirjutas mulle, et kui ta katlamajas omaenda peremees on, siis ta vaikselt kribab kaebust.”

1989. aastal sai Märt vabaks. Kohtuotsuse järgi pidi ta maksma riigile kahjutasu mitu tuhat rubla. See oli väga suur summa – võrdne kooperatiivkorteri sissemaksuga, mida koguti aastaid.

“Märt eriline jutumees ei olnud, aga vaikselt ka ei istunud. Oma tööd tundis ja tegi korralikult."

90ndate hüperinflatsiooni ajal muutus maksmata summa võrdseks kuupalgaga. Koolivend mäletab, et Märt sülitas ja ütles: “Persse ma sellega jamama hakkan! Võtku ja söögu!” Ning maksis kogu järelejäänud summa riigile ära.

Kõrgharidusega spetsialistile väärilist töökohta ta vanglast tulles enam ei saanud. Ta töötas elektrikuna firmas Arpos. Firmajuhi on Kapo tänaseks juba üle kuulanud. Endise alluva seotust plahavatustega ei suuda ta uskuda.

“Märt eriline jutumees ei olnud, aga vaikselt ka ei istunud. Oma tööd tundis ja tegi korralikult. Ei tea, et ta tööajal alkoholi oleks tarvitanud. Ei olnud konfliktne inimene. Töötas meil viis-kuus aastat ja läks 2000. aastal pensionile.”

Motiivi ei aima keegi

Kas kapo on valmis selleks, kui selgub, et tegemist ei ole õige mehega? “Õigust mõistab kohus. Meie võime ainult öelda, et tõendeid selle inimese kahtlustamiseks on piisavalt.”

Kui Märt on tõesti pommimees, siis mis oli tema motiiv? Kaitsepolitseinik Muru mõtleb hetke ja nendib siis: “See on veel ühese vastuseta küsimus, millega uurijad jätkuvalt tegelevad. Tervele mõistusele vastuvõetavat motiivi pole praeguseks veel tuvastatud.”

Sõber Hendrik süüdistust ei usu

Hendrik Lori (64) mõisteti 1980. aastal koos Märt Ringmaaga riigivara riisumises süüdi. Eilne Postimees nimetab paari omaaegseteks meistervarasteks. Hendrik aga väidab, et süüdistus oli fabritseeritud.

“Teate, ma olen ju praegu ilmatu kuulus, tänagi on päev otsa helistatud. Lõpuks pidin telefoni kinni panema, mida ma siin seletan! Postimees nüüd kirjutab sellest meie kriminaalasjast.

Ma ütlen, see oli üks väljaimetud asi. Lambi pealt pandi täiesti. Tõendeid ei olnud ju mingisuguseid. Meid mõistis süüdi teeneline kohtunik Heino Tammiste, kellele anti need asjad, kus o l i v a j a süüdi mõista. Tema pani ju tehnikateadlase Johannes Hindi ka kinni, too surigi vanglas ära.

Ja midagi räägitakse venelaste vihkamisest. Märt oli muidugi Eesti Vabariigi meelne mees, aga kindlasti mitte šovinist. Ei vihka ta kedagi.

Kuulge, see inimene, kes neid pomme paneb, peab olema lollakas. Aga Märt e i
o l e ju lollakas. Ma tean teda ja ta peret ju väga hästi, alles paar nädalat tagasi saime kokku. Alles sain temalt kotitäie õunu ja... no see pommipanemine on ju ilmatu kallis, kus tal see raha? Mis see lõhkeaine kilo maksta võib – tuhandeid kroone ju.

Mõelge ise ka, see pommitegemine nõuab ju keemiateadmisi, aga Märt on elektrik. Mida teab tema trotüülist?”