Taasavaldame toonase loo.

"Kuulge, tsoonis ei tegelda turismiga," ütleb Maksim, Tšernobõli kureeriva riikliku ametkonna töötaja.

Internet on täis reportaaže ja fotosid katastroofipiirkonnast. Tšernobõlile on pühendatud laule ja luuletusi. Nagu Pariisi linnale näiteks.

Ukrainas on mitmeid firmasid, mis korraldavad retki aatomikatastroofi piirkonda.

Ent Maksim jääb sellegipoolest enda juurde. "Meie korraldame huvilistele reise, aga turismiga, ma rõhutan, tsoonis ei tegelda." Olgu sellega.

Bussis, millega Ekspressi esindus Tšernobõli sõidab, on tõesti üksnes ajakirjanikud - Venemaalt ja Ukrainast. Üks neiu, kui nime järgi otsustada, on Skandinaaviast. On enesekindlaid tõsiseid tegelasi, kelle tekstist kuuldub aina erialaseid fraase. Aga üks punt, tundub, on mingist Venemaa Pimp TV taolisest organisatsioonist. Käsikaameratega pullimehed.

Start on kell üheksa. Paar tundi hiljem seisab me vanaldane Laz- või Paz-buss tõkkepuu ees.

Siit algab 30 km tsoon. 30kilomeetrise raadiusega, okastraadiga piiratud ala, mis Tšernobõli katastroofis saastatud sai. Bussi astub sõjaväelane. Kontrollib passe ning vaatab, et passiomanikud oleksid end varem akrediteerinud. Tähendab, et neil oleks valitsusasutusest saadud luba tsooni siseneda.

Kord tundub karm. Ilma loata ei tohiks sisse pääseda kärbeski mitte. Aga üks Kiievi taksojuht räägib, et on viinud tsooni välismaalasi ning need on endale pääsu keelualale lunastanud 30 dollariga. Võta siis kinni, on see kontrollimine väike näitemäng žurnalistidele või mitte.

Varastatud kiirgavad autod

Tühi maastik, võrdlemisi lopsakas loodus, kohe-kohe ümber vajuvad talulobudikud, mahajäetud laudad ja ametihooned. Veidi meenutab pilt, mis avaneb pärast tõkkepuud, Lõuna-Eestit. Üldsegi mitte ohtlik. Vaid teadmine, et tegu on siiski nn Tšernobõli tsooniga, hoiab pinget. Ukraina ajakirjandus on kirjutanud, et selles piirkonnas on pärast inimeste väljaviimist eriti hoogsalt siginud hundid. Ka metssead.

Buss peatub. Meie ees on hektareid enda alla võttev plats, millele on rivistatud veoautod, helikopterid, bussid, tuletõrje- ja kiirabiautod, sõjaväemasinad. Katastroofi tagajärgede likvideerimisel kasutatud tehnika. Neid on vahest mõni tuhat. Platsi ümbritseb okastraataed, millel rippuvad sildid ei luba tulla lähemale kui seitse meetrit.

Kunagi likvideerimistöödel osalenud Andres Illak rääkis Ekspressile, et kogu tehnika, mis töö käigus saastatud sai, jäeti tsooni. Eestist sinna appi saadetud masinapargist tuli Eestisse tagasi napp veerand. Ülejäänu jäi maha. Selliseid tehnika surnuaedu on tsoonis mitu.

Veider ja ka õudne on see, et aastate jooksul, mil see masinate hunnik on seal seisnud, on sellest ometi mitmeid kordi "üle käidud". Kõikide autode kapotid on avatud. Maha on kruvitud kõik, mis on tundunud vajalik. Mootorijupid ja värviline metall. Siin-seal on märgata jälgi, mis näitavad, et tühjal kohal on kunagi seisnud mingi masin. Seega on nii mõnigi auto või buss kogu täiega minema veetud. Platsi valvurid räägivad, et see on kohalike, tsoonis ja selle ümbruses elavate inimeste töö. Huvitav, kui palju kiirgavaid masinaid Kiievi või mis tahes muu Ukraina tänavatel vurab? Või kui paljudel neist on küljes mõni radioaktiivne jupp?

Lõunasöök koledas linnas

Tšernobõl asub aatomielektrijaamast kümnekonna kilomeetri kaugusel. See ei ole suur linn. Varem, enne 1986. aasta õnnetust, elas seal 12 500 inimest. Nüüd elavad seal need, kelle tööd ja tegemised on seotud tsooniga - valvurid, autojuhid, tuletõrjujad, mõned teadlased, müüjad ja kokad. Ka need, kes käivad tööl vanas elektrijaamas. Ühtekokku umbes 3500 elanikku.

See on masendavalt kole ja räämas paik. Lootuseta kuidagi. Värvitu. Harva märkab silm tänaval liikuvat inimest. Kui, siis on tal tavaliselt seljas laiguline kamuflaažvorm ja peas vormimüts. Suuremas osas majades elu puudub. Neisse üksikutesse, kus elatakse, on soojatrassid veetud maad mööda. Nii näeb linn välja, nagu kataks seda koletu ämblikuvõrk.

Aga Maksim, meie saatja, ütleb, et käes on aeg lõunat süüa.

Mis kuradi söök? Tahaksime ju linnas käia, inimestega rääkida. Maksim selgitab, et linn on väga kehvas seisus. Niisama ilma saatjata on seal ohtlik liikuda. Saatjaid, paraku, hetkel käepärast pole. Lapse jutt, muidugi.

Aga mis sa teed? Viie käiguga lõuna ju ootab, laud on juba kaetud.

Niisiis. Menüü.

Sekser - lihalõigud ja suitsuvorst. Imelised, rasvas küpsenud kuldpruunid lihapirukad. Borš, küll lihata ja lahja, aga mitte hull. Kartulipuder ja lihalõigud, väike keeks ning vesi, tavaline vesi.

Toit pole ju paha, aga olgem ausad, parema meelega sööks kus tahes mujal maailmas kui Tšernobõlis.

Ja kes oli see vaimusuurus, kes püstitas söökla ette pisikese obeliski, millel mitmes keeles kiri "Rahu inimkonnale terves maailmas!"? Selles linnas mõjub niisugune üleskutse veidralt.

Muide, viina müüakse Tšernobõlis kella seitsmest õhtul. Seda seepä­rast, et tsooni töötajad, kes usuvad, et viin aitab organismil radioaktiivse saastaga toime tulla, end liiga vara täis ei jooks. Ametlikult viinal säärast imelist toimet ei ole täheldatud.

Turismimagnet tuumajaam

Kohe vahetult linna kõrvalt algab järgmine, iseäranis saastatud nn 10 km tsoon. Jälle tõkkepuu ja passikontroll. Kiirgusmõõtja näitab, kuidas iga sõidetud meetriga suureneb radiatsioon 15 mikroröntgenilt tunnis, mis on enam-vähem normaalne looduslik foon, 100 ja 200 mikroröntgenini.

Vahest mõni kilomeeter enne kurikuulsat tuumajaama on peatus. Siin on üks koht, kus võib neetud jaama pildistada. Ümbrus on masendav. Väsinud betoon. Neljas plokk, mis omal ajal plahvatas, asub pisut eemal. Viies, mida 1986 ehitati, seisab lähemal. Seisab nii, nagu ta toona jäi. Hulk tornkraanasid ümber tohutu betoonrajatise.

Betoonkallastega kanalis loksub reaktorite jahutusvesi. Pealtnäha tavaline vesi.

Need pullimehed ja -naised, filmigrupp Vene noortekanalist, aktiveeruvad.

Vaevalt jõuab Maksim hüüda, et rohul on kiirgussaaste tase märksa kõrgem kui teel, kui juba ongi noored venelased murul. Seejärel piiravad saatjat küsimustega stiilis: "Kas me nüüd sureme? Mis meist saab?"

Elektrijaam ei tööta. Tähendab, elektrit ei tooda. Ei tea miks, aga järgneva mõnesaja meetri pealt ei tohi seda seisvat jaama pildistada. Selline olla seadus. Kes pildistab, sellelt korjatakse fotoaparaat ära. Keegi, keda me ei näe, jälgib.

Päris neljanda reaktori külje all, kuhu me peatselt jõuame, võib taas pilti teha. Aga jumala eest mitte pildistada seda aeda, mis lookleb ümber territooriumi! Imelik.

Jah, seesama kuulus reaktor, mis on kaetud betoonsarkofaagiga. Tuttav pilt. Räägitakse, et see lekib ja laguneb ning kui kohe midagi ette ei võeta, ootab maailma jälle üks tuumakatastroof.

Pealtnäha on see jurakas muidugi rahulik. Kes ei tahaks selle taustal pilti teha? Ja tehaksegi. Täpselt nii, nagu suur osa Pariisi külalistest teeb pildi Eiffeli torni ees.

Söakad Vene telenoored kougivad välja gaasimaski ning mingi kileürbi ning teevad šõud.

Kiirgusmõõdik näitab kohati üle 300 mikroröntgeni tunnis. Keda see kotib?

Lagastatud Prõpjat

Kaks kilomeetrit aatomijaamast edasi kulgeb äärmiselt auklik tee kuni järjekordse tõkkepuuni. Edasi on Prõpjati linn. Kunagi oli selles 1970ndate alguses rajatud atomgorod'is ligi 50 000 elanikku. Põhiliselt jaama töötajad, ehitajad ning nende pered. Kõik nad peksti päev pärast aatomijaama õnnetust linnast minema. Kogu nende senine elu ja vara jäi maha.

Viimased 20 aastat seisab see Mustamäe-sarnane ja -suurune linn tühjalt. Tõsi, praegu on seal siiski märgata inimesi. Ajakirjanikke põhiliselt. "Kummituslinn", "uinuv kaunitar", "noorelt hukkunud linn" ja palju teisi poeetilisi ja vähem poeetilisi nimesid on Prõpjatile pandud. Tühjad majad, lasteaed, restoran ja kultuurimaja. Nukker lõbustuspark vaateratta ja autodroomiga. Siin-seal on seintel näha punaloosungeid.

Häirivalt kõhe tühjus. Tõepoolest, kui Mustamäel näiteks poleks ühel hetkel ühtki inimest...

Loodusel seevastu on Prõpjatis märkimisväärne elujõud. Puuvõrsed pressivad läbi surnud tänavate asfaldi. Muru ja sammal. Puud on juuri ajanud ka majade katustel.

See linn on visiitkaart. Kui räägitakse katastroofist, näidatakse pilte Prõpjatist. Eks ta ongi kui tumm tunnistus 1986. aasta 26. aprillil toimunust. Veerand linna elanikest, kelle keskmine vanus oli siis 26 aastat, on tänaseks surnud.

Millest eriti ei räägita, on see, et linn on tohutult lagastatud. Kõik, mida saab ära murda, on ära murtud. Kõik, mida saab lömastada, on lömastatud. Aknad puruks pekstud, kõikjal vedeleb laga.

Miks? Kes? Et Prõpjatti jõuda, tuleb läbi käia kolmest kontrollpunktist, kus kõigis ju sisenejaid tõsise näoga kontrollitakse. Kuidas lõhkujad üldse nii vabalt tegutseda saavad?

Prõpjatis saatematerjali salvestav kolleeg BBC venekeelsest raadiost teab rääkida, et esimesed viis aastat pärast õnnetust seisis linn nii, nagu ta inimestest maha jäi. Nagu hangunult. Just nagu oleksid elanikud eile lahkunud.

Ent tasahilju hirm kiirguse ees taandus. Kõigepealt võtsid ilmselt valvurid ise majadest kõik väärtusliku - mööbli, vaibad, telekad.

Siis saabus nende järjekord, kelle kirg on niisama lõhkuda. Ka nemad, nagu tänapäeval võib näha, on tegutsenud täie tõsidusega.

Ja nüüd võtavad siit matti need, kellele tundub, et Prõpjat on mõnus koht ehitusmaterjali hankimiseks. Nii nad murravad seintelt plaate maha, viivad minema aknaraamid ja tellised.

Maksimi sõnul on laamendajad lähedal asuva Valgevene elanikud, kes sisenevad linna mööda linnaserva kulgevat jõge. Jõe pool ju okastraati ega valvet pole.

Igal juhul näib see kõik hauarüüstamisena. Ja on vastik.

Siiski turism

Teel põikab lõbus buss läbi külast, kus seisab üks terve maja. Ülejäänud on tühjad ja lagunenud. Sinises majakeses elab vanamemm Olga. Pärast õnnetust viidi temagi tsoonist välja. Kuid ta tuli tagasi, nagu veel mõned temasugused mutikesed. Jah, piinlik öelda, aga Olga mõjub kui muuseumieksponaat, keda kõigile külalistele esitletakse. Ja ta ilmselt teab seda, sest suhtleb bussitäie meediainimestega vabalt ja sundimatult. Jah, tulin tagasi. Ei karda kiirgust. "Kus ta on? Ma ei näe teda."

Lahkume. Järgmine atraktsioon on läbisõit iseäranis radioaktiivsest sektorist. Mõõdiku näit kerib kaugelt üle 1000 mikroröntgeni tunnis. Seda elamust jätkub viieks sekundiks, mitte enam. Aga kui juhuslikult oleks sellel kohal buss purunenud?

Tšernobõlist läbi põigates selgub, et kogu see sõit ei olnud siiski tasuta. Iga näo pealt 60 dollarit.

Jah, Maksim ei taha Tšernobõli reisi turismiks nimetada. Aga maksta tuleb giidi (s.t tema) töö eest, söögi eest (millest oleks parema meelega loobunud), sõidu eest. Kuuldavasti on mõõduka summa eest võimalik jääda ka ööseks. Muidugi kui enne kokku leppida.

Tänavu, mil Tšernobõli katastroofist möödub 20 aastat, korraldavad Maksim ja tema agentuur sääraseid retki vähemalt ühe päevas. Tihtipeale ka rohkem. Turismifirmade korraldatud retkede hulka ei tea keegi.

See on ju turism, Maksim. Tõsi, tuumakatastroofi kujutavaid suveniire ja käsitööd ei müüdud.

Kiievis joome siiski pisut viina. Igaks juhuks.

Foto: Tiit Blaat