Seda hoolimata tema suhtes langetatud süüdimõistvast kohtuotsusest veebruari alguses. Tulise Putini-vastase tegelikku olemust analüüsis mõned aastad tagasi Ekspressi külgedel Viktoria Ladõnskaja. Artikkel ilmus esimakordselt 29. augustil 2013.

Eesti poliitikute kaastunde pälvinud Vene opositsionäär Aleksei Navalnõi (37) on president Putiniga sarnasem, kui arvata oskame.

Moskva linnapeaks kandideeriv Navalnõi mõisteti riigivara riisumise eest viieks aastaks vangi, kuid lasti järgmisel päeval siiski vabaks tingimusel, et ta elukohast ei lahku.

Putini võimu kritiseerija süüdimõistmine tekitas president Toomas Hendrik Ilveses nördimust. Opositsionääri saatuse pärast tundis muret ka välisminister Urmas Paet. Terve hulk Eesti poliitikuid ja ühiskonnategelasi avaldas Navalnõile toetust juba enne kohtuotsuse langetamist.

Kuid mida me õieti Navalnõi eesmärkidest teame?

Kainestavalt mõjub internetis leviv video, kus diplomeeritud rahvuslane Navalnõi soovitab kasutada relva, kui “prussakas on tohutu” või “kärbes agressiivne”. Või siis mõtlemapanev video YouTube’is teemal “Mõtle tulevikule, saa natsionalistiks”.

Isegi Venemaa opositsioonilisi seisukohti väljendavad meediakanalid on Navalnõi isiku suhtes segaduses. Telekanal Dožd annab talle veidra iseloomustuse: “Justkui natsionalist, kuid selle juures läänemeelne. Käib venelaste demonstratsioonidel “Russki Marš”, kuid toetab Hodorkovskit; võitleb korruptsiooniga, kuid sõbrustab ettevõtjatega; püstitab populistlikke loosungeid ja laseb end pildistada glamuursete ajakirjade jaoks.” Ja lõpuks: “Selliseid Vene poliitikas rohkem ei ole. Esimene Vene Ameerika poliitik.”

Venemaa populaarne veebientsüklopeedia Lurkomore nimetab Navalnõid muu hulgas вождь хомячков’iks, mis tähendab lihtsameelse ja manipuleeritava rahvakihi pealikut. Samas on suurelt küsimus: “Navalnõi, KES SA IKKAGI OLED?” Muide, Lurkomore pakub ka vastuse, et Navalnõi võib olla Putini enda projekt.

Isegi Peterburi esimese linnapea Anatoli Sobtšaki tütar Ksenia Sobtšak, kes kehastas mõni aeg tagasi Venemaa opositsiooniprintsessi rolli, päris oma saates Navalnõilt tema föderaalsete ambitsioonide kohta: “Kui te tulete võimule, panete Putini istuma. Esialgu on olukord veel selline, et Vladimir Vladimirovitš paneb teid istuma. Aga milles seisneb ikkagi teie retoorika sisuline erinevus? Teie avaldused istumapaneku kohta sarnanevad Putini omadega ...”

Intervjuu lõpus aga tähendab Sobtšak, et Navalnõi reageerib kriitikale suhteliselt agressiivselt − mis on taas omane Putini suhtlemismaneerile.

Kusjuures Navalnõi ei armasta ajakirjandusega suhelda. Ta ei vasta küsimustele, see-eest aga kirjutab tihti ja palju oma blogis. Tuleb välja, et tema suhtlusstiil on monoloog.

Muide, Navalnõi avaldab oma blogis arvamust veel ühe Eesti ühiskonna lemmiku, punkansambli Pussy Rioti kohta, mille liikmed pandi vangi Päästja Kristuse kirikus korraldatud punkpalvuse eest. Navalnõi kirjutab: “Tegemist on vastuvaidlematu faktiga: lollid, kes panid publicity nimel toime pisihuligaansuse.”

Siin võib Navalnõiga isegi nõustuda. Grupp noori korraldas mõni aasta enne kirikuskandaali bioloogiamuuseumis aktsiooni “Kepi karupoja toetuseks”. Bakhanaalis osales ka Nadežda Tolokonnikova – üks kolmest Pussy Rioti süüdimõistetust. Seejuures oli Tolokonnikova muuseumis seksimise ajal viimases järgus rase. “No pasaran!” kirjaga maikasärki kandnud Tolokonnikova nimetas seksiaktsiooni poliitiliseks.

Tekib küsimus: kas Eesti poliitilise eliidi esindajad alati ikka teavad, kellele nad toetust avaldavad? Või siis teavad ja just see background neid rahuldabki? Või tegutsevad nad põhimõttel “minu vaenlase vaenlane on mulle sõber”?! Ehk siis iga Putini vastu mässav indiviid on neile armas ja meeldiv.

Putini puhul on enam-vähem teada, mida temalt võib oodata. Näiteks fotot, millel ta poseerib, haug käes. Aga juhul, kui opositsionäär number üks Navalnõi ambitsioonid realiseeruvad, ei ole selge, millises suunas ta tulistab.