Priit Hõbemägi kirjutas viimases Eesti Ekspressis, kuidas nimekate eestlaste viimasel ajal väljendatud seisukohtades Vene küsimuses vaatab vastu soov Venemaad ja Nõukogude aega rehabiliteerida. Ühe näitena toob ta dirigent Kirstjan Järvi hiljutise avalduse sellest, kuidas „Eesti peab sirutama Venemaale käe“. Eesti Ekspress meenutab Kristjan Järvile , millistel tingimustel tuli  Nõukogude ajal Eestist lahkuda tema isal Neeme Järvil. Kas Venemaa ei peaks kommunismi enne hukka mõistma, kui neile käsi ulatada?

Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 31. oktoobril 2013. 

Vanahärradega juttu ajades olen ettevaatlik, sest osa neist olid omal ajal seltsimehed. Pelutav, kas pole? Seltsimehed võitlesid ideoloogilist võitlust, torgates nõrgemale noa kannikasse. Nii näiteks langes 1980. aastal seltsimeeste roaks andekas dirigent Neeme Järvi. Noore naisena pidin päris pingutama, et mõista, miks Järvit pärast Eestist lahkumist nõnda tümitati. Pingutasin, süvenesin ja – üllatusin. Mõni seltsimees ei osutunudki nii nurjatuks, nagu esialgu tundus!

Tulevane suurmees Järvi lahkus ENSVst, kui minu sünnini jäi veel kümme aastat. Dirigent ei pistnud jooksu mõnel Lääne turismireisil, nagu tookord tihti juhtus (näiteks Teatrite Valitsuse ülem Aarne Vahtra hiilis Pariisis turismigrupist minema).

Järvi ajas paberid korda ja lahkus koos perega Nõukogude Liidust ametlikult Iisraeli viisaga. Ometi sülitas Eesti ajakirjandus talle järele poeetilise tigedusega. Järvit nimetati tänavamuusikuks, kelle müts on täis hõbeseekleid... Ja kellele on kõrva sosistanud juurteta inimesed ehk siis arvatavasti juudid.

Järvi sõitis jaanuaris 1980 Tallinnast rongiga Minskisse, sealt Viini, kus istus New Yorgi lennuki peale.

Lugege allolevast väljavõttest, kuidas talle punane oda selga visati. Katke pärineb ajalehest Sirp ja Vasar, 15. veebruar 1980.