Teder (54) on hõivatud mees. Veel enne, kui ajakirjanik end tutvustada jõuab, on ta juba telefonitorusse hüüdnud, et on kinni, ent uudishimu ajel küsib siiski takka järgi, et mis asjus üldse helistatakse. Kuuldes selgitusi, ta leebub ja kutsub tippärimeeste seas, nagu Oleg Ossinovski, Jaanus Rahumägi ja Jüri Vips, lemmikuks saanud Audi majja intervjuule ja hindab selle kestuseks vähemalt kolm tundi. „Tavaliselt on umbes nii kaua läinud,“ tõdeb ta.

Intervjuu leiabki aset hommikul kell üheksa Indrek Neivelti ja Tederi firmale kuuluvas Audi majas. Viimasel, 16. korrusel, kuhu Teder ise jõuab kerge hilinemisega.

Tuleb tõdeda, et Eesti ärikoorekihil on kontori jaoks valitud küll kesklinnast kauge, ent meelikosutavalt hurmava vaatega koht. Akendest avaneb hunnitu pilt Tallinna lahele, mida mõnevõrra tasakaalustab Haabersti ringristmiku tolmune ümberehitus teisel pool. Tederi hinnangul oleks saanud ummikuid vältida lihtsalt veidi kaugemale paigaldatud valgufooridega, mis oleksid liiklust hakanud juhtima ringist kaugemal.

Ja väga sujuvalt võtabki Teder ise intervjuujuhi rolli ja alustab.

„Võib olla sissejuhatuseks nii palju, et praktiliselt kogu oma teadliku ärilise elu olen tegelenud kahe asjaga — autokaubandus ja hiljem kinnisvara. Tegelesin väga aktiivselt autoralliga, võidsõiduga — see oli kogu mu elu. 90ndatel sattusin tööle EKE transpordiosakonda, toona oli selle pealik nagu minister. Sealt kasvaski välja tänane Toyotade müük, Elke Auto. Mind võeti tööle transpordiosakonna juhataja asetäitjaks ja minu asi oli tegeleda varustusega. Siis hakkasin käima ka Togliattis ja üle Venemaa. Tegime EKEga ühisettevõtte. Sealt on kasvanud välja väga palju Eesti ettevõtlust (Merko, Astlanda, Harju Elekter, Elke Auto, Sadolin, EKE Invest jne). Togliattis kohtusime esimeste Peterburi partneritega, tõime esimese raha. Ain Hanschmidt, toonane EKE panga juhataja, väga võimeka inimesena liitis ühtekokku 10 panka ja tegi Ühispanga.

Tollal oli turg täiesti tühi, n-ö võitjate põlvkond, tegelikult on see legend üks bullshit. Mis viga on tühjal turul toimetada, kus sa lihtsalt kopeerid välismaa ärisid. Praegu on noortel äärmiselt raske, puudub kapital ja kõik on turul olemas. Sa pead võtma kelleltki midagi ära. Mingid vennad jäävad vanaks, muutuvad, laisaks, võib-olla teevad valesid otsuseid või tahavad lihtsalt ärist välja minna. Äri liigub kogu aeg, põlvkonnad vahetuvad. Äriga pole mõtet 80aastasena tegeleda. Lõpuks sured ära ja kahe põlvkonna jooksul pillutakse kõik laiali ja kulutatakse ära.“

Kas seetõttu on poeg Rauno teie ettevõtted üle võtnud?

Ma olen seisukohal, et üle 45 aasta vanu inimesi juhina pole mõtet tööle võtta. Tuleb võtta 30aastaseid, 30–45 eluaasta vahel on aktiivne aeg. 50. eluaastast muutub 80% inimestest laisaks. Võib-olla on see tingitud loodusseadustest, et inimene vananeb ja peabki end kuidagi teistpidi üleval pidama. Ma väga loodan, et see mind ei puuduta ja mina loodusseadustele ei allu. Aga vanad hakkavad jaurama, neil on kindlaks kujunenud arusaamad, millest ei taheta lahti lasta. Mulle meeldib, kui on uued lahendused. Ei saaks just öelda, et olen mässaja, aga mulle ei meeldi karjas ühtemoodi tehtud asjad. Edu alus on, et teed midagi teisiti.

Inimestega on samamoodi. Pole mõtet hoida tööl konsultante või poole kohaga inimesi. Ideaalis

Tollal oli turg täiesti tühi, n-ö võitjate põlvkond, tegelikult on see üks bullshit. Mis viga on tühjal turul toimetada, kus sa lihtsalt kopeerid välismaa ärisid.

võtame tööle inimesi, kes on 35 aastat vanad, puuduvad isiklikud ärid, tal on soov 15 aastat aktiivselt toimetada ja siis ta tegelebki selle ühe asjaga pühendunult ja siis see võib osutuda edukaks.

Kui võtad kellegi väga suurest süsteemist, siis ta ise ka tihtipeale usub, et ta on suur. Mina mehaanikainsenerina mõistan seda nii, et hammasrattad jagunevad kaheks. On vedavad hammasrattad ja veetavad hammasrattad. Kui vaatad kella mehhanismi, siis kuskil on vedav hammasratas, mis hakkab seda mehhanismi vedama, ja kõik teised tiksuvad kaasa. Kui nüüd keegi teine hakkaks pöörlema teises suunas või teise kiirusega, siis see mehhanism läheks katki.

Kui sa otsid inimest, siis sa pead välja selgitama, kas ta selles teises süsteemis oli vedav või veetav hammasratas.

Kas Rauno on siis vedav või veetav hammasratas?

Elu näitab. Peab end distantseerima. Isegi kui näed, et ta teeb mingeid asju teisiti, kui peaks. Kes siis ikka teiste vigadest õpib, ikkagi ainult enda vigadest. Kui sa ei lase inimesel vigu teha, siis saad lõpuks mingi sussi. Sealt need 30- ja 40aastased mehed tulevadki, kes koos emaga elavad, neil pole lastud iseseisvalt toimetada ja vastutada.

Kuivõrd vastab tõele see, et te olete end Porto Francost distanseerinud, tegelikult elate sellele ju kaasa?

Nii ja naa. Porto Franco on üks nendest projektidest, millega ma olen olnud läbi aegade seotud.

Me ei tee täna mitte ühtegi projekti, mis on väiksem kui 50 miljonit. Üldiselt väärtus jääb 100 ja 150 miljoni vahele. Porto Franco on üks neist. Koos saba ja sarvedega, ütleme, 160–170 miljoni eurone investeering.

Meil on samasugused projektid Ukrainas. Suurlinnades on kõige parem koht metroopeatuse kõrval. Metroo on järgmised 100 aastat sama koha peal ja tõmbab jalakäijad peatustesse kokku. Meil on seal peatus, mida läbib iga päev 26 000 inimest, ja kui sa paned oma kaubanduse sinna, on sul järgmised sada aastat hea olla.

Probleemiks on see, et kui investeering on 50 kuni 100 miljonit, siis sa pead selle raha korraga sisse panema. Vähesed suudavad seda teha. Minu roll nende juures lõpeb siis, kui algab ehitamine, kui kontseptsioon ja põhirentnikud on paigas.

Mis puudutab Porto Francot, siis me tahtsime, et meie hüpermarket oleks igal juhul Prisma.

Miks just Prisma?

Kui soomlane käib Tallinnas, siis ta peab Prismas ära käima. Ikkagi Soome bränd. Midagi kodust. Ja meie tahame talle pakkuda võimaluse käia Prismas sadamas. Kõik südalinna poed on väikesed toidukad, meie tahtsime, et oleks hüper, suurem formaat. Me tahame, et inimene, kes nädalavahetusel sinna tuleb, teeks nädalaks ostud ja saaks need pagasnikusse mugavalt ära panna. Mida rohkem inimestel tekib vaba raha, seda rohkem nad kulutavad söömisele ja vabale ajale. Söömine, eriti väljas söömine, on üsnagi kallis ja me tahame anda sinna juurde kõige parema restoranide valiku. Kui tavaliselt on kaubanduskeskuste restoranid ilma akendeta ja emotsiooni pool jääb väikseks, siis meie Admiraliteedi basseini poole jäävad restoranid on läbi kahe korruse ja suurte akendega. Maitsemeel ja toidu tegemine on üks asi, aga kui sa saad vaadata purjekaid ja tõmbad ninna mereõhku, saad emotsiooni juurde. Võib-olla kajaka karjumine sobib ka sinna, aga mitte alati.

Porto Francos pingutatakse jubedalt maa aluse osaga, et inimesed saaksid mugavalt parkida. See auk on täna 12 meetrit sügav ja 26 000 m2 suur. Nii keerulist ja kallist asja pole enne Eestis tehtud kus ehitus käib mere kõrval ja 10 meetrit allpool merepinda. Nii keerulist ja kallist asja pole enne Eestis tehtud.

UHKE MAJA: Intervjuuks kutsus Teder ajakirjaniku Audi majja, kus muu hulgas kontoripinda rendib Eesti ärimeeste koorekiht, nagu näiteks Oleg Ossinovski, Jüri Vips, Jaanus Rahumäe ja paljud teised. Foto: Hendrik Osula

Kas see jõuab üldse kasumisse, kui see nii keeruline ja kulukas protsess on?

Ikka jõuab. Algus on küll aeganõudev aga maa-alust osa ju järgmise 100 aasta jooksul ümber ei ehitata. Maapealse osa ehitamine on nagu maja ehitamine ikka. Väikese maja jaoks 12 kuud, suure maja jaoks 18 kuud. Viimased kaks aastat on tegeletud maa alla minekuga. Tavaliselt on nii, et ostad maatüki, hakkad projekteerima, võtad välismaa tegijad ja teed kontseptsiooni, hakkad sellega linnavalitsuses käima, siis ilmuvad välja armukadedad kohalikud arhitektid, kes arvavad ise, kuidas sa oma raha kulutama peaksid. Siis käiakse jauramas, üks tahab ooperiteatrit ja teine loomaaeda. Kõik on ümber Porto Franco käinud jalgu pühkimas, 100 meetrit eemal on Norde keskus, kus on üks uks kaubanduskeskusesse, üks kasiinosse ja kaubalaadimine. Selle kohta pole keegi midagi öelnud. Tegelikult peab iga kuus meetrit linnaga suhtlema.

Arvamust võiks avaldada selle kohta, milline näeb välja kogu Admiraliteedi ala Russalkani välja. Käisime ja võtsime Londoni suurtelt tegijatelt pakkumise, üks neist ka Norman Foster, kes on teinud käbikujulised majad. See maksis 100 000 eurot ja seda esitleti 2015. aasta augustis kogu linnavalitsusele ja seal oli näidatud, mis võiks juhtuda linnahalli ja Russalka vahel.

Linnahalli kõrval oleva Statoili asemele on plaanitud uus linnavalitsuse hoone.

Londoni arhitektide ja Eesti Kadarik & Tüüri nägemuses lammutati Linnahalli jäähalli osa ja tänased vastu jäähalli olevad 60 meetri laiused trepid lohistati vastu Linnahalli — sellega tekkis Linnahalli ja Statoili tankla kohale planeeritava uue linnavalitsuse hoone vahele plats, mida võiksid ümbritseda hooned, mis moodustaksid kompleksis uue raekoja platsi. Sinna tuleks nihutada Balti jaamast Mustamäe, Õismäe ja Rocca al Mare busside lõpp-peatus ja rajada platsi alla 3000 auto parkla, mis teenindaks sadamat, Linnahalli ja kogu kvartalit ja ühendaks sadamaala kogu Lääne-Tallinnaga.

Põhimõtteliselt joonistasime 70 000 ruutmeetrit endale konkurente. Me tegime seda sellepärast, et vaadata suurt pilti, mis saja aasta mõttes oleks mõistlik ja tore. Mis täna linnas toimub? Räägitakse linnahallist kontserdikeskusena ja linnavalitsusest. Kui linnavalitsus tellis detailplaneeringu, siis töö osas polnud üldse transpordilahendust. Meie alustame tavaliselt sellest. Kust saab sisse ja välja, kust tulevad bussid, kust inimesed, linnavalitsus nii ei tee. Neil puudub võime ette vaadata. Neil on võime vaadata asju, mis pidid eile juhtuma. Ükski poliitik ei suuda seda, sest ta ei tea kunagi, kas ta nelja aasta pärast veel on tegev. See funktsioon peaks olema kellelgi teisel, peakski olema arhitektide liidul, arendajatel, kes saaksid aru, mida seal majanduslikus mõttes teha saaks.

Londoni vennad ütlesid ka seda, et praegu on ajalooline võimalus tõsta kõik Tallinki laevad A-terminali, ehitada sinna uus kai ja Admiraliteedist kuni Russalkani aiad maha võtta ja anda ala rahvale tagasi. Uued kaid ja ümber tõstmine maksaks 150 miljonit, selle saaks aga maa müügist tagasi. Reidi teest kuni mereni võiksid olla elumajad. Täna on seal hunnik krusasid, aedu ja laevu.

Vahepeal olid jutud, et LHV kaalub Porto Francosse investeerimist, kellelt siis finantseering tuleb?

Aktsiakapital on täis märgitud. 40 miljonit tuleb aktsiakapitalist ja 20 miljonit on aktsionäride laen. Ehk et kui me räägime mingisugusest lisainvesteeringust, siis keegi peaks midagi ära müüma.

Huumor on see, mida ma nädalavahetusel lugesin Delfist. Et keegi lauluväljakult saatis kuskile ministeeriumisse kaks šokolaadi, mis maksid poolteist eurot.

Kõige parem variant on, kui see müüakse penisonifondile, mis on ärikinnisvarast alati huvitatud olnud, kuna seal on stabiilne rendivoog, eriti kaubanduses. Selleks, et ehitus seisma ei jääks, panevad aktsionärid vaikselt raha juurde, kuni pangaraha avaneb, seal pole põhjust närvitseda.

Kaubanduskinnisvara on vähe ja see tuksutab sada aastat raha. Aga pensionifondide tavapärane poliitika on see, et nad ei osta enne, kui vara on valmis ja tootlus on juba olemas. Kindlasti ei taha pensionifondid osaleda projektides, mille ümber käib üks lõputu jauramine.

Ja eks ehitushinna määrab see, kas sa teed endale või müügiks.

Teete siis endale või müügiks?

Me teeme kõiki Arricano asju endale.

Samas te olete sellega ikkagi seotud. Telefonis proovisite jätta muljet, nagu te poleks üldse seotud.

Loomulikult on see mingis mõttes oma laps. Aga ta on üks kümnest. Keegi ei helista mulle, ma pole juhatuse liige, no mida ma siis jauran.

Teie firmad on ju siiski laenu andnud.

See on täpes.

Ühesõnaga, kümne aasta pärast olete jälle rikaste edetabeli esinumber?

Ei praali. Ei, mul ei ole sellist ambitsiooni, ausalt öelda. Ma arvan, et seal on ikka IT-mehed. Või kaubandus. Kuhu siis inimene oma palga viib, osa kommunaalkuludeks ja siis ülejäänu poodi.

Kas Eestis on ka selline kuldne kaheksakümnendate tagasitulemise aeg, palju korruptsioonijuhtumeid on välja tulnud, kuhu te ka ise oled sisse tõmmatud?

Ma ei ole kuhugi sisse tõmmatud, ma osalen Eesti majanduselus ja minu missioon on rääkida ekspordi arendamise visioonidest Eesti poliitikutele ja ametnikele kellele on sellest mõtet rääkida - kes saavad selle arendamiseks ka midagi ära teha. Savisaare protsessi raames tõsi küll üritati mult ühe sellesisulise vestluse käigus ka annetusi küsida, kuid ma püüan ikka inimesi nende muredes mõista, mitte hukka mõista. Ma usun, et linnakodanikul on siiski õigustatud ootus, et talle linnapea kabinetis ebaseaduslikke ettepanekuid ei tehta.

VALVAB: Hillar Teder on andnud Porto Franco, väidetavalt Tallinna ambitsioonikaima kaubanduskeskuse projekti pojale Raunole, ent lapsukese kasvamisel hoiab ta endiselt silma peal. Foto: Hendrik Osula

Kas mingile osale ühiskonnast tuleb see üllatusena, et poliitikas asi nii käib?

Ma arvan, et see Eesti korruptsioonivärk on suht nohu. Eesti on provints, see level ongi madalam. Kui see on korruptsioon, mis siis veel mujal on. Mingisugune korruptsioonitase on igal pool ja see on muidugi õige, et sellega võideldakse. Huumor on see, mida ma nädalavahetusel lugesin Delfist. Et keegi lauluväljakult saatis kuskile ministeeriumisse kaks šokolaadi, mis maksid poolteist eurot. Ministeeriumis võeti kokku koosolek, kulutati maksumaksja raha, sajad eurod vähemalt. Võeti vastu otsus, et see inimene, kellele see kiri tuli, kus oli kaks šokolaadi, peab need tagastama lauluväljakule. Kindlasti telliti kuller, saadeti tagasi, tehti kiri. See on naeruväärne, piinlik. Ja ühel hetkel hakkab see segama Eesti arengut.

On meil siis ametnike riik?

Ma arvan, on üsnagi. Neil on suhteliselt head palgad Eestis. Ikkagi 800 eurost paari tuhandeni. Ja tippametnikel rohkem. Ja nad armastavad jubedalt seda, et nemad ainult kontrollivad, kas mingisugune asi mahub kasti või ei mahu. Mida ametnik ei taha, on teha otsuseid. Sest kui pead tegema otsuse ja see on vale, siis võidakse lahti lasta. Kõige parem on, kui sa üldse midagi ei otsusta, lihtsalt kontrollid, kas mahub läbi raami või ei. Kõik peab olema seadustega reguleeritud, kuskil kirjas. Kohati see on koomiline. Inimese silmaring ei ole lehmatagumikust kuigi palju suurem. Kriminaalkoodeks on ainuke asi, mida näed. Elad mingis paragrahvi maailmas, millest normaalsed inimesed tihtipeale aru ei saa.

See korruptsiooni asi, ma olen sellest nüüd palju rohkem teada saanud. Kui sa tahad midagi head, võta kas või Seli (Neinar Seli, olles ühtaegu nii Tallinna Sadama nõukogu esimees kui ka EOK juht, mõisteti riigikohtus süüdi, et ta hääletas Tallinna Sadama nõukogu koosolekul otsuse poolt maksta EOK-le 250 000 eurot toetust) keiss, tema eesmärgid olid ju üllad. Hea küll, ei tulnud välja, andnud siis oma rahast, aga ta tahtis anda riigi rahast. Keegi ei saanud midagi, eesmärgid olid üllad ja vana on kriminaalkurjategija. Ei kõla päris hästi, aga ei saa ka teisiti.

Olete ka suuremaid erakondi toetanud, on sellest mingit kasu ka olnud?

Ma olen erakonda toetanud siis, kui mul tekib kellegagi sõprussuhe. Ma püüan toetada inimest. Minu jaoks on üks sümpaatsemaid inimesi Eesti poliitikas olnud Juhan Parts. Ma pean temast lugu sellepärast, et ta julgeb oma arvamuse välja öelda. Saata pekki neid, kes käivad lihtsalt jauramas. Selliseid inimesi on tarvis. Ta ei kuulu poliitikute lambakarja, vaid on juhtoinas, munadega vend.

Neid vendi, kellel on nii visioon kui ka missioon, on äärmiselt vähe. Ja need tavaliselt ongi juhid, Siim Kallas, Edgar Savisaar, Juhan Parts, omal ajal Mart Laar. Ma ei näe praegu järgmist sellist seltskonda. Mulle tundub, et Ossinovski, kallis koolivend Reaalkoolist, on midagi sellist.