Lugemine läheb sassi, kui kirja panna kõik ministrid, kellele kirju on läkitatud.

Ain Seppik (siseminister). Käis kohal, oli päri. Tühja!

Jaan Õunapuu (regionaalminister), Siim-Valmar Kiisler (regionaalminister).

Asi ei edenenud, mitte kriipsu.

Viimati tuli vastus riigihalduse ministri Mihhail Korbi allkirjaga, kuigi kiri läks teele peaminister Jüri Ratase aadressil.

Oleme teadlikud, riik ei saa sekkuda – kõlas Korbi pika jutu mõte lühidalt.

Terve posu kirju on saanud nii Tartu kui ka Põlva maavanemad.

Miski pole aidanud.

Maaritsa, Vissi ja Krüüdneri küla, kokku 270 elanikku – nagu väike sarv praeguse Põlvamaa Valgjärve valla põhjaosas – on tahtnud ligi 20 aastat saada kõrval Tartumaal asuva Kambja valla osaks. Enne sõda kuulusidki need külad Kambja kihelkonda.

20 aastat?

„Ei ole 20, nüüd on 16. See algas 2001 pihta. See on ikka hirmus pikk aeg!“ ohkab Maaritsa rahvamaja juhataja Astra Kittus ja laseb erkoranžid töökindad rüppe langeda.

„See on kõige hullem päev, mis üldse annab välja mõelda!“ Õhtul tulevad tema juhitud rahvamajja noored talendid kogu maakonnast. Kes laulab, kes mängib pilli. „Punamütsike“ kantakse ette. Lõpuks veel disko. Kõike seda jälgib seinalt Valgjärve valla vapi kollasel kilbil must, kollase nokaga kotkapea. Vapp meenutab, et piirkond on üks tähtsamaid konnakotkaste pesitsusalasid.

Kittus on seadnud ronimisredeli saali seina äärde, et hakata laste joonistatud pilte seinale kleepima.

Üks hääl puudu

2002. aasta märts. Maaritsa, Vissi ja Krüüdneri elanikud on korjanud allkirju Tartumaaga liitumise poolt. Valgjärve vald nõustubki korraldama rahvahääletuse.

TAGURPIDI REFORM: See haldusreform pole mõeldud nende inimeste jaoks, kes maal ja külades elavad, arvab Maaritsa rahvamaja juhataja Astra Kittus. Foto: Anni Õnneleid

Vald seab ka reeglid – lahkumise poolt peab olema enamus ehk enam kui pool hääletusnimekirja kantutest. Kastikesse „Põlvamaalt lahkumise poolt“ teeb risti 101 inimest, Põlvamaale jäämise poolt on 61. 40 jätab tulemata. Nimekirjas on 202 hinge. Üks hääl jääb puudu.

Niisugune napikas ajab harja punaseks toonasel Siim Kallase valitsusel, mis suurt haldusreformi ette võtta ei julge, aga annab teada, et sellist selget lahkumismeelsete üleolekut peab arvestama ja kui Valgjärve vald seda ei tee, võib valitsus ise need kolm küla Tartumaa alla nihutada. Lubaduseks see jääbki.

Volikogu võim

„See haldusreform pole mõeldud nende inimeste jaoks, kes maal ja külades elavad. Jääb siuke mulje, et see on tagurpidi alustatud, inimeste seas tehakse aga küsitlusi, kuid vallavolikogu on kõrgem võimuorgan,“ ütleb Kittus.

Ta on ise Valgjärve vallavolikogu liige. Ainus selle üheksast liikmest, kes on kolme küla Tartumaale ülemineku poolt.

Eelmisel aastal korraldati neis kolmes külas Valgjärve valla eestvõttel tervelt kaks rahvaküsitlust. Tahame Tartumaa alla, Kambja valda – andsid mõlemad selge tulemuse. Kui enamasti käidi neid haldusreformi formaalse kulgemise jaoks vajalikke küsitlussedeleid täitmas äärmisel loiult, siis Maaritsa, Vissi ja Krüüdneri 230st hääleõiguslikust kodanikust tuli detsembris välja 121 inimest, neist 92 protsenti oli Kambja vallaga liitumise poolt.

Kittus ütleb, et neid on süüdistatud – miks peab võimaliku ühendvalla ülejäänud 4700 inimest kannatama 270 lahkulööja pärast.

Haldusreform aga surub peale. Kambja vald (2600 inimest) on üks neist, kes pöördus riigikohtusse – haldusreform ei vasta põhiseadusele. Kohtust jäi loodetud võit tulemata. Täna on Kambja üksi ning ilmselt ootab neid ees sundliitmine Ülenurme vallaga (7100 elanikku).

Valgjärve vald (1400 elanikku) on omakorda liitumise keeristes. Liituda võiks Kanepi vallaga (2600), aga see pole piisav, et täita haldusreformi seadusse kirjutatud 5000 elaniku nõuet. Isegi Kõlleste ja Kanepi vallaga kolme peale kokku jäi aastavahetusel täpselt üks bussitäis ehk 38 inimest puudu. Seda hoolimata pingutustest. Näiteks Valgjärve vald loosis välja kaks 1500eurost kaubanduskeskuse kinkekaarti, ühe vastsetele sissekirjutanutele, teise valla põliselanikele.

„Millegipärast meie kolm valda on väga kindlad, et neid sundliitmine ei taba. Vallavanemad arvavad, et suudavad piirkondlikult komisjonilt erandi (vaadata 38 puuduoleva hinge peale läbi sõrmede) välja rääkida,“ ütleb Kittus. Sundliitmine tähendaks muutumist osaks monstrumvallast Põlvas, kuhu koondub suur osa Põlva maakonnast.

Miks kolm küla Kambjasse ihkavad?

Praegune Valgjärve valla keskus Savernas on koht, kuhu peab eraldi minema, see on kolme küla elanikele tülikas. Enamasti on töökohad Kambjas. Lapsed käivad Kambjas koolis, kuigi lapse sealsesse kooli panemine tähendab lapsevanemale rahalist kahju. Vald maksab ranitsa- ja koolilõputoetusi ainult neile, kes õpivad oma valla koolis Savernas. Ja isegi matuseplatsid on Kambjas.

KILES KUPLID: Maaritsa küla vana kirik. Foto: Anni Õnneleid

Palju inimesi töötab hoopis Tartus, kuhu viib sirge tee Kambjast läbi, sõiduks kulub vaid 20 minutit. Ainult üks 50 km/h piirang enne Tartut võtab hoogu pisut maha.

„Kui keegi ütleb, et kuule, lähme linna, ei tule kellelgi mõttesse, et see on mingi muu linn kui Tartu. Põlvasse lähed siis, kui on erialaselt mingi koolitus,“ ütleb Kittus.

Põlvasse läheb hommikupoolikul üks buss ja tuleb lõunast tagasi. Tartusse läheb Maaritsast busse peaaegu iga tunni tagant.

Aga Valgjärve vallavolikogu pole seni rahvahääletuse tulemusi arvestanud. Kolme küla soovide põhjal alustati Kambjaga üleandmisläbirääkimisi, need jooksid ummikusse, kui Valgjärve esitas loetelu kõigist Maaritsa piirkonda tehtud investeeringutest, ligi 300 000 eurot. Makske kinni, oli sõnum. Asi läks inetuks. Kambja tõstis selle peale käed üles.

Kittus ütleb, et neid on süüdistatud – miks peab võimaliku ühendvalla ülejäänud 4700 inimest kannatama 270 lahkulööja pärast.

Tema sõnul on lugu üsna lihtne – kolme küla tuleb kinni hoida, sest muidu ohustab Valgjärvet liitumine suure Põlva vallaga. Kes seal võimule ligi pääseb, on ennustamatu.

Maaritsa ehitusettevõtja Alar Ereline ütleb, et neile on selgeks tehtud: esmalt liituvad Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve vald, alles seejärel saab hakata eraldumisplaani arutama.

Valgjärve vallavanem Kaido Kõiv tunnistab, et tegelikult käibki kogu mäng selle peale. Kui valitsus vaatab läbi sõrmede sellele, et neil on 5000 inimesest 38 puudu, saab liitumine teoks.

„Kui me saaks oma erisuse kätte, siis vaatame, mis neist kolmest külast saab,“ ütleb ta.

Tegelikkuses paistab pigem, et Valgjärve läheb sundliitmisele Põlva vallaga. Millal seal kolme küla eraldumistaotlus võiks kõneks tulla, ei tea keegi. Pantvangikriis jätkub.

Maaritsa küla vana kiriku lagunevate kuplite ümber mässitud must kile plagiseb tormis. Lendaks ära, aga ei saa.