Mina armastan sõnavabadust nagu türklane halvaad ja seepärast hakkasin aastal 1999 Ekspress Grupis rääkima, et internet pakub võimaluse uuetüübiliseks meediasuhtluseks — massilugeja suhtleb massilugejaga! See annab võimaluse, et meie meediaplatvormil hakkab sündima mitte toimetuse, vaid otse lugeja toodetud sisu.

Uut võimalust aastal 1999 iseloomustasid simultaansus, sporaadilisus ja spontaansus. Sajad inimesed saavad arutleda üheaegselt, kusjuures olla vaheldumisi nii ütlejad kui kuulajad. Jutusaates on see ju võimatu. Ja keegi ei juhi neid, jutt tekib sporaadiliselt. Ning mis on päris meediafilosoofiline ja vahest kõige huvitavam nähtus — see jutt hakkab ise kulgema sinna, kuhu otsustab suuna võtta. Kommentaarium muutub omaette kultuuriliseks struktuuriks (teoreetik Luhmanni mõttes), mis iseennast ergutades kulgeb sinna, kuhu ise tahab. Õhtupoolikul satub joovastusse, millalgi poole kahe paiku öösel vaibub, et siis pool kaheksa hommikul ärgata ja kulgeda edasi sealt, kuhu pooleli jäi.

Uue meediasuhtluse loomise ajend oli põikpäisus. Tahtsin näidata, et võrgustatud arvutid võimaldavad jõuda masside toodetud meediani — ilma juhtideta. Täpselt nagu Eesti Ekspressi tegemise mõte minu poolt oli näidata, et Eestis võib olla ajaleht, mille peatoimetaja pole kommunist ning mille veerud ei vaja tsensori templit. Ei Ekspress ega kommentaarium tundunud loomise hetkel bisnisena.

Kuna mu oma ettevõte ideed vastu ei võtnud, kõndisin hästi väikse meediaettevõtte Delfi juurde, mida juhtis mu Rotary-klubi kaaslane Allan Martinson, ja ütlesin, et tahan näidata, kuidas publik hakkab ise meediat tootma. Allan küsis, mida ma selleks vajan. Ütlesin, et anna kuus arvutit ja kuuskümmend tuhat krooni palgaraha, teeme sellise kollektiivse aju. Palkasin Tiina Jõgeda, Alari Rammo, Lea Larini, Allar Tankleri ja Margus Järve.

Kollektiivse aju mõtte haudusin välja Estonias peetud uue meedia konverentsil. Seal räägiti uuest meediast kui ärimudelist ning sellest, et reklaam kolib internetti.

Kollektiivse aju ideaal pärines mul kommunikatsiooniõpingutest siinsamas ülikoolis. Nimelt on võimalik märgata, et eksisteerivad teatud jutud, mida ühiskond räägib oma kõige kõrgemal kokkuleppimistasemel, sellel kokkusaamisplatsil. See on avalikkus. Väikeste gruppide avalikkus, salongiavalikkus ja keskväljaku avalikkus. Nagu meile õpetati, kujundavad inimesed oma arvamuse välja arvamusliidrite suu läbi. Arvamuste esialgne paljusus koondub läbi nõndanimetatud Davisoni toru teatud kolmeks-neljaks mullikeseks. Need on siis ühiskonna põhilised arvamused teatud küsimustes.

Siinkohal mul on üks küsimus professor Vihalemmale: ütle, palun, Peeter, sina meile noorest Marxist rääkisid, kas see oli nüüd Moseli korrespondendi kaebuste loos või oli see 1844. aasta majandusfilosoofia käsikirjades, kui Karl Marx kirjeldas vaba ajakirjandust, mis on kui anonüümne tõevoog, kus korrespondendid oma nime ei pea kirjutama? Mosel ja korrespondendid (1)? Okei, aitäh.

Delfi kommentaarium oli esialgu arvamusplats, mitte uudiste kommenteerimine.

Kõik võivad näha, et Eesti ühiskonnas on mõned diskussioonid üsna välja arenenud ja suurt edasi ei pääse. Näiteks see, kas 1939. aastal oleks pidanud relvaga Venemaa vastu astuma. Teised diskussioonid on aga arenemisjärgus. Just siin nägin kommentaariumi avaliku arvamuse koondamise funktsiooni. Mingid teemad, võibolla sobib neid nimetada ka tänapäeva tüvitekstideks, on ühiskonnas pidevalt arutamisel. Aga arutelu kulgeb kord Postimehes, kord ajakirjas Akadeemia, kord Ekspressi kultuurilisas Areen, kord raadiosaates või Sirbis. Ideaal oleks olnud selliste tüviarutelude ühtekoondamine. Delfi kommentaarium oli esialgu arvamusplats, mitte uudiste kommenteerimine.

Näiteid aruteludest. Kas kutseline kaitsevägi või kohustuslik sõja[väe]teenistus? Kas tuumaenergia või mitte? Kas on hea usaldada 18-aastast inimest kõrghariduse valikul, et ta vabalt võiks valida endale näiteks semiootiku eriala, või siis tuleks 18-aastast inimest veel kuidagi suunata? Kas vabalt kujunev turuvõistlus on parim viis asjade korraldamiseks? Kas ühiskonnal on õigus arste kinni hoida? Kas Eesti suudab euroopaliku riigi struktuure üleval pidada? Jne.

Ma mõtlesin, et Delfis, seal arvamusplatsil, on võimalik välja arendada diskussioon, kus oleks näha momendi kõige eredamad, kõige informeeritumad, võibolla kõige paremini müüdud seisukohad nendes küsimustes. Ehk siis Eesti kollektiivne aju, eestlaste selle momendi seisukohad neis küsimustes.

Kommentaariumi loomine on erinevates maades kujunenud erinevalt, näiteks Soomes loodi peagi omaette netilehekülg arvamusavalduste jaoks, et masside suhtlus kanduks uudistelehekülgedelt sinna. Idaslaavi maades ei viljelda väga demokraatiat ning vaba arvamusavaldus pole seetõttu suurte masside privileeg. Samas aga leidub suurtel rahvastel hulgaliselt tarku arvajaid, kes uudise all paiknevat kommentaariumi arendades hõlmavad palju keerukama teadmiste ja vaadete ala, kui üks meediauudis ise sisaldab.

Tüviteksti mõiste laenasin möödunudsuvisest diskussioonist kultuuriväljaannetes. Loomingus ja Sirbis leidsid intellektuaalid (2), et eesti kirjandus (välja arvatud ehk Andrus Kivirähk ja Viivi Luik) ei ole enam ühiskonda ühendavad, nagu olid Luts, Vilde ja Tammsaare. Seetõttu pakuti välja, et uue aja tüvitekstiks võiks pidada ühiskonda läbivat meediadiskussiooni. Tänapäeva meedia, osalt siis ka kommentaariumi abil, on isearenev tüvitekst. Võtsin sellest mõttest kinni.

Tänapäeval toodab Eesti ja Baltikumi suurim uudisteportaal Delfi Eestis keskmiselt 470 uudisühikut päevas (pilti, videot, teksti). Lugejate kommentaaride hulk kuus tiirleb 300 000 ümber. Umbes 5–7% kommentaaride mahust on modereerijad kustutanud, näiteks juunis 2012. aastal 254 025 kommentaarist 15 948. Vene Delfi kommentaariumis leiavad modereerijad rohkem kustutamisväärt kommentaare —15%. Näiteks juulis 2012 kustutati 64 745 kommentaarist 9104. Eestikeelsete lugejate endi tehtud uudiste rubriigi „Rahva hääl“ kommentaaridest leiab kustutamist suhteliselt vähe — näiteks augustis 2012. aastal 11 555 kommentaarist 440.

Me märkame, et sageli on Delfis mõned väga loetud teemad, millega kaasneb fenomen, et nende kohta käivaid kommentaare loetakse rohkem kui uudist ennast. Näiteks oli vist meie tuntud jalgpalluri Lindperega seotud jalgpalliklubis Ameerikas üks näotu surmajuhtum. Seal palju seletada ei olnud. Selle puhul loeti kommentaare rohkem. Seal oli informeeritud kommentaare, oli lihtsalt „psühhofüüsilisi“ reaktsioone: „Oh issand, issand jumal küll“ või siis „Eestlane on süüdi“ või siis mitmed räiged, tavaliselt r-i sisaldavad sõnad. Ühesõnaga, mõni kommentaarium on populaarsem kui kommentaariumi ajend ise.

Pange tähele, kasutasin osa kommentaaride kohta sõna „psühhofüüsiline reaktsioon“, mida kasutan ingliskeelse sõna utterance mõttes. Õppisime keskkoolis pähe hurmava lõigu „Forsyte’ide saagast“, kus keset mesilaste kevadist suminat koer Balthasar, kelle peremees Jolyon Forsyte surmale uinus, „uttered a long howl“. Rahvalik kommentaarium toob endaga kaasa spontaanseid reaktsioone, mühatusi, hüüatusi, needmisi, lühendeid. Nendest teen juttu hiljem, kui räägin rahvaliku väljenduskanali mahtumisest tänapäeva ühiskonna õiguslikesse raamidesse. Mihkel Mutt kirjutab näiteks sõna devalveerumisest, mitte üks-üheselt võetavusest, oma romaanis „Kooparahvas...“ järgmist: „Sõna on läinud uuele, lobaringile. Kui sõna nüüd on oma esiletoojaga (ütleja või klavitatuuritoksijaga) piinlikkust ning valehäbi tundmata üks, siis pole see sõna üldsegi eraldav. Niisugune sõna läheneb pruuskamisele ja teistele häälitsustele, mille aluseks on kehaga seotud eluavaldused. Nutitelefoniga saab tuhandepealise karja kasukast parasiite otsida. Tänapäeva sõna taandub kirjutatud-vahendatud sfäärist ja liigub vahetusse üksühesesse suulisse sfääri. See, et sõna on väliselt küll kirjutatud (sms näiteks), ei tähenda, et ta oleks seda ka olemuslikult. Sõna jõuab tagasi kunagise ürgse sünkretismi rüppe, kus ta oli muusika, tantsu, visuaalkunsti ja teatriga koos.“ (3)

Mida minu jaoks individuaalpsühholoogiliselt tõi kaasa ajutine töökohamuutus Ekspress Grupist Delfisse ja kultuuriliselt uue, mitte toimetajate, vaid masside loodud meediakeskkonna sisse sattumine? Keskmise suurusega psühholoogilise vapustuse, seda kahes plaanis.

Esiteks glasnostinostalgia. Aastast 1987 lubasid kommunistid Eesti NSV-s arvamuste paljusust. Kuigi veel juunis 1989 kustutas tsensor ajakirja Kultuur ja Elu kaanelt minu artikli pealkirjast nime Paldiski (aatomireaktoriga linna ei tohtinud avalikult mainida), siis kommunistide kritiseerimise eest enam otseselt ei karistatud. Igal pool tekkisid sõltumatud infokeskused, „karvaste“ ja vabastatud poliitvangide seltskonnad, mille üks osa käis koos loodava Eesti Ekspressi toimetuses Olümpia hotellis. Paljudel meist ei olnud kodus sooja vett, seetõttu pesime „karvastega“, nagu Mart Nutt, Juune Holvandus, Andres Herkel ja Mait Raun, end tihti sealsamas, ning seal ka ööbiti vaieldes. Palkasin poliitikakonsultandiks Tunne Kelami, kes käis nõu andmas omapärasel kirgastunud moel, kerges džempris, mitte kunagi formaalselt riietatuna. Ja päeviti käis toimetuses Nõukogude Eesti tegelasi, alati ülikondades, suus teoreetilised jutud ENSV „uuest kursist“ ehk vajadusest Venemaa perestroikaga ühte jalga käia.

Mida ma märkasin, oli see, et „karvastel“, kellega tutvusin tänavamiitingutel, oli õigus. Kultuursed ja võimu järgi lõhnavad seltsimehed aga eksisid iga kord, kui ennustuse tegid. „Eesti saab vabaks siis, kui Berliini müür langeb,“ räuskasid „karvased“. Seltsimehed, nagu Mikk Titma, Tõnu Laak ja Jaak Allik, põlgasid „informeeritud analüüsile tuginedes“ mõlemat sündmust võimatuks. Seda vastuolu meenutas mulle kommentaariumi kasvav rahvalikkus. Ehk siis — tõde ei pruugi väliselt klanitud olla.

Interneti kaudu kokkupuutumine tegelikkusega nimega tänav mõjub šokeerivalt. See mõjub närvidele, mõjub mõtlemise kiirusele, teeb inimesest looma, kes näeb, et ta on jätnud külje kaitseta.

Teiseks kokkupuude „tänavaga“. Massilugejaga kokku puutudes satub inimene kaosesse, nähtusesse nimega tänav, the street, nagu seda eritleb minu lemmiknetiskeptik Jaron Lanier oma raamatus „You Are Not a Gadget“ (4). Interneti kaudu kokkupuutumine tegelikkusega nimega tänav mõjub šokeerivalt. See mõjub närvidele, mõjub mõtlemise kiirusele, teeb inimesest looma, kes näeb, et ta on jätnud külje kaitseta. Ta ei olegi mõelnud, et peaks oma külge kaitsma. Ta näeb, et ta peab rääkimise asemel karjuma, kuna ka teised karjuvad.

On üks liik tänavapoisse, või ütleme Skandinaavia eeskujul „trolle“, kes üritavad igasugu ettevõtmisi lamestada, elu taandada klišeedele, isiksuse taandada tema ühele või teisele omadusele või üksikule teole. Kes on Siim Kallas? Ta on kümne miljoni mees. Kes on kunstnik? Purkisittuja. Neid klišeesid kinnitatakse seal, kus on tänav, seal mõeldakse klišeedes. Klišeedes mõtlemine on efektiivne. Kultuuriteoorias on klišeed tunnistatud vajalikuks mõtlemisinstrumendiks, mis võimaldavad meid ümbritsevat keerukust lihtsateks kujunditeks taandada. Seda tehakse üksteiselt ja eneselt saadavate kinnituste saatel.

Vastuolu tekib aga siis, kui valmis klišeed hakkavad rääkima kõvema häälega ning kui Berliini müüri langemise asemel hakatakse jutlustama näiteks kristalse plasma püramiididest ookeani põhjas Bermuda kolmnurgas. Kommentaariumid ehitavad omaette simulaakrumeid, konstrueeritud tegelikkust. Kui mu kontakt selle „tänavaga“ arenes, tekkis kiiresti arusaam, et mitte kogu „tänav“ ei jaga minu maailmapilti, vastupidi, nagu eluski saab omaenda „minaruumi“ lasta ainult väikest osa tänavast.

Kuni see äratundmine tekib, mõjub tänav ehmatavalt. Mõjub närvidele — usaldav inimene avastab end äkki loomana, kellel on küljed kaitsmata ning keda ümbruskond võib rünnata. Ta tunneb, et peab rääkimise asemel karjuma, et teda kuuldaks, sest kogu ümbruskond on lärmakas. Nagu tänaval, ei ole võimalust igale vargast poisinolgile politseid tellida või vältida lõbusaid momente, mil keegi daam on seelikuääre kogemata sukk pükstesse toppinud või keegi Adolfi vuntse parodeerib.

Nõndakaua, kuni ühendatud arvutite ülemaailmne võrk püsti püsib, puutuvad miljonid sellise avaliku platsiga kokku. Mis juhtub, on kohanemine. Kohanemine masside poolt ilma toimetajateta sisustatava meediaruumiga seisab ees ka õigussüsteemil.

Olen enda jaoks leidnud sellise kujundi. Linnakodanik teab, mida ta turult otsib. Ta suundub teda huvitava teabe ehk siis, ütleme, tuttava hapukapsamüüja juurde. Teel näeb ta kirevaid ahvatlusi; keegi kerjab ja vihastab, kui raha ei saa. Inimene võib seisatada, et kuulata muusikut, ja kiirendada sammu, kui joodik ropendama hakkab.

Linnakodanik ei kaota ennast, kui ta ei jää turule sihitult töllerdama, vaid valib oma tee usaldusväärse hapukapsamüüja juurde.Tänav mõjub aktiivselt, segadusse ajavalt. Võimud, sealhulgas kohtuvõim, vajavad aega, et olukorraga kohaneda. Vajab aega ka Londoni kohus.

Alles Lord Chief Justice (5) suutis hiljuti peatada Paul Chambersi süüdimõistmise, kes jäi ühel lennuväljal lumevangi ning saatis oma tüdrukule mõeldud Twitteri-säutsu liiga laiale auditooriumile. „Lasen õhku selle kuradi lennujaama,“ kirjutas lumevangi jäänud Paul. Tegelikult ei teinud ta ähvardust, vaid äpardunud transpordisituatsioon vallandas utterance’i ehk psühhofüüsilise reaktsiooni. Nõnda näiteks näitame meid poriga pritsinud autojuhile rusikat, kuigi vaevalt, et suur protsent meist tegelikult kakelda tahab.

Meil Eestis on osaliselt pretsedendipõhine kohtupidamine.Ka meil loob praegu pretsedendi Delfit ja Vjatšeslav Leedot puudutav kohtuotsus, mille Riigikohus langetas minu arvates vaba massilise internetisuhtlusega veel kohanematuna (6).

Milline oli Leedo-Delfi pretsedent? Ühel talvepäeval kuus aastat tagasi asutas üks Saaremaa noormees oma Ford Transiti kaubikuga end Saaremaa jääteele. Ja juba teist korda tolle talve jooksul juhtus, et Vjatšeslav Leedole kuuluv praam tagurdas selle jäätee puruks. Nii pidi Saaremaa noormees oma Fordiga võtma 500-kroonise pileti selle sama Leedo praamile. See vihastas teda. Praamil avas noormees oma laptop’i ning sajatas raevukalt: „Kuradi Leedo. Lõhkusid juba teist korda jäätee. Kätte saan — löön maha!“

Riigikohus otsustas Delfit selle kommentaari ja veel paari taolise eest trahvida. Riigikohus nõustus, et härra Leedol oli põhjust oma elu pärast muret tunda. Ma ei tea täpselt, mis oli kommenteerinud noormehe nimi ning kas ta tõesti sõitis Ford Transitiga, sest ei hageja ega kohus algatanud jälitamistoimingut, et Leedol masenduse tekitanud kommentaator välja selgitada.

Ma ei kritiseeri kohtuotsust. Ei Eesti Vabariigi Riigikohtu ega Londoni Lord Chief Justice’i oma. Oleksin aga meeleldi näinud, kui kõrgema kohtu pretsedendiks oleks saanud mõni provotseerimata tigeduse juhtum, mida võrgus samuti liigub. Delfi kommentaatorite hulgast on jälitusorganid ikka kätte saanud kellegi, kes heast peast mõnd rahvust hävitama kutsub. Madalama astme kohtus on need inimesed isiklikult karistada saanud, nagu iga inimene minu veendumuse järgi oma teo eest ise peab vastutama.

Selle tehnilise ühiskonnaga, kus igaühel on sõna ja sõna saab tehnika abil suure võimenduse, kohanemise raskused alles kestavad.

Kui hinnata kohtusse pöördumiste sageduse järgi (tõsiseltvõetavaid kohtuskäimisi on Delfil Eestis aastas vahest neli), siis on kõige laiemale massilugejale ilmselt omaseks saanud tunnetus, et olukorras, mil massid suhtlevad meie portaalis massidega, on mõtet end ülal pidada nagu ülekantud mõttes tänaval — pöörata tähelepanu sellele, mis tähelepanu väärib.

Selle tehnilise ühiskonnaga, kus igaühel on sõna ja sõna saab tehnika abil suure võimenduse, kohanemise raskused alles kestavad. Mul on oma juristiga olnud väga pikki vaidlusi. Küsimus on selles, kas inimene peab harjuma sellega, et tema kohta võidakse ka halvasti öelda, pealegi nii, et teised loevad.

Ka täitevvõim hakkab aeglaselt kohanema internetimeediaga ning seda ka avalikkuse võltsimise teel manipuleerima. Kuid olid aastad, mil justiitsminister Lang ning vabariigi president meediast rääkides ebaproportsionaalselt ainult kommentaariumile keskendusidki. Presidendi jääkeldris toimunud presidendi nõukoja meediaarutelul, mille auditooriumiks oli kutsutud kaks väljaandjat, mina ning Mart Kadastik, väljendati koguni elitaristlikku seisukohta, nagu ei sobiks haritud inimesel sõna võtta internetimeedias, mis on avatud vabale anonüümsele kommenteerimisele. Elus jääkeldri elitaarsust ei esine. Umbes korra nädalas saavad Ekspress Grupi ajalehtede arvamusosakonnad keeldumise mõnelt autorilt, põhjusel et rahvaliku kommenteerimise võimalus tema artikli all ei sobi põhimõtteliselt.

Kommentaariumist rääkimine ja seal viibimine tekitab erilist eksalteeritust, temperatuuritõusu, kõvemat häält, kui muidu on. Inimesed ei saa ennast enam lahti. Ma loodan, et me täna lahkume siit ikka ilma vägivallata. See on niisugune ohtlik asi, justnagu omaette droog. Muuseas, sellel on oma kasutajagrupp. Ma arvan, et nagu hea kolleeg ja konkurent Anvar ka on mõõtnud, et on tekkinud üks seltskond, keda varem ei olnud tehnilise lahenduse puudumise tõttu. Umbes 25 000 – 30 000 inimest on sõltlased, nad ei saa ilma uudisteta ja ilma kommentaarideta. Nad käivad iga kahekolme tunni tagant vaatamas, kas on midagi. Midagi erilist enamasti ei ole. Aga nad käivad seal, nad ei saa lahti. Varem seda ei olnud. Varem oli sul võimalus hommikul osta leht ja õhtul oodata AK-d ja that’s basically it. Aga nüüd on meil selline seltskond tekkinud.

Kommentaariumi funktsioonidest

Meediasiseselt näen kommentaaril kaht funktsiooni.

1. Uudisele konteksti loomine. Uudismeedia voo üks ühik ehk uudis ei saa kunagi kajastada nähtuse kogu konteksti: juhtumis leiduvat seost, nalja, vastuolulisust, ajalugu.

2. Uudise täpsustamine. Lugejad korrigeerivad ja täpsustavad uudist, mistõttu vaba kommentaarium võimaldab uudisel ajas areneda. Eriti praktiliseks on kommentaarium osutunud kadunud noorukite otsingul, kommentaatorid lisavad fakte koha peal märgatud sõidukite jms kohta. Näiteks kuulsa Viljandi politseinike peksmise uudise juurde kirjutasid inimesed, et Viljandis saab huligaanide vastu abi Kaitseliidu valvetelefonilt. Oluline utilitaarne info.

Kirjutajakeskselt näen päris mitmekesist buketti funktsioonidest.

1. Kõige algelisem neist on spontaanse psühhofüüsilise väljenduse funktsioon: Vau! Vaat kus raisk! Imeline! jne. Elu24 ja Õhtuleht avaldavad näiteks tihti „nädala tüdruku“ või muud taolist rubriiki. Kohe, kui tüdruku tavaliselt väga kenake pilt üles riputatakse, liigub hulk lakitud ja lakkimata küüsi klaviatuuridele ning hakkab tippima … Mida? Sedasama, mida loodetavalt veel suguvõimelise rahvuskehandi noored ikka väljendada tahavad. Konkurendid-suguõed leiavad, et nädala tüdruku lõug on liiga lai ning keha pole proportsioonis, meesisendid aga hooplevad, mida nad kena vastassugupoole esindajaga varsti peale hakkavad või on juba hakanud. Provotseeritud kommunikatsioon, tõenäoliselt jääb see inimkonnaga kaasas käima. Riigikohtul siin rolli ei näe. Utterance ei ole tõsine statement.

2. Enesekinnitus, grupikuuluvuse rõhutamine. See integreeriv funktsioon tuleb sügavamalt teadvusest kui eelmine, individuaalne asub end määratlema kultuuris olemas olevate väärtusstruktuuride abil. Kahtlemata toimib siin ka grupi- või kambaefekt, kinnistatakse oma grupi väärtusi ning hinnanguid. Eelnevast tuleneb ka kujuteldava „teise“ diskursuse väljatoomine kontrastiks omaenda grupile: „teise“ grupi narratiivi pilamine, veidrustamine, omaenda keelekasutuse väljapakkumine „teise“, tihti „tiblade“ või võimu keele ja meele vastanduseks.

Oluline on seisukohtade väljatoomine, vaidluses selgitamine, võibolla kirjutajale endalegi selgumine. Kommentaarium on arenev struktuur — mida rohkem simultaansed kommenteerijad infot lisavad, seda täpsemalt peab aktiivne osaleja oma seisukohta määratlema.

3. Ja lõpuks, kommenteerija enesekohase funktsioonina näeksin kõige keerukamat ning uuemat: rahvalik kommentaator leiab end osalisena teisese elu ehk simulaakrumi väljaarendamises. Ta on osaline klišeede moodustamises ning levitamises, mis ei kujuta endast mitte vahetut tegelikkuse peegeldust, vaid sõnateo käigus moodustatavaid uusi tähendusi ning tähistavad „mentaalset tegelikkust“, näiteks väidetavat surmaiha tajumist manduvas mittefiguratiivses kujutavas kunstis või venelaste kurjade kavatsuste teostumist gaasijuhtme Nord Stream kaudu.

Kommentaariumi ühiskondlike funktsioonidena näen järgmisi.

1. Loomulikult informeerimine. Nii nagu lihtsate inimeste üleskirjutatud Eesti elulood (7) mitmes köites said raamatulettidel hitiks, nii annavad värsket ja vahendamata kogemust edasi iga rahvuse rahvalikud kommentaariumid. Milline traditsiooniline meedia leiaks mahtu näiteks Eestist ära läinud arstide Soome või Norra kogemuste kirjeldamiseks, nagu mitmed anonüümsed doktorid arstide streigi ajal kommentaariumis tegid? Võimatu on inimeste elus muul viisil nii otse osaleda, kui neid pihtimusi lugedes. Informatsiooni hulka kuuluvad „Perefoorumi“ pikad nõuannete küljed, „Auto24“ konkreetsete kogemuste laviin elektriautode kasutamisest külmas Eestis jms.

2. Kommentaariumi otsest uudisfunktsiooni esindab Delfi uudisterubriik „Parimad kommentaarid“, kus publiku saadetud tekstid tõusevad uudise staatusesse. Me oleme hakanud paremaid kommentaare esile toimetama, ja teate, väga head lood on need, mis saadakse kommentaaride ülevaadetest. Ehk siis rahva enda toodetud sisu saab uueks uudisteallikaks. Näiteks olid väga huvitavad rahva reaktsioonid ja ettepanekud Viljandi võmmide peksmise kohta. Kogu „Rahva hääle“ rubriik on näide tarbija enda loodud meediast, mis on võimalikuks saanud ainult sel sajandil.

3. Demokraatia teostamine, ühiskondliku tagasiside ülevalhoidmine. Just selle funktsiooni elulisuse nimel olen nõus tegema mööndusi kommentaaride anonüümsuse suhtes. Tõenäoliselt ei tunne väikeses, parteistatud riigiametis end keegi turvaliselt, kui oma nime all tööandjat kritiseerib. Sellesama avaliku arvamuse kujundamise funktsiooni tõttu kutsun kõiki reguleerimishuvilisi tegema allahindlust rahvalikule keelekasutusele. Meenutan oma kogemust aastast 1989, Eesti Ekspressi asutamise ajast. Just mitteformaalidel, „karvastel“, tahumatutel võib olla õigus. Pole võimalik ette kirjutada keelenorme, millega näiteks noor põlvkond peaks väljendama oma arvamust, et iganenud valitsemisvormid välja vahetataks. Ei saa jätta tähelepanuta, et valitsus ühist rahakotti käsutades tihti teeb sõnategu, mis vormilt soliidsena on sisult suurem sigadus kui ropus vormis kriitika. Näiteks kui Jürgen Ligi debatis euroteemade lektori Viljar Veebeliga väitis, et Kreeka riigieelarve saab tasakaalu aastatel 2013-2014. Või kui Toomas Hendrik Ilves mullu maikuus teatas, et eurotsoon ei ole kriisis! Võimu selliste seisukohtade vastu pole ükski väljendus liiga ropp. Minu arust ei sobi siin piire panna. Kommentaariumil on demokraatiafunktsioon, nagu tal on ka muidugi ventiilifunktsioon.

4. Ajakirjanduse professionaalse piiratuse lõhkumine.

Toimetusruumi juhtide tähelepanu kandub minu arvates paratamatult varade ühiskonnas ümberjaotamisele, mitte loomisele, ning võimubürokraatiale, mitte neid ülalpidava ettevõtliku rahva tegevustele. Seda tasakaalustab rahvalik kommentaarium. Tihti kasutavad rahvusvahelistumist taunivad kommentaatorid veidrustamise efekti, vaimukalt paistab silma Setu või Tartu murraku kasutamine Toompea kritiseerimisel. Samuti topivad kommentaatorid Brüsseli bürokraate „Moskva sinelitesse“ või kasutavad sõnakuju AnSSip (eriti venekeelses keskkonnas).

5. Ühiskonna sotsiaalpsühholoogia mõttes kannab kommentaarium endiste võimulolijate ja uue ajaga kohanematute jaoks ka pinge mahalaadimise, neoliitilise protesti, uuenduste vastustamise funktsiooni.

6. Ja meelelahutus — meedia ülioluline funktsioon. Inimesed vajavad meelelahutust. Kui nad omavahel räägivad, pakuvad nad ka seda. Sealhulgas on kommentaariumides ka väga huvitavat kultuurilist meelelahutust.

Näiteks kui vaadata Miami Heraldi kommentaariumi, kuna ma seda oma teise elukoha kultuurihuvilisena jälgin, võib sealt lugeda, mismoodi gringod alati saavad kottida värskelt kohale sõitnud Miami kuubalastelt. Tohutult huvitavad asjad. Näiteks Delfi kommentaariumist, nagu te ilmselt meediahuvilistena teate, on Delfi meil ka poola keeles, saab lugeda, kuidas kohalikud Leedu poolakad räägivad leedukatega, mis neil on ajaloost omavahel rääkida. Mis käitumisjooned seal on, kuidas nad oma ajalehti iseloomustavad, millised hüüdnimed nad üksteisele ja Leedu poliitikutele on pannud. Fantastiline infoallikas, fantastiline allikas teiste moraali tunnetada, teiste keelt tunnetada.

Millised on kommentaariumi piiramise variandid Eestis?

Suurima piiranguna meenub mõistagi 26. aprill 2007, mil Delfi üleüldse blokeeris venekeelsed kommentaarid. Need kasvasid ülekaalukalt üle mitte informeerivaks, vaid juba propageerivaks ning isegi agiteerivaks sisuks: koguneme seal, võta pudel kaasa, loobime mentide pihta.

See on seni radikaalseim masside sõnateo piiramine Eestis. Viljeldakse üksikute IP-aadresside eri pikkusega „karistusaegadeks“ blokeerimist erineva räigusega solvangute või mõttetuste eest.

Blokeerimise otsustavad moderaatorid, keda on Delfis hetkel viis. Selline hulk peaks võimaldama mõistlikult tegutseda notice and takedown põhimõttel. Sobimatu kommentaari kohta signaali saanud moderaator tutvub kommentaari sisuga ning langetab otsuse.

Nii nagu kommentaariumi üleüldse, nii ka seda tsenseerimisfunktsiooni on varmad kuritarvitama erakondade kontorid, Tallinna linnavalitsus ning PR-firmad. Konkureeriva ärimehe või poliitiku kiitmist üritatakse tembeldada „ebasobivaks“ ning taotleda kiituse mahavõtmist.

Postimees teeb praegu huvitavat eksperimenti, katsetades ühiskondlikke moderaatoreid. Loodan, et Postimehe juhataja sellest täna lähemalt räägib. Minu küsimus on, kuidas sel puhul kindlustada töö järjepidevus. Eesti Ekspressis ilmus mõni aasta tagasi intervjuu professionaalse moderaatoriga. Sealt tuletasin, et moderaatori elukutset saadab oht hakata ise n-ö väikeseks jumalaks, viies kommentaare kustutades ellu omaenda isiklikke eelistusi elus, poliitikas, spordis.

Kommenteerijate puhul märkavad moderaatorid, et ühe ja sama kirjutaja enesekuvand võib olla väga erinev. Päeval on inimene tubli riigitöötaja (Delfi kustutatud sõimu autorite hulgas paistavad ühe grupina silma tollitöötajad, ka Tallinna linnavalitsuse töötajad), õhtul aga filosoof või kibestunud pistrik. Või saadab muidu teoretiseerida armastav Tallinna TV peatoimetaja järsku säutsu „Mine p...e, THI!“ ja kukub kõvasti kaebama, kui tema IP-aadress blokeeritakse.

BBC rakendas omal ajal poliitikat, mil õhtul kommentaare ei avaldatud, vaid jäeti hommikuks eelmodereerimiseks ning lubati siis eetrisse. Ent selline talitusviis rikub kommentaariumi spontaansust.

Selgus, et dokumendiga autentimine ei sega egomaniakkidel ikkagi hõlvamast diskussiooniruumi.

Anonüümsuse tõkestamiseks nõudis Eesti Päevaleht üle-eelmise peatoimetaja (8) ajal esimesena Eesti lehtedest kommenteerijate autentimist IDkaardiga. Selgus, et dokumendiga autentimine ei sega egomaniakkidel ikkagi hõlvamast diskussiooniruumi. Tähelepanuvajadusega inimesed hakkasid omavahel võetud alias’te all vaidlema ning jätkasid vaidlust juba hoolimata teemast ühe ja teise ning kolmandagi uudise kommentaariumis. Arutati kellegi ülemöödunud päeva fraase kellegi teise suhtes ... Kommentaarium kaotas oma simultaansuse, kasutajate ring ahenes, seega kaotas kommentaarium oma olemasolu põhjuse. Anonüümne kommenteerimine taastati.

Praegu teeb Postimees oma arvamusplatsil samalaadset eksperimenti Facebooki autentimisega. See on hüva püüe. Võibolla aastate möödudes õnnestub nüüd tõesti inimesed oma nime all arvamust avaldama saada? Ent osa kompetentseid arvajaid töötab niikuinii politiseeritud töökohtadel, sellistes süsteemides ning ettevõtetes, kus inimesed pole vabad arvamust avaldama. Niisugustegi inimeste arvamus on tähtis, ent kes avaldaks oma nime all arvamust mõne ärilis-poliitilise kartelli kohta, kui endal on plaanis sellega seotud isikutelt tellimus või tööots saada? Ühiskonnas paratamatult toimiv „mittevabaduse sfäär“ õigustab teatud määral anonüümset kommenteerimist.

Teatud numbrikombinatsiooni ning reeglitega nõusoleku küsimine on minu meelest hea viis anda inimesele veel hetk mõtlemist, enne kui kommentaari postitab. Mis on piiramise plussid ja miinused? Needsamad umbes neli autorit kuus, kes keelduvad ajalehe portaalis esinemast, kui nende lugu anonüümselt kommenteerida saab.

Üldiselt arvan, et tänane notice and takedown süsteem ühes moderaatorite kasvanud arvuga välistab anonüümsuse taha pugeva USA-laadse Facebooki-kiusamise, mida kirjeldab Martha Nussbaum oma raamatus „The Offensive Internet“ (9). Sellele raamatule juhtis ajakirjanike tähelepanu Toomas Hendrik Ilves.

Olles teadlik kõlvatutest eesmärkidest, milleks poliitilised parteid või huvigrupid, ent ka lihtsalt õelad inimesed internetti kasutavad, võin enda seisukohalt siiski kinnitada, esiteks, teravad reaktsioonid kommentaariumis puudutavad eeskätt poliitilisi figuure nende omavahelises võitluses võimu pärast. Samuti minnakse teravaks rahvustemaatika ning vaeste-rikaste vastandamise käigus. Laiema temaatika puhul on publik meedias kaasa lüües konstruktiivne ja tasakaalukas. Teiseks, kellelgi ei ole õigust dikteerida meediapublikule ega valijale, millises konkreetses vormis ta peab väljendama oma protesti temale mittesobivate poliitikate puhul. Sihilik alusetu solvamine ning laim peaks olema keelatud ning ongi — ent muidu on inimene demokraatia puhul oma väljendustes vaba.

Senikaua, kuni Eesti ei suuda ülal pidada korralikku blogosfääri nagu suuremad rahvad, on internetikommentaarium kahtlemata demokraatliku avalikkuse teretulnud atribuut.

Ettekanne ilmus esmakordselt Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatus 2012.

(1) Karl Marx. Moseli korrespondendi õigustuseks. Vt nt Karl Marx. Rechtfertigung des Korrespondenten von der Mosel. — Karl Marx, Friedrich Engels. Werke. Band 1. Berlin: (Karl) Dietz Verlag, 1976. lk 172–199.

(2) Vt nt Doris Kareva. Romaani otsimas. — Sirp, 20.05.2011; Tiit Hennoste. Heroism ja eksistentsialism. Mõttevahetus: Eesti eksistentsiaalsusest — Looming, 2011, nr 8, lk 1139–1148.

(3) Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku. Tallinn: Fabian, 2012, lk 355.

(4) Jaron Lanier. You Are Not a Gadget: A Manifesto. New York–Toronto: Random House, 2010.

(5) Lord Chief Justice of England and Wales, Inglismaa ja Walesi ülemkohtunik.

(6) Vt nt Kadri Ratt. Riigikohus otsustas Delfi ja Leedo vaidluses ärimehe kasuks. — EPL-online, 10. juuni 2009.

(7) Eesti rahva elulood I–III ilmusid aastatel 2000–2003 kirjastuse Tänapäev väljaandes, koostajaks Rutt Hinrikus. Ühenduse Eesti Elulood tegevuse ja teistest väljaannete kohta vt http://www.kirmus.ee/elulood.

(8) Lea Larin

(9) Saul Levmore, Martha C. Nussbaum (toim.). The Offensive Internet: Speech, Privacy, and Reputation. Cambridge: Harvard University Press, 2011.