Ingrid Allik: “Tuleb olla ise avatud sellele, mis ahjust kätte saad”

Keraamik ja pikaaegne Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Ingrid Allik kinnitab, et keraamika on hetkel Euroopa kõige popim meedium.

Ingrid Allik on jaapanipärase rakukeraamika esimesi tutvustajaid Eestis. Tema töökoda-ateljee Nõmmel, mida ta jagab teiste hulgas oma kunagise õpilase Kris Lemsaluga, on Eesti keraamikahuviliste jaoks üks tuntumaid ja armastatumaid töötegemispaiku. Praegu valmistub Ingrid sügiseseks näituseks EKKMis, kus tema teoseid näidatakse koos Laura Põllu ja USA kunstniku Dre Brittoniga.

Ingrid, kust tuli sul mõte õppida keraamikat ja kuidas sai sinust kunstnik?

Kui ma päris ausalt räägin, siis oli see üks suur juhus. Kunstihuvi sai alguse sellest, et käisin lapsepõlvest peale pioneeride palees joonistamas. Ükskord pärast suvevaheaega läksime sõbrannaga uuesti, aga joonistusklassi kõrval asunud garderoobis polnud värv veel pärast suvist remonti ära kuivanud ja öeldi, et viige asjad üles skulptuuriklassi ukse juurde. Me siis viisime ja kuna uks oli paokil, vaatasime, mis seal tehakse. Meid märkas kohe sealne õpetaja Kalju Reitel, kes arvas, et oleme uued õpilased. Ütlesime muidugi, et me pole mingid skulptuuriõpilased – me oleme alt –, aga kujutad sa ette, sinna alla me enam ei läinudki ja hakkasime hoopis skulptuuri tegema. Eks seal oli ka savi ja üleüldse kolmemõõtmelised objektid, mis oli hea vaheldus. Olin ju joonistamas käinud juba kaheksa aastat ja õpetajagi ütles, et ta ei osanud enam midagi minuga teha.

Kas sealt oligi juba loogiline tee ERKIsse keraamika erialale?

Kõik juba eeldasid, et lähen ERKIsse, aga ma ise polnud üldse nii kindel, et just keraamikasse lähen. Variant oli graafika, kuid seal oli suur konkurss. Mõtlesin natuke ka moekunsti peale, kuna nagu ikka tüdrukutele, meeldis mullegi ilusaid riideid joonistada. Või mis, mul oli mõtteid ka funktsionaalsete riiete disainiks, kuidas näiteks varrukaid ja taskuid ümber teha. Muide, koolis tegime käsikirjalist ajalehte ja mina toimetasin moenurka. Üks variant oli veel tekstiilikunst, sest vanaema tegeles kodus kombekohaselt näputööga ja ka koolis õppisime palju käsitööd. Isegi kui juba keraamikat õppisin, polnud ma kindel, et jään selle ala peale. Näiteks tõmbas mind vaateakende kujundamine – pisikese omamaailma tekitamine väiksesse ruumi. Aga kui kooli ära lõpetasin, olid mõtted juba muutunud ja toona ka suunati kohustuslikult. Kuna olin selleks ajaks juba abielus ja laps hakkas sündima, oli vaja elukohta ja nii lasime end suunata Siimustisse, kus elasime perega kuus aastat.

Asusidki kohe pärast lõpetamist 1981. aastal Tallinna Ehituskeraamika Tehase Siimusti tsehhi tööle kunstnik-dekoreerijana. Mida sa sellest ajast mäletad? Kas mõni sinu kujundatud keraamiline seeria läks ka masstootmisesse?

Minu ülesanne oli uue toodangu kujundamine, praeguses mõttes olin disainer. Sel ajal töötas seal üks kunstnik veel peale minu, mis oli Siimusti-suguses kohas üsna harukordne, sest üldiselt ei tahetud ju maale tööle minna. Tema oli ametlikult kunstnik, minu ametinimetus oli kunstnik-dekoraator. Tehas oli Tallinna tehase alluvuses ja Tallinnas tehti rohkem suveniire, Siimusti tegi aga kõiki tarbenõusid, kohviserviisidest vaasideni. Mingi autorimoment oli ka, kuigi ma ei saanudki sellest lõpuni aru. Tean, et esimese kahe tassi eest sain korraliku summa autoritasu. Mõtlesin, et väga kihvt, hakkangi aina rohkem asju tegema, aga pärast ma enam kunagi sellist tasu muidugi ei saanud. Neli korda aastas oli Tallinna tehases kunstinõukogu, kuhu kuulusid tehase direktor, peakunstnik, tehnoloog, kaubanduse esindaja, aga ka näiteks keraamikaosakonna juhataja Leo Rohlin ja sisearhitekt Vello Asi, kes vaatasid prototüübid, kavandid ja toodangu üle ja arutasid siis, et kas värv või kuju sobib jne. Tegelikult polnud asjadest lahtisaamisega mingit probleemi. Kaubapuudus oli nii suur, et kõik osteti ära.

Kuskil kümme aastat tagasi nägin Soomes Porvoos ühes väikeses poes oma Siimustis tehtud kannusid müügil. Tundsin kohe toodangu ära, aga need olid nimetatud Skandinaavia disainiks. Uurisin müüja käest, kes ütles, et need on vanad Arabia vormid. Ütlesin, et mis te räägite, need ei saa kuidagi Arabia vormid olla. Kusjuures kallis oli ka! Varsti Siimustist helistati, et kas te polegi siis rõõmus, et teie asju müüakse Soomes, mis siis, et vale nime all.

Oled üks jaapanipärase rakukeraamika tehnoloogia eksperte Eestis – 2010. aastal andsid välja käsiraamatu paljud aastate vältel kogutud teadmistest ja kogemustest. Kuidas raku juurde jõudsid?

Kui olime esimesel kursusel, siis sattusime Dagmar Kotli kursusele ikebanat õppima, mida kokkuvõttes õppisimegi kokku viie kursuse jagu. Ta tutvustas meile samal ajal ka jaapani kultuuri ja lõpuks kirjutasime haikusid ja rääkisime arhitektuurist, kirjandusest. 1987. aastal oli mul esimene workshop väljaspool ehk Lätis Dzintarisoli üleliiduline kunstiresidentuuri keskus. Seal käis igasugu kunstnikke igalt poolt, see polnud ainult keraamikakeskne. Enne mind oli resideerunud üks ameeriklane, Paul Soldner, kes ehitas väikese rakuahju ja meie grupis oli omakorda keegi, kes oli eelmises vahetuses käinud ning kes ütles, et proovime õige järgi. Raku oli nii põnev ja nii lihtne korraga! Mind lummas tunne, et oled seda tehes kogu protsessiga üks. Savi on materjal, milles oled küll kätega sees, kuid harilikult teed töö ära ja annad põletusse ning siis juhtub asju, mida sa üldse ei tea ja mille üle puudub kontroll. Rakus saad ahju sisse vaadata ja reguleerida, mul tekkis tol hetkel täitsa selline tunne, nagu oleks üldse esimest korda keraamikaga tegelenud!

Nii ma siis läksin koju ja rääkisin mehele ära, et seda tahaks proovida. Eks algul läks palju metsa ka ja oli paras leiutamine. 1990ndatel käisin veel raku workshop’il Taanis, seal sai näha, kuidas õppinud inimesed rakut teevad ja sain aru, et üldiselt olime oma katse-eksitusmeetodiga täitsa õigel teel. 2004. aastal tegin rakust magistritöö ja hea kolleeg Leo Rohlin ütles, et sellest võiks ka raamatuna asja saada.

Oled pikka aega õpetanud keraamikat Eesti Kunstiakadeemias ja olnud paljude praeguste kunstnike õpetaja. Mis pilguga sa vaatad näiteks oma endiste õpilaste Kris Lemsalu ja Laura Põllu loomingut, kes tegutsevad visuaalkunsti väljal?

Ma olen uhke kõigi oma õpilaste üle! Kris ja Laura on muidugi ekstratublid, et on murdnud end läbi nähtamatust keraamikukestast. Meie kunstiajaloos pole kunagi võetud rakenduskunsti visuaalkunstiga võrdsena ja on polemiseeritud rakenduskunsti ja vabade kunstide vahe teemal. Ma ei taipa, kuidas see, mis materjalist ese on tehtud, määrab tema kuulumise tarbelise või kunstilise alla. Muidugi Kris, kes on alati kursis välismaal toimuvaga, rääkis juba ammu, et usu mind, keraamika on Euroopas kõige popim meedium üldse ja see hakkab kohe ka meile jõudma. Nüüd ta siis on jõudnud, kas või Krisi enda teoste kaudu. Aga koolis käib praeguseni võitlus, kas ikka on vabaloominguga tegelevat keraamikaosakonda vaja. Nüüd õnneks saime 3D-printeri ja kõik ütlevad, et oleme vinged.

Naiskunstnike puhul on üheks küsimuseks, mis ikka ja jälle esile kerkib, lapsed. Kas naine saab üldse olla kunstnik, kui tal on lapsed või takistavad lapsed teda kunstnik olemisel? Sul on kolm last, nii et kuidas sina seda kommenteerid?

Siin on kolm varianti: võib-olla pole ma olnud siis parim ema, võib-olla on mul olnud väga hea mees või siis võib-olla pole ma päris õige kunstnik. Aeg on kõigile üks, tuleb seda jagada ja valikuid teha, millestki loobuda. Lapsed on muuseas olnud mulle tohutu inspiratsiooniallikas, nad ainult ei võta, vaid ka annavad. Samamoodi õpilased EKAs. Lugesin just ajalehest olümpiaga seoses, et profi- ja amatöörsportlase vahe on see, et amatöörid teevad sporti oma põhitöö kõrvalt ja profid saavad selle eest tasu. Mõtlesin, et olen vist amatöörkunstnik, kuna ma olen õppejõud, aga suurema osa loomingust teen ma ikka nädalavahetustel või suveajast. Öö ja päev läbi tööd teha ma muude kohustuste kõrvalt ei jõua, seetõttu olen igal aastal käinud mõnes residentuuris või kusagil eemal, kus saan töötada ja keskenduda ainult kunstile.

Kuidas erineb keraamikavaldkond tänapäeval võrreldes selle ajaga, kui sa alustasid?

Ma ei ütleks, et inimeste mõtted oleks väga palju muutunud, kuid kindlasti on muutunud võimaluste rohkus. Mäletan, kuidas 1980ndatel oli mingist tarbekunstinäitusest artikkel, kus kriitik ütles, et võttes arvesse, et kõigi näitusel olevate keraamikute tööd on tehtud ühest savist ja vaid seitsme glasuuriga, siis on küll hämmastav, millega nad hakkama on saanud. Pidid olema väga leidlik, et ühest materjalist nii palju töid saada. Teisest küljest muidugi tundusidki kõik tööd näitusel vast üsna ühesugused, sest glasuurid olid kõik samad. Oli Eesti punane savi ja oli Ukraina valge savi, mida sai kõrgel kuumusel põletada. Mäletan, et kui piirid läksid lahti ja mees hakkas savisid ja glasuure maale tooma, proovisin ma oma paar aastat kõike järele: mõelda, et punane ja kollane võib olla ka kõrgel kuumusel põletatav, valge võib olla madalal, olemas on hall, kollane, must savi. Portselanimassi nõukogude ajal Eestis polnud me peaaegu katsuda saanudki. Teine asi on muidugi praegused võimalused maailma näha. Nõukogude aja lõpul käis Moskva komisjon pärast sedasama Läti residentuuri töid välja noppimas, mida saata Faenza konkursile. Nüüd on aga nii, et saada oma asju nii palju, kui vähegi tasusid maksta suudad.

Mõned Eesti keraamikud, näiteks Annika Teder ja Anne Türn saavad välismaistel konkurssidel kõrgeid kohti, nende tööd on väga heal tasemel, aga kahjuks sellest laiemas avalikkuses ei teata. Keraamikast ei kirjutata kuigi palju, sest pole oskajaid kirjutajaid. Mäletan, et käisin üritusel, kus meie keraamikud, kes töötasid Hiinas maailma keraamikamuuseumi Eesti ekspositsiooni jaoks, näitasid sellest suurejoonelisest ettevõtmisest slaide. Koju jõudes tuli telekast hoopis pikk film armsast keraamikaharrastajast ja tema tütrest, samas Eesti professionaalsete rahvusvaheliste keraamikute maailmatasemel tegevustest polnud isegi mitte uudislõiku. Eks me ise peaksime end rohkem reklaamima.

Kas on midagi, mis sinu töös ja loomingus on alati samaks jäänud?

Ma olen täielik proovija – üks mu Jaapani sõbranna ütles, et sa ainult proovidki! Võib-olla on see seotud ka õpetamisega, pead olema alati kursis, kui keegi tahab midagi uut teha, ja ise õpilastega katsetama. Olen vist püsimatu. Laialt öeldes on elu ise ideede pakkuja. Näiteks sellesama rakukeraamikaraamatu kaanel on minu töö “Kevade tuletorn”. Olime Lätis sümpoosionil, mille teema oli “Tuletorn”. No mul polnud mitte ühtegi ideed, nii igav teema, mis sa ikka neid torne teed. Siis aga nägin põldu, mis oli lume all ja sealt olid välja sulanud mutimullahunnikud ja ma vaatasingi, et tuletorne on ju terve põld täis! Kompostihunnikuski on ju tegelikult sees terve elu ringkäigu essents ja filosoofia. Võib-olla on see ka ikebanaõpingutest tulnud, et mind on inspireerinud elu ringkäik ja lõpmatu igavene elu – pärast talve tuleb jälle kevad. Üks rakukeraamika õppetunde, mida võib ka üldse elusse edasi kanda on see, et planeeri palju tahad, elu teeb ikka oma korrektuure. Kui keraamikul on väga täpne ja detailne mõte sellest, mida ta saada tahab, siis tõenäoliselt ei jääda rahule, kuna põletusahjus võib väga palju muutuda olenevalt savi, glasuuri või ahju tüüpidest, põletamise temperatuuri nüanssidest, välistemperatuurist. Kunagi juhtus mul näiteks ühe suure taldrikuga nii, et kasutasin glasuuri, mis muidu peaks tulema sinakasroheline või türkiis, kuid minul tuli taldrik täiesti härjaverepunane. Ma olin nii pettunud, kuna olin planeerinud muud värvi ja ma ei suutnud punast aktsepteerida. Ükskord aga vaatasin, et pole sel punasel viga midagi ja võib-olla ei saa ma enam kunagi sellist värvi kätte. Tuleb olla ise avatud sellele, mis ahjust kätte saad.

Teksti keeletoimetas Aet Kuusik ja see ilmus 5. märtsil 2018 kaasaegse kunsti uudiskirjas.