Jaak Salumets: Tartu üliõpilaskorvpalli nägemus on enesepetmine. Rivaliteet Tallinnaga peab jääma
Enne, kui kuhugi alla kirjutatud pole, saame vaid spekuleerida. Aga oleme jõudnud kohta, kus on pikalt läbi räägitud ja mitmetes asjades kokku lepitud.
Võin öelda nii, et kui kohtusime Balti liiga juhtidega natuke aega tagasi – meie poolt olid seal mina, Keio Kuhi (korvpalliliidu peasekretär – toim.) -, siis ütlesid leedukad seal meile, et senisel kombel pole võimalik jätkata. Balti liiga tegevjuht Romualdas Brazauskas tahtis liikuda Leedu liiga peale tagasi, aga Balti liiga hääbumisel oli muidki põhjuseid. Turundust ei tehtud piisavalt, et sellist riikideülest liigat promoda. Balti liiga on tänaseks surnud.
Kohe kui see kohtumine sai läbi leedukatega, tulid lätlased meie jutule – nad tahtsid oma liiga taset hoida ja pakkusid ühisliiga idee välja. Alguses olin isegi kõhklev, kaalusin negatiivseid-positiivseid aspekte, aga ajapikku sain aru, et ühisliigat läheb meile vaja. Usun, et ühisliiga võib meie korvpalli isegi päästa. See soodustaks meie arengut ja sunniks meid uuesti pingutama.
Uudis, et Tartu sisuliselt loobub kohalikul tasandil tipptasemel mängimisest, ei pannud lätlasi ümber mõtlema?
See küsimus oli üleval kohtumisel Lepanina hotellis lätlastega. Nad uurisid, mis seis Tartuga on ja miks. Me vastasime, mis lood on, aga ütlesime ka, et me ei saa midagi täpsemat öelda, kuna – me isegi ei tea, mis saab Tartuga. See on aus vastus.
Ja lätlastel tõsimeeli huvi ei vähenenud?
Ei. Läksime koosolekuga edasi.
Kas eestlastel püsib huvi kohaliku profikorvpalli vastu kui põhimõtteline Tallinn-Tartu rivaliteet, Eesti klubispordi kõige tuntum ja kuulsam vastasseis, vindub?
Ma ütleksin lause, mis pole ehk kohane, aga - „Vaatamata arstide pingutusele patsient paraneb.” Räägime, mis eelmine aasta toimus?
Rapla oli finaalis. Tartu oli juba siis raskustes.
Jah. Tartu tegi kiire vangerduse... (Salumets jääb mõttesse)
...Ma olen alati mõelnud, et kui palju kannatab Eesti väike korvpalliliiga välja meeskondasid, et tipus taset hoida. Ma ei oska vastust öelda, aga näen, et see number ei pea olema 7, 8 või 9.
Et see võib olla 3-5?
5-6, jah. Vaatame näiteks võrkpalli, kus on 4-5 hea tasemega tiimi. Ei ole rohkem ega peagi olema. Ja olen kaua öelnud ajakirjanikele, korvpalli asjatundjatele – tehke üks tippmeeskond. Pange ta Champions-liigat mängima; iga aasta peaks olema VTB liiga play-off’is, mitte piiri peal. Siis tuleb rahvas saali jälle.
Et Tallinn-Tartu rivaliteet võib kadu...
Ei. Tallinn-Tartu rivaliteet peab jääma. Kuid Tartu peab selge sõnumi, nägemuse looma – mida nad tahavad saada. See, mis alguses Tartus tehti pärast tänavuse hooaja lõppu... Mul oli väga piinlik – kõik küsivad, helistavad mulle, aga mul polnud midagi öelda, sest Tartu ei andnud mingit infot mulle (enne, kui uudis Tartu tippkorvpalli suunamuutusest meediasse läks – toim).
Aga Tartu olukord on tagajärg. Ka nemad olid see meeskond, kes pigem turult kooris tippe ära.
Nõus. Tartu tõi pidevalt kallite lepingutega mehi tiimi, kes olid mujalt pärit.
Just. Ja ma ei kritiseeri kedagi. Ma ei tea täpselt, mis Tartu tiimi-siseselt tehakse. Aga tulla jutuga, et nüüd hakkame mängime kuue-seitsme noorega üliõpilaskorvpalli – see on enesepetmine.
Minu nägemus on, et ülikool peab jääma toetajaks, aga keskel peaks olema eraettevõtjad ja linn.
Tartus ei kipu need eraettevõtjad panema oma õlga alla. Muid alternatiive, kuhu raha panna, on piisavalt.
Ma ei oska sõna võtta sel teemal. Tean, et on huvilistest ettevõtjaid. Korvpall läheb rahvale peale, ükstapuha kui heal või kehval järjel ta on. Olen elanud üle väga rasked ajad, mil arvati, et korvpall sureb Eestis kohe välja. Korvpall on juurikas, elab kõik üle.
Kuid Tartu... Tartu ei saa öelda, et hakkab arendama ülikoolikorvpalli ja võistelda samaaegselt tippudega. Nad peavad maha istuma Tartus. Kõik, kes on huvitatud korvpallist Tartus.
Kas ja kuidas Eesti Korvpalliliit istub sel kohtumisel maha, koos teistega?
Korvpalliliit ei saa midagi teha enne, kui laual on täielik pakett, mida kavatsetakse teha. Kui on vaja suhtlusabi, kontakte – olen olemas. Ent pall on nende käes, nad peavad ise otsuseid tegema.
Eestis oli kombeks varem üle oma varju hüpata, haugata liiga suuri tükke kohe, mõtlemata tulevikule. Olen alati korrutanud: noored, noored, noored, noored, noored, noored!
Mina ei usu, et Tartu ära kaob suurest pildist. Aga väide, et nüüd hakkame ülikoolikorvpalli tegema – ülikoolikorvpalli pole siin olemas. On Eesti korvpall.
Üks asi, mis Tartut kägistas, olid palgad ja maksud. Teisedki meistriliiga klubid on hädas, et ei saa enam stipendiume välja anda.
See võitlus käib edasi, jah. Riiklikult tehti otsus, et mis sporti on vaja – kas vaatemängulist tulemussporti või teeme nii, et lapsed saaks tänavalt ära. Aga lapsed on ammuilma tänavalt ära! Siis taheti maksusüsteemi korrastada – saan aru, miks, see mõte on õige. Aga! Kuna me tuleme Nõukogude Liidust, kus me polnud kaua aega tagasi, ja teised on palju kauem olnud kapitalistlikus süsteemis... Me tahame kõike teha ühe plaksuga. Tahame tormata teistele järgi, olla nagu teised. Kuid nii tõmbame pidurit mitmele valdkonnale. Mitte ainult spordis, vaid ka kultuuris. Me ei saa üks-ühele võtta kiiresti seda, mida vanemad Lääne riigid peavad iseenesestmõistetavaks, me peame minema edasi step-by-step. Ja me läksimegi alguses nii. Aga tahtsime minna veel kiiremini. See oli viga.
Mis saab Audentese poistest ühisliigas?
Audentesega on mul selge seisukoht. Audenteses on pikalt ja hästi tööd tehtud. Aga minu isiklik nägemus on – me peame hakkama Audenteses kasvatama isiksusi. Persoone, kes suudavad lahendada selles koletislikus mängus otsustavatel momentidel individuaalselt mänge ära. Kui vaatad Euroliigat, siis – mängu lõpus võtab ikkagi üks mees ette. Kaugviskega või tekitab terava olukorra sööduga.
Me lasime Audentese poistel mängida liiga palju. Peame panema rõhku pigem individuaalsele tööle. Siin on omad mured. Peame lisama treenereid, füsioterapeute, üldfüüsise treenerid, leidma juurde raha (uus spordistrateegia näeb ette, et 2020 küll tuleb Audentesele raha juurde, aga nõudlus raha järele kasvab mujalgi Audentese-siseselt – J. S.). Treenerid peavad mõtlema teistmoodi – kuidas poisile õpetada, et ta tulemust teeks, mitte ei mängiks pelgalt korvpalli.
Ma ei kritiseeri kedagi Audenteses ega spordiklubides, kes tegelevad noortega. Aga näen, et mängude arv ja individuaalne, üldfüüsiline töö noortega pole võrdses seisus. Audenteses võiks paista eraldi silma pikemate poiste individuaalse tööga, isegi kui pikk on koba või arg alguses.
Muide, käisin koos Keio ja veel mõne inimesega läbi kõik Eesti suuremad spordiklubid. Käisime omavalitsuste jutul, kes on sageli klubide leivaandjad. Sain aru, mis on klubide probleemid ja näha, kuidas klubid töötavad, mis võimalused neil on saalide-varustusega. Ja nägingi, et taristuga pole maal suuri probleeme, aga usin treener... Ta on rakkes 24/7. Tal puudub eraelu, vabad nädalavahetused.
Kui ma võtsin vastu korvpalliliidu juhi vastutuse, siis mu mantra kõigile klubidele oli: ühinege. Ühemeheklubide aeg on läbi saamas. Kõik!
Küsin üle – Audentes ei osale ühisliigas?
Ei. See oleks liiga suur pala nende jaoks. Mängivad esiliigas ja peavad seal nelja parema hulka tulema. Aga põhiline fookus Audentesel peaks olema individuaalse tööga tegelemine.
Kusjuures soomlaste noored mängivad ca 22-28 mängu hooajal. Ülejäänud aeg läheb individuaalse töö peale, isiksuste arendamise peale. Eestis mängib osa noori 70 mängu 4-5 kuuga, keskmiselt 40 minutit mängu kohta. Meil tahetakse võita hirmsasti. Rahastussüsteem ka kaudselt sunnib võitma. Ja me oleme pannud 15 aastat rõhku meeskondlikule mängule, mitte niivõrd individuaalsele.
Kui olen rääkinud meie talentidega, kes treenivad välismaa klubides, Kullamäe poja ja teistega – 3/4 ajast läheb individuaalsele arengule ja üldfüüsisele, mängud on rohkem maiuspalaks. Sul peab olema mängunälg.
Miks ühisliiga tegemisega nii kaua aega läks?
Ei läinud nii kaua aega ju. Ma olen ametis olnud poolteist aastat. Eelmise kevade lõpus tulid märgid meie oma treenerite poolt, kes suhtlevad Läti ametivendadega, et võiks kaaluda ühisliigat. Mitte lätlaste poolt.
Kas Jüri Ratase ajal seda tõesti ei arutatud?
Olin juhatuse liige Ratase ajal ja ütlen, et ei. See käis praegu väga kähku. Lepanina hotellis kohtusime lätlastega kaks nädalat tagasi, enne seda Leedus Balti liiga saatuse kohtumisel, pärast mida algas meilide vahetamine. Saime aru, et see on meie võimalus – kas ka õige võimalus, ei tea – ja et midagi on vaja muuta. Valga/Valka meeskonna seis andis hoogu juurde.
Olgem ausad, Balti liigas ei jõudnudki tekkida erilisi ja suuri rivaliteete. Üksteise võidu taandusid sealt Leedu kaks suuremat klubi, Riia VEF, Kalev/Cramo...
Mul on siin... Ma olen 50 aastat olnud korvpalliga seotud. Tippmängijana, -treenerina, spordipoliitikas osalejana. Selle ajaga on mul tekkinud oma nägemus, kuidas asjad peaks toimima, mis ei kattu alati sellega, mis päriselt toimub Eestis ja mujal.
Kõik, mis sa küsid, puudutab mind isiklikult. Ja ma tahaks nii sageli, et asjad oleks teisiti. Aga see ei ole minu teha – me sõltume sotsiaalsetest süsteemidest, riigikorrast, spordipoliitikast eri riikides.
Kas Sa tunned, et Sinu hääl on „hüüdja hääl kõrbes”?
Ei, ma teen vähe häält. Ma ütlen sulle ausalt – mul läheb teine aasta EKL-i juhina ja võin öelda, et ma olen mõtleja, analüüsija. Ma ei ole see inimene, kes jõuliselt sekkub – et nüüd peab hakkama nii tegema! Ainuke asi, mis mind väga sügavalt puudutab, on noortetöö. Treenerite koolitused. Treenerite sotsiaalsed programmid. Treenerid üldisemalt, kes tegelevad lastega. See huvitab mind primaarselt ja on mu numero üks.
Ühisliiga toob klubidele juurde uusi ülesandeid, eelkõige turundusvaldkonnas, aga ka meeskondade komplekteerimisega. Meil on aga puudus võimekatest mänedžeritest – Meelis Pastaku (Tartu Rocki endine mänedžer) ja Jaak Karbi (Rapla AVIS/Utilitas mänedžer)-sugused mehed on peaaegu asendamatud kohalikus korvpallis. Kuidas me neid juurde saaks? Kas EKL annab oma toe?
Väga hea küsimus. Ma olen mõelnud, et kõik need sündmused, mis on juhtunud viimase kahe aastaga – Rakvere Tarvase seis, Pärnu, Tartu – , et... Klubi peab olema terviklik organisatsioon, keda juhib üks inimene, kes suudab kaasa rääkida korvpalli-asjadega, aga suudab lisaks meediaga aktiivselt suhelda, äripartnerite, sponsoritega. Praegu ongi vaid Jaak, Meelis Pastak, Pärnu Sadamat juhib üks tõsiseltvõetav isiksus, kes on rattad käima pannud.
See töö nõuab inimeselt väga palju. Kuidas neid mehi hoida läbipõlemise eest?
Pärnus on ju kolledž, kus saab mänedžerihariduse ja -oskused. Aga haridusest ja haritusest ei piisa, muidugi, kui sul karismat pole. Karisma ja pühendumus on Eestis ülivajalik. Samuti organisatsioon peab olema toetav, treenerid ei tohiks mitme asjaga tegeleda. Noortetöö peab vilja kandma. Muide, korvpalliliit võttis mitu aastat tagasi vastu ju otsuse, et igal meistriliiga klubil peab olema oma noortepüramiid, ning nüüd ongi kõigil de jure, aga de facto? (kolm sekundit vaikust).
See püramiididega tegelemine läheb nii-nii raskelt. Aga muud varianti pole, üleostjad ja ühemeheklubid surevad välja üksteise järel.
Hiljem räägime Jaak Salumetsaga telefoni teel teistelgi teemadel. Salumets arvab, et Eesti korvpall on suurte muutuste faasis, mis sunnib spordiklubisid, sportlasi ja ametnikke rohkem pingutama. "Korvpallikoondis on uuenenud, mitmed klubid koondavad jõude, aegunud töömeetodite ja tuleviku arvelt laenavad klubid surevad vaikselt välja," leiab ta telefonivestluses ja rõhutab, et tänaste otsuste ning sundolukordade mõju näeb avalikkus 4-6 aasta pärast, mitte kohe.
