Joel Volkov: Eesti disaini tulevik
See algab iga kord samamoodi. Avad arvuti, vajutad tekstiredaktori ikooni ja valid uue värske valge lehe. Keegi kusagil Seattle’i linnas tegi selle nii. Disainis rutiini, mida miljonid inimesed iga päev oma väga erinevate mõtete väljendamiseks täpselt ühte moodi teevad – olgu nad kerjused või kuningad. Disainist räägitakse iga päev aina enam. Ka Eestis on see teema lõpuks jõudnud valitsuse lauale. Viimati pidas meie peaminister Taanis särava kõne, milles ütles, et disain kindlasti ei asenda visioone, seaduseid, strateegiaid ega poliitikaid, kuid aitab neid paremaks teha ning kujundada seeläbi paremat tarbijakogemust meie kodanikele ja e-residentidele. Ma arvan, et see on esimene kord Eesti ajaloos, kus Eesti riigi juht midagi nii põhjapanevat disaini kohta ütleb. Aplaus.
Aga mõtelgem siis kaasa – kas Eesti Vabariik on struktuurselt valmis sellisel tasemel disainiambitsioone lähitulevikus üldse juurutama? Või on peaministri sõnad pelk jutt, et meeldida taanlastele, kes ei kujuta elu ilma teatava esteetilise süsteemsuseta ettegi.
Meie riigis on põgusalt esindatud vaid piiratud hulk disaini distsipliine. Põhjused on ajaloolised, aga ka puhtalt majanduslikud. Ajaloo all pean silmas peamiselt jätkusuutlikku hariduse võimaldamist ja majanduslike põhjuste all pidevalt korduvaid teatud liiki tellimusi nii riigilt kui erasektorilt.
Laias laastus on meil päris heal tasemel esindatud arhitektuur (nii hooned kui interjöör ja mööbel), graafiline disain ja moedisain. Veidi nigelamad lood on meil kõikvõimaliku multimeedia ja elektroonilise disainiga (sealhulgas kasutajakogemuse loomine), sest puudub vastav kõrgetasemeline haridus- ja tellimusbaas. Asjad pole liiga hästi ka tööstusdisainiga, kuna tellimusi ja seeläbi kogemusi on ääretult vähe. Sisuliselt puudub Eestis akadeemiline disaini juhtimise ja korraldamise kompetents. Samuti teenuste disain kui valdkond. Ma ei hakka peatuma pikemalt mitmesugustel spetsiifilistel valdkondadel, nagu autodisain, nanoarhitektuur, relvadisain või gamification – mis kõik on maailmas suured ja kasvavad disainivaldkonnad. Omamoodi oluline disainivaldkond on ka loovkirjutamine, mida Eestis akadeemilises normaalmahus õppida ei saagi.
Ehk siis – kui me räägime Eesti disainist, siis esmalt ja üdiselt peame arvestama, et silmas saab pidada vaid traditsioonilisi distsipliine, mis on pärit 20. sajandi esimesest poolest. Ja kahjuks osa nendestki vähestest distsipliinidest ei rakendu Eestis sellisel määral, et saaksime rääkida koolkondadest või järjepidevusest. Siinkohal pean juba ette vabandama kõikide nende tublide disainerite ees, kes siiski mingites elitaarsetes niššides oma igapäevast leiba teenivad. Igal juhul väärivad nad tunnustust.
Kuidas on lood disaini kui majanduskultuurilise valdkonna struktuurse arendamisega?
Tallinnas ja Tartus õpetatakse nii rakenduslikul kui akadeemilisel tasemel erinevaid disainierialasid. Tartut võib täna pidada praktilisemaks ja Tallinna ideoloogilisemaks pooluseks. Samas ei ole ükski õppeasutus pidanud vajalikuks võtta endale ühiskonnas disainihariduse edendaja rolli. Vähemalt nähtavalt mitte. Pigem paistab silma üks inimene mitme õppeasutuse kontekstis, kelleks on professor Martin Pärn – Eesti disaini apologeet ja heas mõttes messias. Lähemal uurimisel selgub, et ta on peamiselt seotud EKAga, kuid EKAl tundub sellest kaunikesti ükskõik olema. Vaikides ollakse nõus kõigega, mida professor Pärn ette võtab. Võib ka olla, et EKA on tänu eelmise juhtkonna korraldatud kinnisvarakaosele niivõrd haavatud, et ei suudagi enam ühiskonnas olulistel teemadel kaasa rääkida. Sellest oleks väga kahju.
Erinevatel disainierialadel on olemas omad liidud ja ühendused. Neid pole palju ja peale ajalooliselt kõige reljeefsemalt välja joonistunud Arhitektide ning Sisearhitektide Liidu pole ühtegi erialaliitu ühiskonnas liiga palju märgata.
Graafilise- ja kommunikatsioonidisaini valdkonna ettevõtteid peaks kolmandas sektoris ühendama ETKAL, mis lisaks graafilise disainiga tegelevatele äriühingutele ühendab endas ka meediaga hulgikaubandust tegevaid meediaagentuure, ürituste korraldajaid ning sõnumiagentuure, mis kokku on piisavalt segane kooslus, et tundliku närviga disainereid kogu üritusest pigem eemale peletada. Teoorias tegeleb kujundusdisainerite erialal ka Art Directors Club Estonia, mille eksisteerimine mingil suvalisel ajahetkel sõltub pigem paari inimese entusiasmist. On ka Eesti Disainerite Liit, mis liidab pigem mikroettevõtjaid, kelle tegevusalaks on mingit liiki disain. Eksisteerib ka Teenusmajanduse Koda, mille liikmete hulgas on nii reklaami, disaini, moe kui arhitektuuriga tegelevaid ettevõtteid, kuid TeeMa Koda tervikuna seisab katusena pigem targa tulevikumajanduse, mitte disaini kui eraldi valdkonna eest.
Ja siis on riik. Riik peab teatava hübriidmeetmena üleval Disainikeskust, mis olemuselt on projektipõhine nähtus. Justkui klaster, aga samas ka mitte. Disainikeskuse olemasolu sõltub peamiselt ühest asjast, milleks on selle keskuse vedaja ennastsalgav entusiasm. Jane Oblikas on brutaalselt tugev naine, kes on juba mitmeid aastaid suutnud ennast ja oma meeskonda parun Münchhauseni kombel vee peal hoida. Ning tõestanud nii kultuuriministeeriumile kui EASile, et nende (pidevalt kahanev, kuid siiski) rahastamine on ühiskonnale vajalik. Minu meelest vähemalt ordenit väärt jõupingutus Jane poolt.
Disainikeskusega paralleelne analoogne nähtus on Arhitektuurikeskus, mille mudel ja olemuslik funktsioon on vähemalt sama segane kui Disainikeskusel.
No vot. Siin me siis nüüd oleme oma rahvusliku disainiplatvormiga. Ühel pool Martin, Jane, Raul, Urmo, Ilona, Lola jt pluss mõned entusiastlikud ettevõtjad, kes erinevates ettevõtmistes kaasa löövad. Ning terve hulk asjast huvitatud kõrvaltvaatajaid, kes kuluaarides igasuguseid asju ajavad – valdavalt siiski isiklikest huvidest kantuid... Kaalukausi teisel pool on aga hulk ootuseid ja säravaid sõnu valitsusjuhilt.
See kaal ei ole absoluutselt tasakaalus. Miks?
Selleks, et tõuhobuselt olümpiamedalit nõuda või ülepea teda kellegi ees kiita, on teda esmalt vaja aretada ning treenida. Eesti disainipoliitika on aastakümneid olnud nii riigi kui ka tootva ettevõtluse poolt alavääristatud valdkond. Seda on peetud ebavajalikuks ning kohati lausa tüütuks kihiks ühiskonnas, mis nõuab põhjendamatult õiguseid, tähelepanu ja raha. Ainsa disainivaldkonnana on veidigi suuremat tähelepanu saanud arhitektuur, kuna selle distsipliini väljundobjektid on lihtsalt liiga suured nende ignoreerimiseks. Aga lõppkokkuvõttes ei ole arhitektid teiste disaineritega võrreldes siiski ühiskondlikult paremal positsioonil ning purelevad omavahel ebasoliidselt pea igal võimalusel.
Kui me tõesti tahame Eesti disainist teha üht targa majanduse lipulaeva ja suure lisandväärtusega majandusvaldkonda, siis esimese asjana peame me disaini juhtimise strateegilisi põhimõtteid rakendama disaini enda peal. See tähendab peamiselt seda, et me peame toa lihtsalt ära koristama ja prioriteedid paika panema.
Esimene asi, mida peab tegema, on disaini depolitiseerimine. Disain on liiga lai valdkond, et olla pelk poliitiline fraas mõne poliitiku huultel. Disain on strateegiline töövahend kõigi ühiskonnakihtide jaoks poliitilistest sättumustest hoolimata. Disaini vajavad oma igapäevase elu elamiseks nii populistid, demokraadid kui anarhistid. Demokraatlikus ühiskonnas on disain poliitikaülene nähtus, sarnaselt keskkonna või maksudega. Tema eksistents ei ole vaieldav – ta peab olemas olema hetkel valitsevast poliitilisest doktriinist sõltumata. See tähendab, et Riigikogu kui kõige kõrgem täidesaatva võimu organ ei tohi jätta nii olulist teemat ühe liikme hobiks, vaid peab moodustama laiahaardelise komisjoni, mis tegeleb riiklikul tasemel disainipoliitika arendamisega pikas perspektiivis ja igapäevaselt. Hõlmates endas nii hariduse andmise põhimõtteid, riiklikku tellimust, kvalifikatsiooninorme, erinevaid kontrollmehhanisme, eelisarendatavaid suundi, seaduseid, intellektuaalse omandi põhimõtteid ja ressursipoliitikat. See on suur töö, mida pole tänases Vabariigis sellel tasemel veel kordagi tehtud.
Teine asi, millega peab kohe tegelema, on Eesti disainivaldkonna ühilduvus ülejäänud tsiviliseeritud maailmaga. Eestil puudub riiklik disaini instituut. On olemas Eesti Disaini Instituudi nimeline moodustis, mis on seitsme disainihuvilise poolt loodud ilma igasuguse tegevuseta MTÜ. Aga see pole see, mida silmas pean.
Suuremal osal riikidest, mis tegelevad kõrgeimal riiklikul tasemel disaini kui universaalse loomemajandusvaldkonna arendamisega, on olemas üks või mitu riiklikku institutsiooni valdkonna rakendusliku ja teadusliku arengu tagamiseks. Selline asutus on hädavajalik riikliku disainipoliitika elluviimiseks ja rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamiseks läbi koostöö kõikvõimalike organisatsioonidega üle maailma. Eesti Riiklik Disaini Instituut võiks olla näiteks Eesti Teaduste Akadeemia allasutus, mille tööd koordineerib vastav TA komisjon. Disaini Instituut oleks riigi eelarvest finantseeritud disaini kui majandusvaldkonna ja teadusharu uurimis-, arendus- ning propageerimisasutus. Ta ühendaks endas tänase Disaini- ja Arhitektuurikeskuse, pluss võtaks enda alla ka kõik muud disainivaldkonnad, mis erinevatel põhjustel üldse mingit tähelepanu ei saa. Instituudi ülesanne oleks kõige muu seas ka uurida võimalikke sünergiaid disaini ning teiste teadus- ning majandusharude vahel (küberneetikast fülogeneetikani välja). Disaini Instituut oleks partneriks erialaliitudele ja erinevatele õppeasutustele erialade platvormide arendamisel ja õppekavade briifimisel. Nii kaoks Eesti disaini paradigmalt see igavesti ajutine kuvand, kus paljude loovate inimeste majanduslik-ühiskondlik positsioon sõltub pelgalt üksikute poliitikute tujudest või meelevallast. Disainis on tänapäeval väga palju teadust – on ülim aeg hakata seda asjaolu tõsiselt võtma. Vastasel juhul jäämegi progressiivse maailma sabassörkijaks.
Kolmas suur teema on erasektor ise – ehk disainereid ja disainiga tegelevaid või disainimahukaid ettevõtteid ühendavad organisatsioonid. Neid ei saa kamandada. Küll aga oleks hädasti vaja, et disainerites juurduks nähtus, mille nimi on ametiau. See on teatav väärikustase, alla mille ei tohi minna. See ei puuduta pelgalt töö hinda, kuid hind on kindlasti oluline komponent. Ma olen juba aastaid täiesti veendunud, et disainivaldkond tervikuna (arhitektidest kasutajakogemuse disaineriteni) vajab tugevat ametiühingut, mis kaitseks tihtipeale liigagi allaheitlikke ja introvertseid loojaid rumalate tellijate ja/või ebaeetiliste tööandjate eest. Professionaalseks disaineriks laagerdumine võtab sama kaua aega kui heaks kirurgiks saamine. Pole põhjust arvata, et kuna disainer ei lõigu inimesi, siis tema töö on kuidagi vähem tähtis või rohkem õhinapõhine. Ei ole. Kõrgkompetentsed disainerid ja disain kui distsipliin on väga paljudes valdkondades tegutsevate ettevõtete ja organisatsioonide edu pant. Tegemist on vaieldamatult strateegilise juhtimisvaldkonnaga. Aga juhid ei saa olla allaheitlikud hädapärast äraelajad. Juhid peavad olema võitjad.
Tänane kehtiv doktriin soosib disainivaldkonnas mikroettevõtlust, mis ei ole paljudel juhtudel kuigi jätkusuutlik. Erinevad toetused ja muud meetmed on mõeldud alustavatele või vähe aega tegutsenud disainiettevõtetele. Need, kes on tegutsenud kauem kui viis aastat, on täna igas mõttes oma staatuse pantvangid. Et säilitada häid spetsialiste, on vaja pidevalt suurendada palgafondi. Kui seda ei tee, siis lähevad head tegijad minema ning teevad oma mikroettevõtte, mis tegelikult ei ole võimeline lähema viie aasta jooksul looma mingit reaalset lisandväärtust. Ja täpselt sellel hetkel, kui nad edu korral läbi löövad, on nad samas kohas, kus oli see ettevõte, kust nad viis aastat tagasi põgenesid ja ring hakkab uuesti kerima.
See nö nõiaring on loonud olukorra, kus Eestis on ebaproportsionaalselt palju paarimehelisi disainikontoreid, mis ei ole pikas perspektiivis arenemisvõimelised. See hoiab teenuse keskmise taseme ja hinnalati pigem vägagi madalal, mis pärsib valdkonna arengut absoluutselt igas mõttes. Siinkohal pean vajalikuks toonitada, et Eestis on ka mitu mikro- ja suisa nanokollektiivi, mis saavad suurepäraselt hakkama rahvusvaheliselt kõrgetasemelise disainitööga. Paraku on see selliste ettevõtete koguhulka arvestades pigem erand, mis kinnitab reeglit.
Ühelt poolt on riikliku disainipoliitika ülesanne tekkinud olukorra suhtes midagi ette võtta, aga teiselt poolt on viga sisse kirjutatud kolmandat sektorit ühendavatesse organisatsioonidesse, mis ei käitu mitte eriala edendavate majakatena, vaid on võtnud endale teatud mõttes väetitega kaasa uluva sotsiaalabistaja rolli. Erinevad erialaliidud peavad suutma oma tegevuse ümber mõtestada. 20 aastat tagasi oli tõesti vaja aidata ettevõtjaid otsapeale. Täna on aga esmatähtis edukaid edasi pushida – aidata neid surnud ringist välja. Ainult nii tekib Eestisse uusi suundi, rahvusvahelist kogemust, raha ja inimesi, millega disainivaldkonda jõudsat edasi arendada. Enamusele hädaldavatele disaineritest mikroettevõtjatele soovitan ma siinkohal lihtsalt julmalt tööle või edasi õppima minna. Midagi pole parata – kõik ei sobi ettevõtjateks. Küll aga oleks meil vaja rohkem teadlasi, õppejõude, teemat süvitsi mõistvaid koordinaatoreid, võimekaid disainimänedžere ja lihtsalt häid disainereid – arhitektidest moekunstnikeni. Kui kolmas sektor sellest ükskord aru saama hakkaks, siis võiksime lõpuks ka disaini juhtimise mõttes 21. sajandisse siseneda. Oleks juba aeg.
Mul on väga hea meel, et meie peaminister on jõudnud oma agendaga lõpuks disainini. Vaevalt, et ta üksi sinna jõudis. Ma usun, et tema selja taga on terve hulk inimesi, kes võivad seda oma töövõiduks nimetada. Ma usun, et me kõik oleksime uhked, kui maailmas oleks kasvõi üks rutiin, mis oleks disainitud mõne eestimaalase poolt, mida kõik inimesed maailmas peavad ühtemoodi kasutama. Nagu tekstiredaktoris uue faili avamine. Kasvõi selleks, et kirjutada sinna Eesti riikliku disainijuhtimise uus peatükk. Suurte säravate kuldsete tähtedega.
