Ma olen inimene. Keset tuba seistes

ja keset päeva, keset toimetust

ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes

on palju ühist, väga palju ühist.

Ja kõik me, ühised, me teame seda.

Me teame oma olemise nägu.

On asju, mis ei saagi ununeda.

On elusid, mis ongi unenägu.

Juhan Viiding, Elulootus, 1980

Luuletaja Juhan Viiding (1948-1995) lahkus me hulgast traagiliselt veebruaris 23 aastat tagasi. Me ei olnud teab kui lähedased. Ja mul pole mingit õigustust sel teemal midagigi öelda. Ta oli mu abikaasa sõber. Nad jagasid rasketel hetkedel leiba ja vett. Kuid ometi tuleb Juhani eluhoiak, ta sõnad, ta mõtted nõnda tihti meeltele ja huultele. Kord meil külas olles kirjutas ta laual olnud salvrätile pliiatsiga neli rida. Lugesin ja nutsin – kui päris eht see oli. Olen otsinud seda salvrätikut aastaid. Ei leia. Elu võtab oma.

Kuid Juhani lugusid lugedes mõtlen ma muust. Inimlikkusest. Mõtlen, miks meil pole enam aega või tahtmist või lastetuba osata tänada. Kõike võetakse enesestmõistetavalt. Kõik on kui garanteeritud. Ainult võta.

Kas elektronpost on teinud meid juhmiks? Olen tähele pannud, et saadetud meilidele reageerivad vaid mu välisüliõpilased, kolleegid välisilmast ja +/- 50-60 aastased sõbrad. Noortel pole enam kommet tänada. Paluda osatakse küll. Ja kuidas veel! Kas saab olla nii kiire, et sa ei ütle ei ega jaa, et sa ei vasta üldse? Me teeme, teeme ümber oma elu... Aga ikka ei saa ümber tehtud.

Moodne täienduskoolitus kinnitab, et ühes kohas võiks töötada umbes seitse aastat ja mitte enam. Et muidu puitud ära. Mu ema oli arstina tööl viiskümmend aastat, suurema osa neist kliiniku juhataja ja praktiseeriva tohtrina ühtaegu. Minu staaž kunstiakadeemias ulatub eelmisse sajandisse, olen puitunud seal 29 aastat. Kuulnud oma tuttavalt, hinnatud advokaadilt, et tallegi on öeldud - kaua võib? Aastad lähevad, sa oled ikka veel advokaat … kaua võib?

Juhan Viiding oli poeet varbaotsast juuksetutini – kuni jaksas. Just, kuni jaksas. Ja jäi sealjuures härrasmeheks. Ei kurtnud kunagi.

Olen ka ise püüdnud ka oma üliõpilasi koolutada selles vaimus, et ei hädaldata. Ei paluta almust, kui raske ka poleks. Kui oled otsustanud saada ehtekunstnikuks, pead oma kulla ja töövahendid endale ise välja teenima, oma tööga, mitte Kultuurkapitali lävepakku kulutades (elektrooniliselt muidugi).

On asju, mis ei saagi ununeda, ütleb Juhan Viiding. Jah, neid asju on.

Kadri Mälk "Kerjuse laul" Foto: Tiit Rammul

*Juhan Viiding (Jüri Üdi) ”Tänan ja palun”, luulekogu, Eesti Raamat, 1983.