47aastane Annika Laats on kui hunt Kriimsilm seitsme ametiga: ta töötab hingehoidjana, kaplanina, kirikuõpetajana ja aktiivse vabatahtlikuna/nõustajana mitmes organisatsioonis.

Juba nooruspõlves märkasid kooliõpetajad Annika usinust ja hoolsust: ta lõpetas 1988. aastal 2. keskkooli ehk Tallinna Reaalkooli hõbemedaliga. Pärast keskkooli suundus ta kolmeks aastaks õppima Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, pediaatria erialale. Õpingute kõrvalt töötas ta Tallinnas ja Tartus õena.

Erialaselt lõpetas ta kiitusega ka Tartu Meditsiinikooli.

Kirikuga on Annika olnud haridusalaselt aktiivselt seotud 1990datest. Ta omandas 1994. aastal Ungari Reformeeritud Kiriku diakooniakoolis diakonissidiplomi, pärast mida õppis ta kuus aastat Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudis. 2001. aastal lõpetas Annika ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna cum laude. Järgmisel aastal andis siinse luterliku kiriku peapiiskop Jaan Kiivit Annikale õpetaja ameti.

Kuni 2004. aastani töötaski Annika abiõpetajana Tartu Pauluse koguduses, 2005. aasta kevadel asus ta töötama Risti koguduse õpetajana Harju-Ristis, kus ta töötab tänaseni.

Oma suurimaks saavutuseks peab Annika Laats üht erilist paika Risti kirikuaias – Vaikuse laste rahupaika, mis on mõeldud peredele, kelle laps on sündinud surnult või tillukesena. Või neile, kelle rasedus katkeb. Neile, kel on vaja kohta, kuhu puistata oma lapse tuhk. Selle paiga ümber koondub ka peresid toetav üle-eestiline leinatöö.

Muide, tänavu veebruarikuus andis president Kersti Kaljulaid Annika Laatsile Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Mullu tunnistati Annikat ka Kodanikupäeva aumärgiga.

Annika abikaasa on hinnatud teoloog, füüsik ja ühiskonnategelane Alar Laats, kes lõpetas maineka Cambridge’i ülikooli filosoofiadoktori kraadiga süstemaatilise teoloogia vallas. Alar Laats kirjutas alla haritlaste „40 kirjale“ ja sai 2006. aastal Riigivapi IV klassi teenetemärgi. Alar kuulus ka luteri kirikuõpetajate hulka 2012. aastani, mil ta vaimulike nimekirjast kustutati.

47aastase Risti koguduse kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja Annika Laatsi sõnavõtt kolmapäevases „Suud puhtaks!“ telesaates pani herilaspesa kombel sumisema meedia, kirikuringkonnad ja sotsiaalmeedia kogukonnad. Laatsi avaldus täitis ta postkasti tuhatkonna tänukirjaga, aga tõi kaasa ka luteri kiriku peapiiskopi Urmas Viilma manitsuse.

Võtsin Laatsiga ühendust neljapäeval, paludes tal vastata enda ja peatoimetaja Erik Moora küsimustele, mis tekkisid pärast saate vaatamist.

Kas su vaade usule, kirikule on muutunud sest ajast, kui sind aastal 2011 aasta vaimulikuks valiti?

Usk ehk usaldus elava jumala vastu pole midagi tardunut ega kivisse raiutut. Usalduses on oma tõusud ja langused, rõõm ja kõhklused. Kuna see pole konserveeritud ega klaaskappi pandud asi, vaid suhe, on see kindlasti muutunud. Ma loodan, et ennekõike avardunud ja kasvanud.

Kirik on aga üks ääretult avar, üle ruumi ja läbi aegade ulatuv, jumalat usaldavate inimeste kogu. Osaks sellest kirikust on ka mu Risti kogudus ja väga paljud õed-vennad Eestis ning kogu maailmas. Nende usk ja suur süda, tarkus ja pilgu lai haare on suureks toeks.

Kuidas EELK on sama aja jooksul muutunud?

EELKs on viimaste aastate jooksul õhkkond pigem helgemaks läinud ning usaldust ja üksteise hoidmist juurde tulnud. Hindan kõrgelt meie peapiiskopi Urmas Viilma osa selles. Tal pole oma ametis kerge, aga see polegi kerge – seista pidevas meedia valgusvoos, suhelda riigi ja poliitikutega, otsida keskteed, lepitada erinevaid vaateid ja suundumusi. Viimastel päevadel on meedias jäänud mulje, nagu oleks me vastased. See on tõest väga kaugel. Me suhtleme tihedalt ja hoolime teineteisest.

Ma loodan, et kirik, mis peaks olema semper reformanda ehk ennast pidevalt kriitiliselt analüüsiv ja jumalasõna valguses uuenev kirik, suudab lähiaastatel jõuda inimesele lähemale.

Miks on nii, et veel mõni aasta tagasi olid sa aasta vaimulik ja nüüd pead kirjutama oma vaadete kohta seletuskirju, olema silmitsi väljaheitmisega?

Ma ei tea väljaheitmisest praegu küll midagi. Ja kindlasti pole ma seda kuulnud peapiiskopi suust. Meie kirikuvalitsuses on valdavalt targad ja sügavad inimesed. Nende tööks on hoida laevukest kreeni kaldumast. Minu töö on kuulutada evangeeliumi kogu maailmale. Vahel võib see olla häiriv ja ärritav ka kiriku sees, sest me mõistame seda ajatut kuulutust ikkagi mõneti erinevalt.

Miks on hakatud Eestis võitlema asjade vastu, mis juba (kümneid) aastaid tagasi said kokku lepitud?

EKRE käitub sageli täiesti koolikiusajalikult ning et teisi kaasa haarata – nagu ka need esikiusajad koolis –, püüab apelleerida inimeste madalamatele instinktidele ja hirmudele.

Eesti pole paraku erand. Sageli kostab mõttekäike, nagu oleks Eesti nii eriline ja ainulaadne koht, mis suudaks elada isolatsioonis Läänest ja Idast, Põhjast ja Lõunast ning hoida mingit oma vapustavat, täiesti teistsugust eripära, mis on kaugelt üle teiste. Ma olen väga suur Eesti patrioot ega taha siit kusagile minna, ma pean Eesti loodust ning inimest väga kalliks, toetan ihu ja hingega rahvakultuuri ning pean kalliks oma Tartumaa juuri, aga ega me ikka nii erilised ka ei ole. Oleme inimesed oma sageli teadvustamata hirmude ja isekusega, ja samas oleme me inimesed oma igatsusega armastuse ja headuse järele. Aga millal pääseb võidutsema üks ja millal teine? On hirmutav, kui mõjutatavad ja manipuleeritavad me, inimesed, oleme – mitte ainult nüüd, aastal 2017, vaid oleme seda olnud alati. See peab meid valvsaks ja enesekriitiliseks tegema, sest kerge on libiseda algul ükskõiksusesse, siis hoolimatusse ja ülbusesse, sealt edasi põlgusesse ja hukkamõistu, ning kurjus polegi sealt enam kaugel.

Mitte ainult kurja tegemine pole kurjast, vaid, tsiteerides Eero Epneri kirjutist „Kurjuse normaliseerumine, ka „kurjuse eiramine on meie ühine kaassüü“. Kristlase patutunnistuses sisaldub mitte ainult tehtud halb, vaid ka tegemata jäänud hea. Sellepärast ei saanud ma jätta minemata ka Urmas Vaino saatesse.

Kuidas samasooliste perede võrdsed õigused rikuksid kristlikku ideed armastusest, halastusest ja hoolimisest?

Mul pole sellele küsimusele vastust. Võin ju lugeda pikki arutlusi ja kõiki neid üksikuid piiblitsitaate, mida mulle kui väidetavale tõeväänajale praegu saadetakse. Aga need kõlavad mu kõrvadele kui tühi targutus ja kumisev vasknõu, milles pole seda põhilist – armastuse avarust ja soojust. Kui ma asetan sinna kõrvale mõne haige hinge, aktsepteerimist ja tunnustamist igatseva inimese, kahvatuvad need kirjutised ja kõned kuidagi eriti mannetuks.

Mida sa tunned, kui homoseksuaalseid inimesi meie kõrvalt tembeldatakse ebanormaalseteks, kui püüdlust neid aidata nimetatakse loomuvastase vaenuliku ideoloogia pealesurumiseks?

Tunnen muret ja kurbust. Arvan, et enamik inimesi ei anna endale aru, mida ses vallas ütlevad või teevad. See teema tekitab neis kõhedust, ehk isegi hirmu, ja sellel on küllap üsna ürgsed, ehk isegi loomulikud põhjused. Loomariigis kutsub ju ka veider, teistsugune isend ehk piltlikult öeldes inetu pardipoeg esile ägedaid ja hävitavaid reaktsioone. Võib-olla peaks püüdma oma instinktid kõrvale jätta ning natuke mõtlema ja suhtlema? Nii nagu pagulasvastasuse puhul oli mõnegi jaoks parimaks rohuks see, kui ta sai silmast silma tuttavaks mõne sooja ja sõbraliku süürlasega ning taipas, et see on ju samasugune inimene nagu ta ise. Teistsugust päris endasuguseks muuta ei saa, aga tundma saab õppida küll. Inimesele silma vaadates saab õppida temaga leppima ning viimaks ehk ka armastama.

Kuivõrd on su vaimulikutöö mõjutanud hinnangut kooseluseaduse kohta?

Eks ma vaatan ja kuulan tõesti inimesi teoloogi ja hingehoidja pilgu ning kõrvaga. Sellest oli tingitud ka minu hämmastunud küsimus telesaates: ma olin tõepoolest tund aega kuulanud ja vaadanud enda vastas istuvat Jaak Madisoni ning mul oli kange tahtmine tema juurde kükitada, talle otsa vaadata ja küsida: „Kuule, noormees, mis sinuga lahti on? Kas sul on midagi halvasti? Kas sa oled haiget saanud? Kas kusagil su sisimas pakitseb nii väga, ja sa arvad, et läheb kergemaks, kui sa niimoodi teed?“ Kui ma tegelen koolikiusajaga, siis lähtun alati sellest, et tal on endal midagi väga valesti läinud, et ta on seesmiselt nii katki ja kurb, et elab seda välja teiste peal, otsekui läheks siis endal paremaks. Aga ei lähe ju! Mul on raske uskuda, et EKRE liikmete puhul on tegu läbinisti kurjade inimestega, kuigi välja kukub küll nii. EKRE käitub sageli täiesti koolikiusajalikult ning et teisi kaasa haarata – nagu ka need esikiusajad koolis –, püüab apelleerida inimeste madalamatele instinktidele ja hirmudele. Küll siis ikka kaasajooksjaid leidub.

Sind on kritiseeritud ka Süüria pagulaste vastuvõtmise pärast Risti kogudusse. Kuidas need kogemused sind karastasid?

Meie pagulasperel läheb väga hästi. Nad on tohutult armsad inimesed, täis soojust ja tänu, hoolivad ja töökad. Pereisa on hinnatud kokk Padise mõisa restoranis, ja kuna tema tööpäevad on kohati väga pikad, siis on hea, et pereema saab olla lastega kodus ning aidata jõudu mööda kaasa kohalikus vabatahtlikus töös. Muide, just pereema räägib nüüdseks juba ka väga toredasti eesti keelt.

Kust ammutad vaimujõudu, lisaks palvetele, usule ja pere toele?

Meil Ristil on suur ja elav kogudus, ja paljudele neist inimestest tohin ma olla mitte ainult hingekarjaseks, vaid ka sõbraks. Ma olen ääretult tänulik, et nad ning paljud mulle tundmatud inimesed ka praegustel pisut pöörastel päevadel mulle toeks on.

Mida sa oma seletuskirja kavatsed kirjutada?

See kirjatöö seisab veel ees, sest enne tuleb tavapärane hädavajalik töö ära teha: aidata ühel perel jätta jumalaga nende vaiksena sündinud lapsega ning pidada lõikustänupüha jumalateenistus. Esmaspäeval istun laua taha ja hakkan kirjutama. Kõigepealt pean ilmselt natuke „Agu Sihvka annab aru“ kombel selgitama, kuidas ma sattusin saatesse „Suud puhtaks“ ning kuidas me mõlemad Arne Hiobiga olime pisut jahmunud, sest meil polnud aimugi, et saadet tutvustavas klipis pannakse meid kaht, ühe ja sama kiriku vaimulikku, vastama otse-eetris küsimustele nõnda, nagu me oleks duellil.

Seletuskirja sisuline osa saab olema aga sellest, kuidas ma olen mõistnud jumala armastust ja lepitust – seda, mis on ristiusu keskmes ning mis sellest igapäevaseks praktiliseks eluks järeldub.