Mart Sander tasub, hambad ristis, Eesti autorite ühingu arve (täiendatud)

Eesti Autorite Ühing (EAÜ) tekitab oma tasunõudmistega jätkuvalt meelehärmi. Seekord näiteks Mart Sanderi mittetulundusühingule Teater Bel-Etage.

MTÜ Teater Bel-Etage andis välja CD-kogumiku “Bella Italia” milles Mart Sander ja Bel-Etage Swingorkester esitasid vanu sõja-aastate Itaalia laule. Helisalvestise tiraaž oli imeväike - 500 eksemplari - millest pool kavandati omatarbeks ja äripartneritele kingituseks. Seega polnud tegemist äriprojektiga. Kaubanduses läks müüki vaid sada plaati.

Mart Sander pole EAÜ liige ja pole oma 30aastase lavategevuse jooksul saanud EAÜ käest sentigi, leides, et tema esituste eest ei peaks EAÜ ka üldse mingit tasu korjama.

Kuid EAÜ lajatas teatrile teose reprodutseerimise eest 373-eurose litsentsitasu arve. EAÜ esindaja Mario Kivistik selgitas teatrile saadetud kirjas, et enamus plaadil kasutatud lugude autoreid on EAÜ koostööpartneri Itaalia autorite ühingu SIAE liikmed ja neil on õigus saada tasu.

Kelle vahel ja kuidas tasu täpsemalt jaotub, sellele ei kohusta Kivistiku sõnul teose kasutajale selgitusi andma üksi seadus. Küll olla EAÜ kohustatud andma näiteks Itaalia autorite ühingule nende nõudmisel kogu vajaliku info Itaalia autorite teoste kasutamise kohta Eestis.

""EAÜ, kes ise ei puhu ühelgi plaadil nootigi, elab muusikute vaevast väga hästi."

Teater Bel-Etage esindaja Irene Lembi Eonurm palus arve maksimsel ajapikendust, kuid lubas selle siiski niiöelda hambad ristis tasuda. Enim paneb teda nördima asjaolu, et arve saatja ei suvatse isegi selgitada, kellele tasutud summa täpsemalt läheb.

"EAÜ, kes ise ei puhu ühelgi plaadil nootigi, elab muusikute vaevast väga hästi. Kõige kummalisem on see, et ühingul puudub isegi kohustus kogutud litsentsitasu kohta aru anda neile, kellelt ta seda raha nõuab,” ütleb Eonurm.

Argument, et plaat on tehtud omatarbeks ja kingituseks, EAÜd ei huvita. “See, milliste tulude ja kuludega milline projekt realiseerub, on iga plaadi väljaandja enda arvestada ja küllap olete Teiegi seda juba ette planeerinud. Kui plaadi tootja siiski leiab, et peab ka kahjumlikku projekti mingitel põhjustel vajalikuks, siis on see ainuüksi tema otsustada ja meie siin kaasa rääkida ei saa, küll aga ei vabasta see plaadi tootjat kohustusest maksta teoste kasutamise eest litsentsitasu,” kirjutas Kivistik teatrile.

Sarnast peavalu tekitas EAÜ ka Lõuna-Eesti vanatehnikaklubile Levatek. Klubi andis mullu kevadel välja juubeliraamatu "Raudne armastus. Klubi Levatek läbi aegade”, mille eesmärk oli panna kaante vahele klubi ajalugu, autoajastu areng, liikmete memuaarid ning vanatehnika taastamise eripära. Raamatu vahele toodeti lisaks DVD, mille eesmärk oli teha kogutud fotod kättesaadavamaks. Lihtsalt ligi kaks tundi pilte vaadata poleks olnud meeldiv, mistõttu lisati piltidele taustaks muusika.

Muusika valikul konsulteeris klubi EAÜga. Levateki projektijuht Janne Eespäev selgitas, et osa lugude autor oli üks Värska kandi mees, kes salvestab on kodustuudios enda lugusid. Teine osa lugudest oli aga üldtundud, kuid uuesti süntesaatorisse sisse mängitud “põhjadega” ning sumedal häälel peale lauldud sõnadega. Ükski muusika autoritest polnud klubi väitel EAÜ liige.

Eespäev ütleb, et talle andis EAÜ ka selgesõnalise kinnituse, et "ise lauldud ja lindistatud lood "kasvõi lõkke ääres” ongi kõige soodsam võimalus ilma autoritasudeta muusikat kasutada.”

Taolistest juhtnööridest lähtununa andis klubi DVD valmistamise töösse. "Tulemus oli hea ning kõik olid rahul,” ütleb Eespäev. "DVDde "kõrvetamise" teenuse ostsime sisse viimases etapis enne raamatu esitlust.”

Kuid siis helises telefon. Kõne tuli EAÜst.

"Ühing hakkas esitama samu küsimusi, mida mina neile eelnevalt olin esitanud,” räägib Eespäev."Sain ühese ülesande kõik kasutatud lood avaldusse kirja panna. Täita exceli tabel lugude päritolu, autorite, esitajate muu infoga. Meie kui muusikavõhikute jaoks oli selle tabeli täitmine paras pähkel. Vaja oli välja otsida lugude autorid ning esitajad. Ent aega nappis. Plaadifirma pidi saama kiiresti EAÜ nõusoleku meile need plaadid väljastada.”

Klubi sai EAÜlt litsentsitasu arve, mis sisaldas 75 protsendi ulatuses autoritasu ning 25 protsendi ulatuses vahendustasu.

Eespäev ütleb, et arve polnud suur ja klubi tasus selle. Kuid Levatek ei tea siiani, mille alusel see koostati. Arve selgitusse oli EAÜ märkinud "450 raamatut prognoositavalt jaemüüki suunatuna”. Samas oli DVD mõeldud kingitusena raamatu vahele ning eesmärk polnud seda eraldi müüa.

Eespäev: “Meil pole sellest siiani lugu, et antud teenusele arve esitati, kuigi oleksime tahtnud need ajalised ning eelarvelised sekeldused projekti varakult sisse arvestada. Pealegi on meil piinlik kahe muusikamehe ees, kes said meie käest kingituseks vaid kutse raamatu esitlusele ning sooja käepigistusega tänuks värske värvitrükiga raamatu. Tasu oleks võinud minna hoopis nendele lahke koostöö eest.”

Eespäev lisab, et EAÜ tegemisi, adekvaatse info edastamist ning koostöövalmidust "kahjuks kiita ei saa.”"Sattusime nendega esimest korda elus kokku ning ei looda niipea uuesti kokku puutuda. Küsimused jäid meie jaoks õhku."

EAÜ esindaja Mario Kivistik ütleb Ekspressile, et litsentsitasu arve esitati Levatekile DVDl “Raudne Armastus” reprodutseeritud muusikateoste eest. Kivistik leiab, et klubi esindaja ei saanud EAÜ soovitustest ilmselt päris täpselt aru.

"Õige on see, et kui plaadi tootja salvestab teosed uuesti niiöelda oma kulu ja kirjadega või lepib kokku mõne asjaarmastajast muusikuga tema esituste-salvestuste kasutamises, on see kindlasti odavam ja lihtsam, kui hankida eraldi load plaadifirmadelt nende fonogrammide reprodutseerimiseks, kus teoseid esitavad mõned tuntud artistid. Selles oli ka meie selgituse mõte. Ja kui kõik teosed oleks loonud seesama muusik, kes ei ole meie ühingu või mõne muu ühingu liige ja kellega plaadi tootja on tema autoriõiguste kasutamiseks ise otse kokku leppinud, siis ei kaasnenuks sellega mingit EAÜ poolset litsentsitasu nõuet. Antud juhul aga oli plaadil kasutatud ka teiste autorite teoseid. Plaadi tootja ei saanud kuidagi eeldada, et ta võib neid niisama kasutada ja sellist nõu me talle kindlasti ei andnud,” märgib Kivistik.

Ta lisab, et võimalikult täpsete andmete esitamine kasutatud teoste kohta on iga plaaditootja kohustus, mitte ülekohus. "Muusikavõhiku jaoks võib see tõesti olla keeruline, kuid kui tal on siiski soov plaati välja anda ja autoriõiguse nõuete vastu mitte eksida, peab ta suutma sellega toime tulla. Nende andmete põhjal saabki lõplikult selgeks, milliste teoste autoreid ühing esindab ja mida mitte. Ise võib ju lõkke ääres laulda ja lindistada ka ABBA lugu, nagu antud plaadil, kuid selle kasutamise eest tuleb sellisel juhul maksta litsentsitasu. See peaks olema üheselt mõistetav.”

Kivistik kinnitab, et EAÜ poole võivad teoste kasutajad alati pöörduda täiendavate selgituste saamiseks.

Üks on kindel: autoritasude maksmise küsimus tekitab Eestis veel 2016.aastal palju paksu verd.

EAÜ esindaja Mario Kivistiku vastulause (lisatud 13.01.16)

Pärast artikli ilmumist saatis EAÜ juhatuse liige Mario Kivistik toimetusele vastulause, milles seisnes järgmine oluline faktitäpsustus, mis puudutab klubi Levantek DVD “Raudne armastus” litsentsitasu:

“Lõik artiklis, mis väidab, et Levatek ei tea siiani, mille eest arve koostati ja et „arve selgitusse oli EAÜ märkinud "450 raamatut prognoositavalt jaemüüki suunatuna” on ekslik. Arve selgitus oli „Litsentsitasu DVDl “Raudne Armastus” reprodutseeritud muusikateoste eest“ ja arvestuse aluseks kogutiraazh 1000 DVD-d tasuta jaotamise puhul kehtiva miinimumtariifi järgi. Seda hoolimata sellest, et klubi oli oma taotluses deklareerinud, et koos raamatuga läheb müüki 550 DVD-d.

Täpsuse huvides avaldame ka Kivistiku põhjaliku selgituse, kuidas täpselt Levanteki litsentsitasu summa kujunes:

“Arve summa kujunes vastavalt DVD tootja poolt esitatud andmetele DVD-l olevate teoste ja nende pikkuste ning DVD jaotuse ja hinna osas.

Alustame hinnast. Oma taotluses märkis tootja toote hinnaks 15 eurot, lisades juurde, et see on raamatu hind koos DVD-ga. Sellistel puhkudel ei võta me siiski aluseks komplekti hinda, vaid lähtume sellest, et tegu on tasuta kaasaandega ja rakendame kogu tiraaži osas tasuta jaotatavate koopiate miinimumtariifi 0,40 eurot iga paljundatud koopia (CD, DVD) eest.

Mainitud miinimum võib väheneda juhul, kui plaadil on kasutatud teoseid, mis on puhas rahvalooming või mille autorid ei ole EAÜ või mõne teise EAÜ poolt esindatava autorite ühingu liikmed ja kellega plaadi tootja on nende teoste kasutamise osas ise nendega kokkuleppe sõlminud. Antud juhul oli DVD-l kasutatud hulk teoseid, mille autoriks oli Vaino Linnus, kes pole meie liige ja kelle teosed jäid seega tasuarvestusest välja. Ühtlasi oli plaadil rida teoseid, mille autoreid (ja/või kirjastajaid) me esindame, nagu näiteks „Taas üksi jään“ (orig. „Oh Lonesome Me“, autor Don Gibson, kirjastaja Warner Chappell), „Vana Vokk“ („Old Spinning Wheel“, autor Billy Hill, kes on küll surnud aastal 1940 ja seega autoriõiguse alt väljas, kuid mille eestikeelsed sõnad on kirjutanud Otto Roots), „Lilled sinule“ („My Truly Truly Fair“, autor Bob Merrill, eestikeelsed sõnad Heldur Karmo), „Mõtted“ („I Love You Because“, autor Leon Payne, eestikeelsed sõnad Heldur Karmo) jt. Kokku oli selliseid teoseid DVD-l 8, nende pikkuste suhe plaadil kasutatud muusika kogupikkusesse oli 39,18%. Selle põhjal oleks miinimumtasu kahanenud 0,15672 eurole ühe plaadi eest.

Mainitud miinimum aga võib ka suureneda juhul, kui plaadil olevate teoste arv või nende kogupikkus ületab määratud piiri, milleks DVD puhul on 28 teost või 112 minutit. Antud juhul oli DVD-l muusikat kokku 178 minutit 24 sekundit, seega lisandus piirmäära ületamise koefitsient 1,59 ja lõplikuks autoritasu suuruseks ühe DVD eest kujunes 0,24919 eur, korrutatud tiraazhiga 1000 = 249,19 eur ilma käibemaksuta.”